Aruküla noor akordionist MEERI KRAAS armastab esineda

2051

Selle nädala lõpus osaleb ta Vilniuses rahvusvahelisel konkursil.


MEERI KRAAS: „Olen tänu akordionimängule leidnud palju sõpru.“

„Mulle meeldib akordion, sest sellel mängides on nii palju erinevaid võimalusi,“ ütleb Aruküla huvialakeskuse Pääsulind kasvandik, 13aastane Meeri Kraas, kes möödunud aastal hinnati üle-eestilisel konkursil oma vanuseklassis Eesti parimaks akordionistiks. Pilli hakkas ta õppima seitsme aasta eest, kui käis Aruküla põhikooli esimeses klassis.

„Kambavaim tõi mind siia, tulid viis klassivenda ja mina. Kuulasin esimest akordionitundi ja mulle hakkas meeldima,“ jutustab ta, kuidas alustas õpinguid ettevalmistusklassis.

Tema õpetaja Eve Vendt meenutab, et tüdruk oli kõige pisem ja tundus küsitav, kas ta jääbki akordionit edasi mängima, kuid teisel aastal tegi ta juba suuri edusamme ja möödus nii mõnestki õpilasest.

Pärast eelmise aasta konkursivõitu läks ta sügisel Georg Otsa nimelisse muusikakooli.

„Sinna olid katsed ja mind võeti vastu. Kuigi akordion ei ole kõige populaarsem pill, siis oli ikka väljalangejaid ka,“ jutustab ta.

Nüüd sõidab ta kaks korda nädalas Tallinnasse Otsa kooli eelõppesse ja solfedžotundi ning teistel päevadel harjutab Arukülas Pääsulinnus.

Tänu akordionimängule on Meeri Kraas üksjagu ringi sõitnud, käinud igal aastal laagrites ja esinemistel. Selle nädala lõpus sõidab ta Eestit esindama rahvusvahelisele võistlusele Vilniusesse. Orkestri koosseisus on ta välismaal esinenud varemgi, kuid solistina rahvusvahelisel võistlusel astub üles esimest korda.

„Meeri konkureerib 13-16aastaste vanuserühmas. Tal on raske positsioon, sest peab võistlema endast vanematega, kes on kauem õppinud. Aga tähtis ei olegi võit, vaid osavõtt ja kogemuste saamine. Ta võlub kõik ära oma naeratusega,“ sõnab Eve Vendt.

Meeri Kraasile esinemine meeldib, kuid lavale minnes on närv sees: „Väiksema publiku ees ei ole midagi, aga žürii ees ikka. Mängides lähen muusika sisse ja siis kaob ärevus ära.“

Lisaks akordionile meeldib talle kunst. Varem käis ta ka kunstiringis, kuid praegu tegeleb sellega vähem. Kõikvõimalikku käsitööd armastab ta samuti ja lugemist. Tema pilt on põhikooli autahvlil. Lemmiktunnid on kunst, käsitöö ja kirjandus.

Küsimusele, kuidas ta seda kõike jõuab, vastab, et hästi ja vaba aega jääb ülegi ning hirmus väsinult end õhtuti ei tunne.

Akordionit mängib ta peaaegu iga päev. Harva on selliseid päevi, kui pilli kätte ei võta. Mõnikord ei ole küll tahtmist, aga kui kord mängima hakkab, siis enam käest ära panna ei taha.

„Mul on rumal komme mängida õhtuti ja naabreid segada,“ naerab Meeri Kraas.

Eeskujudena toob ta välja Soome akordionisti Kimmo Pohjoneni, aga ka oma õpetajad ning sõbrad, kes väga hästi mängivad.

Meeri Kraas loodab tulevikus muusikaga jätkata: „Kaalun, kas jätkata sellega tegelemist kui elukutsega. Tegelikult tundub päris tõenäoline, et seon oma elu ja õpingud muusikaga. Edasi tahan pilli mängida igal juhul ja plaanid ulatuvad päris kaugele.“