PAUL HIMMA: „Kuusalu Kunstide Kooli majas on kitsas.“

1150

Kuusalu Kunstide Kooli direktor PAUL HIMMA, kui kaua olete nüüd selles ametis olnud?

„Direktorina hakkasin tööle 1. veebruarist, jäin esialgu ka Veljo Tormise Kultuuriseltsi tegevjuhiks kuni otsitakse uus juht. Peaaegu kaks kuud toimetasin mõlemas kohas, 22. märtsist andsin tegevjuhi kohustused üle. Tiina Kand on tegus noor inimene ja soovin talle edu. Lubasin, et aitan veel valla laululapse konkursi läbi viia.“

Jõudsite kultuuriseltsi asju ajada mõned kuud, millised Teil pikka aega rahvusooper Estoniat juhtinuna muljed on?

„Need neli kuud on olnud väga huvitav aeg. Ma ei tea, kui palju on Kuusalu inimesed mind tundma õppinud, aga mina olen küll paljusid. Kuusalu vallas on palju tegusaid inimesi. Suurenemas on nende osakaal, kes mõistavad, et maksumaksja rahadest kõiki tegevusi toetada ei jõua, kultuuriellu tuleb ise rohkem panustada ja on valmis seda tegema. Häda selles, et seda rahakest napib peaaegu kõigil. Olen vaadanud lähivaldu, on nii ja naa, on omavalitsusi, kus toetatakse kultuuri- ja seltsielu vähem. Tundkem rõõmu sellest, mis on, ja küsigem, mida võiksin enamat anda ja panustada, mitte ainult, mis ma selle eest saan.“

Kuidas esimesed kaks kuud on kunstide koolis läinud?

„Olen koolitööd puudutavaid dokumente läbi vaadanud ja lugenud, selleks et end kurssi viia olemasolevaga.
Õhkkond on siin hea, terve ja töine, kollektiiv on avatud suhtumisega, see on teinud sisseelamise kergeks.
Üks, millega omad on ehk harjunud, aga mulle hakkas kohe silma, on see, et lapsed istuvad kahe korruse vahelisel trepil, sest neil pole mujal kohta.Tore, et on oma maja, kuid see pole ehitatud kooliks, puudub fuajee. Poleks mingit ruumipuudust, kui saaks tunde ajaliselt hajutada, aga see pole võimalik. Kaugemalt lapsed ootavad siin järgmist tundi ning pärast õppetööd veedavad aega busside tulekuni. Oma mikrolaineahjuga aitame neil kaasavõetud toitu soojaks teha.

Maja on koolile kitsaks jäänud, samas oleks pöörane luksus tahta juurdeehitust. Esimese korruse suure saali saaks paremini kasutusse võtta, kui teha hädavajalik värskenduskuur. Võimaldaks paremini planeerida rühmatunde, eriti on üksteise ja naabrite kukil kunstiõpetuse rühmatunnid. Oleks ka noortel koht, kus olla. Seda tuleb koolipidajaga arutada.“

Maakohtade muusikakoolid sõltuvad bussiaegadest, tunniplaanis peab arvestama, et külade lapsed pääseksid sobival ajal koju.

„Kuusalus on samamoodi. Buss on see, mis määrab õppetöö. Meilgi käib suur klapitamine, nagu puzzle kokkupanek, et kes ja mis ajal suurest koolist tuleb, kui kaua saab meie koolimajas olla.

Et enamik õpetajaid pole kohalikud elanikud, peab arvestama ka nende liikumisvõimalustega. Paratamatult tekib tunni­plaani auke ehk ooteaegu, nii õpilastele kui õpetajatele.“

Kui paljud õpetajad tulevad Kuusallu mujalt?

„Õpetajaid on koolis 17, neist Kuusalus või siin lähedal elavad 5. Ülejäänud 12 õpetajat sõidavad Kuusallu teistest piirkondadest, enamasti Tallinnast. See on neile väsitav ja kulukaski, kuid selline on elu.

Valdav osa meie õpetajatest töötab kusagil koolis veel, mis on hea ka selles mõttes, et paremini toimivad infovahetus ja kontaktid teiste koolidega.“

Kui suur on kunstide kooli õpilaste arv?

