Kolmapäeval, 17. novembril tähistas Vetlas elav HELMI RAUDE sajandat sünnipäeva.
HELMI RAUDE oma kodus Vetla külas.
„Minu vanuses tahetakse rahu, et saaks mõtelda. Olen rõõmus, et suudan ikka ise liikuda ja natuke tegutseda. Hea, et tervist on antud. Kõige rohkem teevad heameelt tütred, kes minu eest hoolitsevad,“ ütleb sünnipäevalaps Helmi Raude.
Helmi Raude neiupõlvenimega Kaup sündis 1910. aastal Alaveres mõisa viinaköögi järelvaataja perekonnas. Ta kaotas varakult tuberkuloosi haigestunud isa. Mõne aja pärast suri grippi vend. Tütrega kahekesi jäänud ema taotles riigilt maatükki, et hakata talu pidama. Vabadussõjajärgse maareformi käigus tema soov täitus, lõpuks anti lesknaisele Uuearu talu Alaveres.
Helmi Raude tütar Mai Lepp: „Vanaema ja ema said väga hästi läbi naabertalu perega, kes olid vajadusel toeks ja abiks. Ema oli taluperenaine.“
Helmi Raude käis Alavere kuueklassilises rahvakoolis ja õppis hiljem Saku mõisas kodumajanduskoolis, kus õpetati loomapidamist, söögitegemist, tervishoidu ja kõike muud perenaisele vajalikku. Tunnistusel olid vaid kõige paremad hinded.
Teda kosis naabertalu perepoeg Artur Raude. Pulmad peeti 1934. aastal. Sündisid kaks tütart – Reet ja Mai. Noorem tütar Mai Lepp töötas nelikümmend aastat meditsiiniõena ja on nüüd pensionil.
Ta räägib, et vanemad olid tegusad inimesed: „Nad olid aktiivse põlvkonna noored, külaseltsides tehti näidendeid ja peeti pidusid. Ema kuulus Naiskodukaitsesse ja isa Kaitseliitu. Nende abielu oli väga üksmeelne, eks see aitas ka rasketest aegadest üle saada.“
Vanem tütar Reet Raude töötas Teaduste Akadeemia raamatukogus. Ta meenutab, et ema oli ettevõtlik naisterahvas: „Pärast sõda käis Kehra turul enda kasvatatud kapsaid ja muid aiasaadusi müümas. Kapsaid oli terve kuhi ja juurikatele kirjutas tindipliiatsiga kaalu peale. Ema müüs ka maasikaid, kolme-nelja kaupa. Kõik arvasid, et keegi ei osta kolme maasikat ja selline tegevus on sama hea kui õhu müümine, aga emal oli õigus – ohvitseride prouad ostsid ning kõik läks kaubaks.“
1949. aastal kolis perekond küüditamisest pääsemiseks Vetla lähistele – Kreole. Artur Raudest sai metsavaht. Praegusesse elukohta Laiamäe talusse koliti 1972. aastal.
Helmi Raude abikaasa suri paarkümmend aastat tagasi. Praegu elavad vanaprouaga koos tema tütred ja tütar Mai Lepa abikaasa. Helmi Raudel on üks lapselaps ja kaks lapselapselast.
Tütred kirjeldavad ema kui väga heasüdamlikku inimest, aga suurt muretsejat: „Ta muretseb alati, ikka, et kas kõik saab tehtud ja kuidas me hakkama saame. Ema tahab, et perel läheks hästi. Ta on alati olnud tragi koduperenaine. Tema küpsetised olid väga maitsvad ja isegi tuttavad tellisid neid temalt sünnipäevadeks. Ema pidas kogu elu loomi ja kasvatas aiasaadusi ning lilli.“
Lilli armastab vanaproua praegugi. Ta ütleb, et ilus on vaadata enda kasvatatud lilli: „Hea meelega peatun iga põõsa juures ja vaatan kõiki neid õisi.“
Oma pikaealisuse saladust ta ei tea. Mai Lepp arvab, et põhjus võib peituda selles, et ema ei ole elu jooksul tilkagi alkoholi tarvitanud: „Ta valmistas väga head koduveini, mida kõik kiitsid, aga ise ei proovinud mitte kordagi.“
Juubilarile saatis õnnitluse ka Eesti president Toomas-Hendrik Ilves. Tütar sõnab, et emale on see väga oluline: „Tema on selle põlvkonna inimene, kellele president Päts oli autoriteet ja keda ta mõnikord ka hiljem meenutas. Nüüd, kõrges eas, vaatas ta alati presidentide uue aasta tervitusi. Tema jaoks oli see püha ja meie ülejäänud olime siis vaikselt, et mitte segada.“
Praegu Helmi Raude enam televiisorit ei vaata ja raadiot ei kuula, sest nägemine ja kuulmine on nõrgenenud. Kümme aastat tagasi tehti talle maooperatsioon ja 90. sünnipäeva peeti haiglas. Perearst satub nende koju harva, sest tänu meditsiini õppinud tütrele saab enamik asju aetud telefoni teel.
Helmi Raude: „Rohtusid ma võtan küll. Tervemaks need ei tee, aga siis ei ole valusid. Puudust tunnen vaid vanadest tuttavatest, keda enam pole ja kellega saaks möödunud aegu meenutada ning rääkida.“
