Tänavune õppereis toimus 20.-30. maini, osalesid ka Kuusalu valla ja Loksa linna esindajad.
Mis on ühendanud viimased viis aastat Lääne-Virumaa Vihula, Tapa ja Kadrina, Järvamaalt Ambla ning Harjumaalt Kuusalu valda ja Loksa linna?
Tähelepanelikumad teavad – see on MTÜ Arenduskoda ehk ühine Leader-tegevuspiirkond, et taotleda ja kasutada Euroopa Liidu külaelu arendamise toetussummasid Leader-programmist.
Viie aastaga on ühistegevuses moodustunud kuue omavalitsuse esindajatest meeskond, kes peale kodukandis ettevõetava arendab iga aastaga aina rohkem ka enda valdade ja maakondade piire ületavaid ühisprojekte – tegevuspiirkonna rahvale suunatud suviseid lastelaagreid, etendusi, seminare-matku.
Arenduskoja tegevjuht Heiki Vuntus nimetab äsja lõppenud õppereisi Itaaliasse tõhusaks meeskonnakoolituseks: „2008. aastal õppisime meeskonnakoolitustel üksteist tundma. Aastatega on uusi liikmeid juurde tulnud, oli väga vajalik ka neid tundma õppida ja seltskonda sulandada. Üks asi on saada päevaks-paariks kokku Eestis, teine aga teha seda ekstreemsetes tingimustes, 2000 meetri kõrgusel mägedes turnides või kärestikulisel mägiojal, kus tuleb vette kukkunud kaaslane kiiresti paati tagasi tõmmata. Nüüd võin öelda, et see, mida Põhja-Itaalias koos läbi elasime, oli väga vajalik, täitis igati eesmärki ning kujunes oluliseks etapiks meie edasises koostöös.“
Seda, et sõit liitis seniseid tuttavaid veelgi ning pani usaldama värskemaid tulijaid, kinnitasid ka teised.
Hindamiskomisjoni liige Tiina Vilu Kadrina vallast: „Arenduskoja edukus Eesti paljude teiste piirkondadega võrreldes ongi tulnud sellest, millised me oleme. See jõud peitub meie meeskonnas.“
Tapa valla arendusnõunik ja hindamiskomisjoni liige Vahur Leemets oli sama meelt: „Selle seltskonna sisemine potentsiaal on suurem, kui tavaliselt välja paista lastakse.“
Ka Loksa Haljastuse juht, samuti hindamiskomisjoni liige Laivi Kirsipuu tõdes: „Seltskond on suurepärane – lõbus, tark, andekas ja inspireeriv.“
Loksa linnast osalesid peale tema veel hindamiskomisjoni liige Helle Lootsmann, mitmeid edukaid projekte koostanud Loksa gümnaasiumi direktor Õnnela Tedrekin ning Loksa kultuurikeskuse juht Maria Kudrjakova.
Kuusalu vallast käisid õppereisil hindamiskomisjoni liige Tõnu Ammussaar, volikogu vabaajakomisjoni esimees Urmas Paomees, vallasekretär Maire Link ning koos Tapa valla inimestega projekte läbi viinud MTÜst Leesi Külaselts Tiina Viirna, Lea ja Are Ruus. Taaskord oli kaasa kutsutud ka Sõnumitooja ajakirjanik.
Olgugi, et Põhja-Itaalisse jõudmiseks ja tagasitulekuks kulus korraga kolm päeva tihedat bussisõitu, läks aeg kiiresti, sest palju oli arutada ning üksteisele jagada. Tulekul on Leesi-Jäneda ühisprojektid. Vihula ja Kuusalu valla omad mõtisklesid rahvuspargiga seonduvast Itaalias nähtu valguses. Räägiti seiklusturismist ja selle arendamise võimalustest kodukandis.
Reisi tegi sisukamaks ka see, et kuna läbiti 6 riiki, tuli valdade esindajatel vastavalt loosi tahtele tutvustada ühte neist. Kuusalu valla uurida ja edastada jäi info Itaalia kohta, Loksa linn tegi ülevaate Austriast.