„Nimekirjas on 148 õpilast, neist Kolgas filiaalis õpib 10. Õpetajad sõidavad Kolka tunde andma, et lapsed ei peaks Kuusallu tulema. Tore, et õpilastele on tuldud vastu, aga oleme Kolga keskkooli ruumides nagu külalised, jagame klassiruume sealsete õpetajate ja õpilastega. Päris oma ruume ei ole, õppetöö kvaliteet kannatab selle all ja pikas perspektiivis pole niimoodi jätkamine tulemusrikas. Mingil hetkel tuleb tõenäoliselt hakata otsustama, kas ja kuidas Kolgas jätkata.“

Milliseid pille tahetakse kõige enam õppida?

„Klaver ja viiul on ka meie koolis väga popid. Kitarr on kolmandal kohal. On pärimusaasta, olen mõelnud, et võiks laiendada pillivalikut, lisada näiteks kandleõpetuse. Eelkõige tuleks uurida, mida lapsed ja lapsevanemad tahavad, oleks see kannel või mõni muu pill. Hariduses peavad muudatused olema täpsed ja kindlad, kuid ettevaatlikud ja -nägelikud, enne on vaja seitse korda mõõta.“

Kuidas on tulla profimuusika juurest lastemuusikakooli, kus pingutatakse, et oma pillilugu lõpuni mängida?

„Vastan nii – kui lähed lennuki peale, siis ära nõua, et sellega saaks mööda merd sõita. Suure meistri mängu on alati parem kuulata kui harjutamist. Siin on harjutamise kuulmine ja kuulamine paratamatu ning oluline osa õppeprotsessist. Seinad on õhukesed, oma kabinetist kuulen ära, mis majas toimub.
Lastemuusikakoolis on oluline, et meil kolleegidega oleks silma andeid ära tunda, ning tarkust neid mitte ära rikkuda. Saame aidata saada suureks muusikuks, kuid kedagi ei saa õpetaja teha heaks muusikuks. Seda teed saab õppija ainult ise käia. Muusikaline andekus on oluline, kuid sellest ei piisa, ka töövõime on anne, samuti oskus oma aega planeerida.

Juba väikesest peast peaks olema plaan, mille nimel õppida ja harjutada. Vähe on neid muusikuid, kes oleksid tippu jõudnud pere toetuseta. Edu tagamiseks on oluline, et eesmärke jagab ja toetab kogu pere. Lisaksin sedagi, et õppijal ja veel enam tema perel on oluline endile selgeks teha, tegu on kooliga, seega süsteemset tööd eeldava tegevusega, mille oluline osa on tulemuste hindamise regulaarsus. Siin ei ole lihtsalt huviring.

Tulevaste kuulsate muusikute-kunstnike kasvatamine ei ole kunstide koolil omaette eesmärk. Eelkõige on me eesmärk ikka see, et anda teine kirjaoskus juurde. Järjest rohkem räägitakse mitte niivõrd IQst, vaid EQst – emotsionaalsest intelligentsusest ja selle tähtsusest. Viimase arendamisel on kunsti- ja muusikatundmine väga oluline. See rikastab inimest, annab talle ka muudes eluvaldkondades tegutsemiseks paremaid võimalusi. On konkurentsieelis tööjõuturul.

Kuusalu Kunstide Koolil on tugevad traditsioonid. Lapsed osalevad edukalt konkurssidel ning kool ise korraldab igal aastal aprillis konkursi „Klaver saatepillina“, kuhu on ka sel aastal registreerunud juba mitmed koolid.

Eriliseks teeb meie kooli sümfooniaorkester. Sünnib ju suur osa muusikast, mida me naudime, koostöös. Õppida tegema koostööd on vajalik oskus ka väljaspool muusikat. Mängin ise ka orkestris kaasa. Olen õppinud viiulit, hiljem spetsialiseerunud viola ehk altviiuli erialale, töötanud peaaegu kõigis Eesti professionaalsetes orkestrites ja mitmetes ansamblites, näiteks olen ka Hortus Musicuse asutajaliige.“