Lugu unistusest töötada koolis, kus kõik tahaksid käia.
Peetri kooli õpetaja HENRI REEDER.
Eelmisel kevadel veenis mind Kose gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helen Saar, et kandideeriksin haridusprogrammi Noored Kooli osalejaks, kuna minu ja programmi väärtused ning põhimõtted pidavat tema sõnul hästi sobima. Kose koolis noortejuhina töötades olime sageli vestelnud oma mõtetest ja eesmärkidest ning küllap näis minu sees küpsenud unistus kodukandis noore õpetajana töötamisest hästi sobivat Noored Kooli eesmärkidega.
Oma unistustes õpetasin oma kodukohas ajalugu ja süstisin õpilastesse kodukandi vaimsust. Ühendasin noorsootöö ja kooli tihedalt omavahel ning sidusin selle kaudu kõik õpilased kohaliku kogukonna eluga. Korraldasin matku männikus ja külaskäike aukodanike juurde. Kutsusin õpilasi ja õpetajaid külla, pühendasin kogu igapäevaelu kooli ja kogukonna ühendamisele.
Noored Kooli haridusprogramm on ellu kutsutud selleks, et luua positiivset muutust Eesti haridusmaastikul. Selleks koolitatakse erinevate elualade inimesi õpetajateks ning suunatakse nad kaheks aastaks kooli töötama. Minu unistused on alati saanud tuge inspireerivatest seltskondadest ja kuigi unistus õpetaja ametist nägi ette pikemat aega kui kaks aastat, otsustasin siiski liituda programmiga, mis pakkus kandikul tasuta õpetajakoolitust ning väga inspireerivat seltskonda.
Kuna koduvallas ajalooõpetajaid ei otsitud, maandusin naabervalda, kapsapõllule rajatud Peetri külla, mis selleks ajaks oli omandanud aleviku staatuse. Raske on küll alevikuks pidada seda hiiglaslikku ridaelamute ja eramajade lagendikku, kus veel ühtki poodi pole, külaplatsist või rahvamajast rääkimata.
Peetri kool on Rae valla au ja uhkus. Seda arendatakse tänaseni ja laiendatakse, kool on saanud viimase peal välimuse ja sisustuse. Juhib visiooniga juhtkond eesotsas direktor Luule Niinesaluga. Mind võeti vastu väga soojalt ja juhtkonna ning õpetajate tugi aitas olulisel määral esimest õppeaastat üle elada.
Päevad, mis õpetajatöös ei ole ühesugused, möödusid aasta jooksul siiski sarnases vormis. Koolimajja saabudes umbes pool tundi enne tundide algust tuli kohe rühkida oma klassi poole. Öösel interneti üleslaetud töölehed, tunnikavad ja slaidiprogramm pidi varakult tööarvutisse laadima, töölehed printima saata, tahvlile kirja esimese tunni eesmärgid, tunni käik ja kuupäev – kõik valmis!
Esimestel nädalatel mõjus tunnikella ootus nagu hambaarsti järjekord – süda puperdas, kahtlus ja hirm võtsid maad. Kes need lapsed üldse on? Mis minust arvavad? Kas teevad seda, mis mul planeeritud on? Mis siis, kui ei tee? Noored Kooli suvekoolis kõik läbitud teemad ja sobivad lahendused leitud, kuid nüüd? Õnneks see hirm aegamisi vähenes, kuni õpilased juba omaks said.
Minutid jooksid igas tunnis meeletu kiirusega, nii et 45 minutit täitus märkamatult. Vahetundides vaevas aga järgmine hirm – korrapidaja amet! Kuna selleks olemist koolis ei õpetata, kujunes rohkem valvepostil seismiseks.
Ühel hetkel olidki tunnid läbi ja algas rahulikum, aga mahukam osa tööst – järgmiste tundide ettevalmistus. Mõnikord olin nii kurnatud, et läksin seda tegema koju, enamasti proovisin koju jätta vähe tööd. Nelja-viie paiku sättisin end bussile ning sõitsin Arukülla, et puhata, vajadusel töid ja vihikuid parandada. Enne magamaminekut laadisin internetti järgmiseks päevaks vajalikud dokumendid ja oligi õpetaja päev läbi.
Kogu mu õpetaja-aastat saatis üks suur ja raske mure – kuhu kaob sära õpilaste silmist, kui nad jõuavad koolitundi? Vaevas küsimus, miks ei suutnud ma tunnis neid samamoodi motiveerida nagu olen seda suutnud Minu Eesti Noorte ja Ida-Harju noorte tegemistes. Kui väljaspool kooli piisas paarist heast sõnast, et luua tõeline sünergia, siis klassiruumis langes iga uus üritus tühjalt maha.
Rõõmu pakkusid kõik ettevõtmised, kus Peetri kool proovis õppeaineid, õpilasi ja õpetajaid ühendada ja koostööle suunata. Neid nimetati aktiivõppe nädalateks ja selletaolisi ei olnud ma kogenud üheski teises koolis. Ajaloo-, keelte-, laulu- ja tantsunädalaid võeti uskumatu pühendumusega. Need kestsid vähemalt paar-kolm päeva, nende jooksul jagunesid õpilased gruppidesse õpilastega teistest klassidest.
Sünergiat Ida-Harju noorte tegemistelt tõin aga ise kooli. Märtsi ühe nädalavahetuse täitsid Ida-Harju noored Peetri kooli oma ühtsustundega. Kuigi üritus jäi üürikeseks, oli üks oluline päikesekiir ja jõuallikas mu esimesel õpetaja-aastal. Tänu sellele ei kustunud veel unistus koolist, kus kõik tahavad käia.