Seiklusrajad, kaljuronimine, rafting
Põhja-Itaalia on maastikult sarnane mullu suvel Leader-õppereisil nähtud Austria Tirooli piirkonnaga, suurt osa tänavu Itaalias läbitust nimetatakse Lõuna-Tirooliks.
Ka Põhja-Itaalia paljud külad elatuvad talvel suusaturismist. Et suvel hakkama saada, rajatakse seiklus- ja loodusparke, mis meelitaksid rahvast kohale soojal ajal. Kõikjal oli näha viinamarjaistandikke, õunapuuaedu, lõuna pool ka oliivipuid.
Seekord sai reisiga läbitud Itaalia Bolzano, Veneto ja Friuli Venezia Giulio Leader-piirkonnad.
Kõigepealt tuli end proovile panna Val di Fiemme orus Avisio seikluspargis. Hoidlikumad said võimaluse turnida madalamatel radadel. Julgemad, ja nendeks osutusid ka paljud keskealised, läbisid raskemad, peaaegu puude latvadesse seatud rajad. Osavamad õpetasid algajaid. Sama päeva teine atraktsioon oli kaljuronimine. Sealgi ületasid paljud ennast, suutsid köite ja vahel reisikaaslaste abil ronida mööda kõrget kaljuseina sihtpunkti ning laskuda.
Üllatav oli see, et seikluspargis ja kaljuronimisel töötanud juhendajad tegelesid veel toitlustamisega – näide sellest, kuidas turismi valdkonnas teenida sissetulekut kompleksselt, pakkudes alguses seiklust ja pärast rahvuslikke roogi.
Sama sai näha Val di Rabbi oru rahvuspargis Parko Nationale dello Stelvio, kus Leader-rahva kõrgele mägedesse, ka üle lumise laviinijupi, juhatanud meesterahvas eesnimega Italo oli üleval mägirestoranis kelneri rollis. Eestlastele pakkus hilisemat mõtteainet, millise rõõmuga oskasid itaallased töötada – giidi lõbusad laulukesed matkateel ning rahvusroogade serveerimisel lustiga korratud eestikeelsed sõnad „juust“, „hapukapsas“.
Rahvuspargi maa on antud omanikele, igal aastal võivad nad oma metsadest maha võtta teatud hulga puid, kuigi lageraiet teha ei tohi. Kümne aasta tagant on metsades inventuur ja pannakse paika edasised raied. Vastutasuks peavad omanikud täitma rahvuspargi reegleid ning lubama selle töötajaid ja külalisi enda maadele. Rahvuspargis vaatasime ka vee jõul töötavat saeveskit.
Val di Rabbi ja Val di Sole orgudes pakutakse suveperioodil turistidele võimalust sõita raftiparvedega kiiretel ja kivistel mägijõgedel. Raftiparvega sõitmine 10kilomeetrisel jõelõigul oli Eesti inimestele vaieldamatu elamus. Eriti vingeks tegi kogemuse see, et kõik pidid läbi tegema ujumiskatse – juhendajad saatsid kärestikulises jões igaühe eraldi allavoolu teele, esialgu tuli ulpida selili, märguande peale keerata ringi, ujuda kaldale lähemale, haarata ridvast ning tulla veest välja.
Tutvuda sai veel Garda järve ja Veneetsia piirkonnaga ning ära käia Lussari pühal mäel, mille tippu tuli sõita köisraudteel. Hämmastas see, et sealses kirikus algasid parasjagu pulmad ning kogu rõõmus peoseltskond, ka beebikärudes lapsed, viidi 1700 meetri kõrgusele.
Are Ruus: „Muljet avaldas Itaalia reisil see, kuidas teenindajad pingutasid iga kliendi pärast.“
Helle Lootsmann: „Oli teada, aga veel kord veendusin, et vanas Euroopas on iga põllulapp üles haritud ning töötegemine pole häbiasi. Traditsiooniline põllutöö pole kusagile kadunud, aru on saadud, et toit tuleb ise kasvatada.“
Maire Link: „Mind paelus kõige enam seiklusrada ning mõtlen, et miks ei võiks ka Kuusalu valda, näiteks Kuusalu koolimaja juurde männikusse, rajada midagi sarnast.“
