Raasiku valla konstaabel ANU METSAORG ütleb, et kahtlaseid jõuke liigub igal pool.
Kehras elav Anu Metsaorg valvab eelmisest novembrist paralleelselt korda Kõue ja Raasiku vallas. Mis veenis viis aastat välisministeeriumis ja paar aastat kriminaalpolitsei majanduskuritegude osakonnas töötanud naist tulema kordnikuks väikepiirkonda, kus kipub avalduste taga olema suurelt jaolt alkoholiga liialdamine?
„Töö on huvitav, mulle ei sobi kontoris istumine,“ vastab Anu Metsaorg.
Oskab kuulata
Tema töö koosneb inimestega suhtlemisest, avalduste lahendamisest, väljakutsetele reageerimisest ning patrullkäikudest nii üksi, kolleegidega kui ka koos vabatahtlike abipolitseinikega.
„Lisaks sellele teeme tõhusat koostööd ja ühispatrulle naabervaldade politseinikega, sest üksi ei saavuta meie töös midagi, meeskonnatöö on äärmiselt oluline, samuti kolleegide usaldamine ja nende usaldus sinu suhtes,” ütleb piirkonnapolitseinik.
„Vargusjuhtumid lähevad enamasti edasi küll kriminaalpolitseile, aga kohapeal tuleb infot hankida ja inimestega suhelda. Suur abi on kohalikust elanikkonnast, aga seda juhul, kui on saavutatud nende usaldus. Vastasel juhul ei tasu elanike abile loota, seda näitab minu isiklik kogemus erinevates piirkondades inimestega suheldes.”
Kindlate tegutsejate liikumisel ja autodel hoiab politsei silma peal. Ta sõnab, et igas piirkonnas on kahtlaseid grupeeringuid ühiskonna silmis lugupeetud inimestest, kelle öine salahobi on narkoäri või sõidukivargused. Kui löömingute osalisteks satub ka tuntud kohalikke napsivendi, siis nii ühekordseid kui regulaarseid reide korraldavad organiseeritumad vargajõugud tulevad valda väljastpoolt, ka pealinnast.
Kergekäeliselt politsei end juhtumite uurimises ei ilmuta, vaid „lendab peale“ alles siis, kui kogutud piisavalt asitõendeid ja tunnistusi.
„Kuigi, intuitsioon on meil esimene tööriist,“ möönab konstaabel. „Tuleb inimesi tunnetada ja valida sobiv suhtlemistaktika, sest kõik on erinevad.“
Väikeste kohtade laamendamised ja kaklused ei tule alati välja – kannatajad ei julge tunnistada. Siiski on soovitav vägivallatsejatest teatada, sest politsei hoiab oma allikaid salajas.
Maakonstaabli töö eripära on tema sõnul veel see, et kui abivajaja teeb väljakutse politseile, ei saa tema juurest lihtsalt läbi tuisata – inimene vajab eelkõige ärakuulamist, mõistmist ning tavaliselt lahenevad paljud probleemid juba sellega, et saab oma muret jagada.
Nagu krimiromaanis
Politseitöö on Anu Metsaorul veres juba lapsest peale. „Meie suguvõsas on päris palju juriste, advokaate ja õigusvaldkonnaga tegelejaid. Võib öelda, et ka mul on kõrgendatud õiglustunne kaasa sündinud, ega sellist tööd muidu teha saakski.“
Tema meelest ei ole olemas väikesi muresid, ka moosipurgi näppamist võtab täie tõsidusega, sest selle uurimine võib juhatada olulisemate jälgedeni: „Maal info liigub ja keegi ikka midagi teab. Vestleme ka teiste valdade korravalvuritega, et mõnest kriminogeensest teost kuuldes oskaks siingi selleks valmis olla – ega kurjategijad ju ainult ühes kohas tegutse.“
Nii automaki-, korteri- kui keldrivargused on Anu Metsaoru väitel jõukudel reeglina eri seltskondade vahel ära jaotatud ning nende tegevuste uurimiseks teeb politsei põhjalikku vastuluuret – kus mis ajal keegi liigub, millal potentsiaalsed ohvrid magama lähevad jne. Just nagu kriminaalromaanis. Näiteks kõik Eesti juhtivad jalgrataste ja automakkide näppajad on koostöös Paide kriminaalpolitseiga praegu orbiidilt kõrvaldatud. Vast vaid kilometraažipiirang on see, mis takistab maapiirkondade politseinikel oma tööd veel tulemuslikumalt teha, kommenteerib Anu Metsaorg.
Kuna konstaabli telefoninumber on kõigile avalik, ei lõpe ta tööpäevad enda järel vastuvõturuumi ukse sulgemisega – ikka tuleb kõnedele vastata ja vajalikku teavet kuulata, jagada abivajajale kasvõi soovitusi.
„Olen olemas ka kolleegidele, kes võivad võõrasse piirkonda sattudes abi vajada. Valdkond, mida on võimalik ainuüksi telefoni teel lahendada, on äärmiselt lai, seinast seina. Aga ei kurda, uni on rahulik ja oma elu pärast ei ole pidanud kartma. Ma ei ole enda arvates kellelegi ülekohut teinud.“
Kuigi Anu Metsaoru töö ja hobi on üks ja sama, tuleb temalgi aeg-ajalt akusid laadida: „Meil on maamaja, kus puhkame koos sõprade ja sugulastega, käime metsades ratastega sõitmas, võtame osa vabaõhusündmustest. Tegevust, mis pingeid maandab, leiab alati. Kui kodu- ja eraelu on korras, ei teki ka tööga probleeme – olen oma valikutega rahul.“
Anu Metsaorg lausub, et on tänulik kõigile, kes tema tegemistele kaasa aidanud: „Need on perekond, sõbrad-tuttavad ning kindlasti ka kolleegid ja kohalikud elanikud, kellega on olnud suurepärane koostöö. Kindlasti see jätkub, seda ma luban! Inimeste abita ei oleks võimalik kuritegusid ennetada ega lahendada.”
