Septembris loodud Anija maaadlusklubi lapsed astusid esmakordselt võistlustulle.
Anija maadlusklubi esimesel võistlusel: RAIKO PLASER, RAINER PLASER, MARTIN LEPIK, JANET LEMBER, KENNETH LASS, VALTER UNGER, MATTIAS MÄTTIK, ALEKS NASILNIKOV ja treener MARTIN PLASER.
Möödunud laupäeval Kallaveres toimunud Aleksander Abergi nimelisel turniiril olid teiste seas maadlusmatil ka Anija maadlusklubi õpilased Alaverest ja Kehrast.
Kahe kuu eest tegutsema asunud klubi sai alguse kahe lapsevanema Inga Koitla ja Veronika Siilivaski initsiatiivil, kui kohtusid suve lõpus Tallinnas tornide väljakul maadlustreener Martin Plaseriga, kes tegi seal näidistrenni. Lapsevanemad avaldasid kahetsust, et nende kodukohas lastele sarnast trenni ei pakuta. Treener arvas, et seda annab korraldada.
Alaveres toimuvad trennid kooli spordisaalis, Kehras Anija valla spordikeskuses ja kooli spordisaalis.
Martin Plaser: „Kui tegin Alaveres esimese treeningu, mõtlesin, kui viis last kohale tuleb, võib vaadata, kas ja kuidas jätkata. Tuli koguni paarkümmend last, Kehras kümmekond. See on väga hea tulemus ja ainult üksikud langesid kohe alguses ära. Annan trenne kokku viies kohas. Just tublid lapsed on need, kes motiveerivad mind neli korda nädalas Anija valda sõitma.“
Eriti positiivseks peab ta seda, et peaaegu kõik jäidki trennides käima ning võtavad spordiala tõsiselt. Poisse ja tüdrukuid on peaaegu võrdselt. Sellist trenni, kus Alaveres on kohal olnud alla 15 õpilase, on seni ette tulnud vaid korra.
Lapsed saavad aru, et trennis on distsipliin. Kes puudub, peab harjutusi tegema kodus. Erandeid ei ole ka koolivaheajal. Samuti on oluline toitumine, süüa tuleb palju puu- ja juurvilju.
Anija maadlusklubi algajatel tuli asuda nädalavahetusel võistlema juba mitme aasta pikkuse treeningkogemustega vastastega. Treeneri sõnul on kavas saata kõik trennis korralikult kohal käivad lapsed aja jooksul võistlema, kokku kolm-neli korda aastas. Seekord olid võistlemas vaid nooremad, ehkki trennis käib ka suuremaid lapsi. Martin Plaseri selgitusel ei saa 14-15aastaseid veel paarikuise treeningu järel lasta kokku kogenenumatega, sest taseme vahe on liiga suur.
„Treener vastutab, et laps ei saaks võistlustelt traumat. Läksime õppima. Üks võistlus annab sama palju, kui mitu teeningut. Õpitakse tundma vastaseid ja pannakse end uues olukorras proovile. Saame kasutada vaid neid võtteid, mida oleme trennis juba harjutanud. Õpilased olid tublid, järgisid nõuandeid. Võistlustel näen treenerina ära, milliseid vigu nad teevad ja mida peaks rohkem harjutama,“ selgitas Martin Plaser.
Alavere põhikooli 7. klassi õpilane Janet Lember, kes Anija maadlusklubist võistles seekord ainsa tüdrukuna ütles, et on rahul, kuigi nii lühikese treeningaja järel veel väga hästi välja ei tule. Jalgpalli ja sulgpalliga tegelenud neiu läks kooliaasta alguses huvi pärast vaatama, mida maadlustrenn endast kujutab, see hakkas talle meeldima ja nii jäigi ta käima.
„Enne võistlust oli närv sees, aga kohe kui maadlusmatile astusin, kadus ära,“ sõnas ta.
Lapsevanem Tarmo Lepik, kelle poeg Martin Lepik samuti esmakordselt võistles, ütles, et viis lapse esimest korda Kehrasse niisama trenni vaatama; „Esimene trenn tundus huvitav ja järgmine kord ta juba lihtsalt läks. Martin on aktiivne poiss, mängib ka käsipalli, aga ju siis ainult sellest ei piisa. Olen hakanud kodus koos temaga trenni tegema. Kätekõverdused ja muu, mis nad tegema peavad.“
Ta tunnistas, et kuueaastase poja esimese maadlusvõistluse vaatamine tegi närviliseks, sest trenni alles vähe tehtud ja juba matil, kuid laps jäi ise rahule ja ootab juba uut võistlust.
Jane Mättik, kes samuti poja Mattias Mättiku võistlust vaatama tuli, arvas, et poega innustas maadlustrenni minema vanema venna eeskuju, kes Kose keskkoolis maadlusega tegeles: „Alaveres kuigi palju spordiringe ei ole. Pallimängud teda väga ei köitnud. Maadlus hakkas kohe meeldima. Minu jaoks oli võistluse vaatamine päris närvesööv. Püüdsin telefoniga filmida ja tundsin nagu maadleks ise kaasa.“
Martin Plaser rääkis, võistlustel oli hästi näha, et võtteid ja tehnikat lapsed valdavad, aga puudu jääb niiöelda mati tunnetusest. Põhjus on selles, et Anija maadlusklubil ei ole piisavalt maadlusmatte. Kummalgi koolil on neid alla 10, mida treeneri sõnul on ilmselgelt liiga vähe. Seetõttu on suur osa treeningust ehitatud üles akrobaatikale ja üldharjutustele ning on mängulisem kui teistes treeningkohtades.
„Vahendeid oleks Alaveres juurde vaja. Ka oma ruume oleks tarvis, et maadlsumatt oleks statsionaarne ega raiskaks trenni aega mattide maha panemisele ja üles võtmisele.Tegelikult on ruumide osas mõned variandid juba olemas, aga remonti on vaja teha ja siin võiks kogukond appi tulla. Kui saab oma ruumid, siis on võimalik teha ka täiskasvanutele maadlustrenni. Huvi selle vastu on olemas,“ sõnas treener.
