Anijal avati pidulikult mõisa peahoone renoveeritud siseuks

1398

Esmaspäeval, 21. mail avati Anija mõisa peahoone siseuks, mille restaureerisid kohalikud inimesed.


Ukse pidulikul avamisel osalesid kõik selle restaureerijad.

Mõisas tegutseva MTÜ Koostöökoda eestvõttel toimus märtsis-aprillis kolmel nädalavahetusel, kokku kuuel päeval, restaureerimise-alane praktiline koolitus, mille läbiviimist toetas 1556 euroga kohaliku omaalgatuse programm. Omaosalus tuli Koostöökojalt ja SAlt Anija Mõisa Haldus.

Koolitus algas sissejuhatava seminariga 10. märtsil. Eesti mõisate asjatundja Valdo Praust rääkis Anija mõisa ja kogu piirkonna ajaloost, Nele Rohtla OÜst Mõisaprojekt tutvustas renoveerimise põhimõtteid, selgitas, mida töö käigus silmas pidada ning tõi ringkäigul Anija mõisas välja, mis on just seal väärtuslikud detailid. Restauraator Mati Raal OÜst Tsunftijänes esitles näidiseid Eestimaa erinevate mõisate ustest ning viis läbi praktilist koolitust.

Seminaril osales 22 inimest.

„Mõni ütles, et on unistanud selleteemalisest seminarist juba kümme aastat. Ettekanded olid nii põnevad, et esimesel päeval me praktilise tööni ei jõudnudki, võtsime vaid uksed eest,“  rääkis projekti eestvedaja Kaisa Tamkivi Koostöökojast.

Renoveerimisel 12 huvilist
Viiel päeval toimunud renoveerimistöödel osales 12 inimest. Kui esialgu mõeldi, et huvilised jaotatakse gruppidesse, kes käivad kohal eri päevadel, siis tegelikult olid kõik, kes osalesid esimesel korral, kohal ka kõigil ülejäänud koolituspäevadel.

„Kes tulid, olid kõik suure entusiasmiga tööl. Need on inimesed, kellele läheb korda vana asja taastamine – olid kodus juba omal käel midagi taolist teinud või soovisid restaureerimist õppida,“ ütles Kaisa Tamkivi.

Ta lisas: „Muidugi olnuks lihtsam saata uks restaureerimistöökotta ja selle taastamise eest maksta. Aga hoopis teine asi oli see kohalike inimestega ise restaureerida.“

Suurem osa ukse restaureerimisel osalenuid oli Kehrast ja Anija valla küladest, üks ka naabervallast Kuusalust. Kõige agaram oli korraldajate kinnitusel kohalik mees Kaido Jürmann.

„Ta alustas ise kunagi Anija mõisas oma kooliteed ning oli nüüd projekti hing. Tõi kodust töövahendeid, organiseeris osavõtjatele suppi,“ kiitis Kelly Kruusmann Koostöökojast.

Esimesel praktilisel tööpäeval õpetas Mati Raal, kuidas teha sondaaži ehk võtta skalpelliga maha värvikihid, et näha, milline oli uks algselt.
 
Edaspidi võeti kõik värv puiduni maha, seejärel parandati hävinenud kohti – pahteldati ja lihviti mitu korda. Värvikihid võeti ka ukse vanadelt sepistatud hingedelt. Kõige lõpuks uksed-liistud värviti – huvilised käisid veel pärast koolituse ametlikku lõppu kordamööda abiks värvimas.

„Otsustasime, et taastame sellise värvilahenduse, nagu oli uksel esimeses versioonis, kuigi me ei tea, milliseks kujuneb edaspidi ülejäänud ruum,“ sõnas Kaisa Tamkivi.

Kahepoolega uks, selle piirdeliist ja uksepealne on nüüd kolmevärviline: helekollane, sinepikollane ja punakaspruun.

Spetsialistide arvates ei olnud Anija mõisa peahoone praegune siseuks algselt sama kohapeal. Erinevate detailide ja mõõtude põhjal oletatakse, et see võis esialgu olla mõisa saali ees.

Oodatakse andmeid peauksest
Ukse pidulikul avamisel andsid Kaisa Tamkivi ja Kelly Kruusmann kõigile abilistele tänukirja ja raudnaela.

Tööde juhendaja Mati Raal ütles: „Mind pani imestama, et inimesed tuli kokku ja oma vabast tahtest tegid sellist asja.“

Ta muigas, et tundis heameelt, kui sundis oma õpilasi sondaaži tegema: „Nägite ise, et restaureerimine pole kerge töö.“

Ukse värvivalikusse juhendaja ei sekkunud: „Mõtlesin, las nad vaidlevad ja higistavad, lõpuks on see ju nende endi maja uks. Tulemus sai päris hea ja võibolla hakatakse selle järgi edaspidi siin ka teisi ruume korda tegema.“

Kaisa Tamkivi sõnul on soov taastada ka Anija mõisa peahoone välisuks: „See on ju mõisa visiitkaart. Praegune uks on pandud ette nõuka-ajal ning kahjuks ei ole meil ühtki pilti, millelt oleks tervikuna näha, milline uks oli seal algselt.“

Ta lisas, et ehk on peasissekäigu originaaluks isegi kusagil kuuri all alles: „Me ei taha seda sel juhul tagasi, kui ei soovita anda, kuid oleme väga tänulikud, kui saame seda näha või kasvõi infot, milline see on olnud. Oleme originaalukse kohta näinud vaid pilte, kuid ka nendel seisid lapsed ees ning uks pole hästi nähtav.“

Järgmine projekt ongi plaanis kirjutada mõisa peaukse kohta, kuid see on tema hinnangul märksa kallim ettevõtmine: „Välisust ei saa restaureerida, tuleb hakata kõigepealt projekteerima. Ei teagi, kas kohaliku omaalgatuse programmist saab selleks üldse toetust. Aga need uksed on meil südames, ei tahaks asja niisama jätta.“

Eelmine artikkelPõleng Loksa linnas
Järgmine artikkelOÜ Aade Lõng Raasikult – soomlaste lõngaparadiis