Anijal pures hundikari koera

Möö­du­nud kol­ma­päe­va hi­li­sõh­tul pos­ti­ta­ti Ani­ja val­la ela­ni­ke Fa­ce­boo­ki grup­pi tea­de, et sa­mal õh­tul en­ne kel­la küm­met jook­sis Ani­ja kü­las üle tee hunt. Kü­la­kes­ku­sest vei­di maad Keh­ra poo­le üs­na maan­tee ää­res era­ma­jas elav Sil­ver Hau­gas vaa­tas sa­mal ajal ko­dus te­le­rit.

„Meil on kaks koe­ra. Va­nem on nel­ja-aas­ta­ne ma­la­muu­di ja hun­di­koe­ra se­gu, noo­rem poo­le­teis­eaas­ta­ne. Mõ­le­mad on ko­gu aeg õues. Nad hau­gu­vad vä­ga har­va, sel­leks peab juh­tu­ma mi­da­gi eri­list või ime­lik­ku. Kol­ma­päe­va õh­tul kella kümne ajal te­gi noor koer kor­raks tre­pil ime­li­ku kõ­va hau­ga­tu­se. Mõt­le­sin, et mis tal nüüd äk­ki vi­ga ja läk­sin õue vaa­ta­ma,“ rää­kis Sil­ver Hau­gas.

Õues kuu­lis ta pi­me­dast kos­tu­vat hirm­sat ki­sa: „Haa­ra­sin ka­pi pealt tas­ku­lam­bi, tõm­ba­sin plä­tu­kan­nad üles ja jook­sin lü­hi­kes­te püks­te väel õue. Esi­me­ne hunt tu­li mul­le vas­tu üs­na ma­ja lä­he­dal. Jook­sin ki­sa suu­nas eda­si. Ma­jast um­bes 30 meet­ri kau­gu­sel põl­lul oli mi­nu koer se­li­li maas, pi­me­das häs­ti ei näi­nud, kuid tun­dus, et te­ma kal­lal olid 5-7 hun­ti.“

Ad­re­na­lii­ni tõt­tu hir­mu tund­ma­ta hun­di­kar­ja kes­ke­le koe­ra pääst­ma sööst­nud Sil­ver Hau­gas mee­nu­tas, et sai ühe­le mets­loo­ma­le ja­la­ga vei­di pih­ta, siis jook­sis ka­ri laia­li ning pu­re­tud koer put­kas ko­du poo­le. Järg­mi­sel hom­mi­kul viis pe­re­mees ta loo­maars­ti juur­de, toh­ter õmb­les mit­mest ko­hast lõh­ki­se koe­ra kin­ni.

„Jääb ela­ma. Tä­nu tei­se­le koe­ra­le, kes an­dis mär­ku. Il­ma te­ma­ta va­ne­mat koe­ra enam ei oleks, sest tup­pa see hull ki­sa ei kos­tu­nud,“ lau­sus Sil­ver Hau­gas.

Te­ma ma­ja üm­ber ae­da ei ole, koer­te lii­ku­mist pii­rab maa sees elekt­ri­kar­jus. Hun­did tu­lid nei­le „kül­la“ esi­mest kor­da, kuid paar nä­da­lat ta­ga­si õh­tul kel­la 9 pai­ku nä­gi Sil­ver Hau­gas üht hun­ti Pa­ri­la tee­ris­ti juu­res põl­lul.

Kol­ma­päe­va õh­tul saa­tis Sil­ver Hau­gas pil­di hun­ti­de pu­re­tud koe­rast tut­ta­va­te­le ja­hi­mees­te­le: „Järg­mi­sel päe­val käis üks ko­hal ja lu­ges hun­di­jäl­gi kok­ku. Soo­vi­tas ka kesk­kon­naa­me­ti­le tea­da an­da, üt­les, et mui­du lä­heb hun­di­po­pu­lat­sioon käest. Kesk­kon­naa­me­tist lu­ba­ti sa­mu­ti ko­ha­le tul­la.“

Eel­mis­tel nä­da­la­tel on um­bes küm­ne­pea­li­ne hun­di­ka­ri murd­nud koe­ri Kuu­sa­lu val­la mit­mes kü­las. Po­le või­ma­tu, et Ani­jal võis te­gu ol­la sa­ma kar­ja­ga, hun­did lii­gu­vad öö­päe­vas 50-70 ki­lo­meet­rit.

Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor, kes on Aeg­vii­du ja­hi­selt­si lii­ge, sel­gi­tas, et prae­gu õpe­ta­vad hun­did poe­gi väl­ja. Ku­na kit­si ja põd­ra­va­si­kaid on met­sa­des vä­heks jää­nud, mur­ra­vad­ki hun­did koe­ri, sõ­nas ta.

Kõi­ki­dest hun­ti­de rün­na­ku­test tu­leks tea­da an­da kesk­kon­naa­me­ti lü­hi­numb­ril 1247. Ja­hi­me­hed soo­vi­ta­vad piir­kon­da­des, kus hun­te on näh­tud lii­ku­mas, hoi­da koe­ri öö­si­ti kin­nis­tes ruu­mi­des. Ka Sil­ver Hau­ga­se koe­rad on nüüd öö­sel toas.