PAUL LAASIK Kolgakülast: „Näitlejaks viis õppima mu vali hääl.”

PAUL LAASIK Kolgakülast: „Näitlejaks viis õppima mu vali hääl.”

ÜLLE TAMM
0

Teleseriaalide ENSV ja Ühikarotid näitleja PAUL LAASIK elab Kuusalu vallas.


PAUL LAASIK mängib telesarjas ENSV parteikomitee esimeest seltsimees Võsa.

Paul Laasik töötas 24 aastat koosseisulise näitlejana Noorsooteatris, hiljem Linnateatris. Praegu on ta vabakutseline näitleja. On mänginud arvukates teatritükkides, mitmetes filmides, viimati „Sügisballis”.

Noorem põlvkond, kes sel aastal vaadanud Kanal 2s Ühikarotte või hiljuti ETVs huumorisarja ENSV, tunneb teda nüüd kui telenäitlejat. Ka on ta osalenud telereklaamides. 

2008. aastal trükist ilmunud Kolgaküla raamatus on seitsme eluloo seas avaldatud Paul Laasiku lugu. „Koostaja Melika Kindel lindistas kolm ja pool tundi, ma olen ju jutukas,” ütleb näitleja ning nõustub ka Sõnumitoojale endast rääkima, lisades, et teinekord on päris hea mõtteid koondada ja elu üle järele mõelda.

Külas tagasi 2005. aastast
„Põletasin 2005. aastal Tallinnas piltlikult öeldes kõik sillad. Tulin täiega ära maale ja tagasi ei igatse. Elan Puki talus koos õepoja Andres Oru perega, tema ühes ja mina teises majaotsas omaette sissekäigu ning verandaga. Saan lahedalt olla. Kolgaküla on väga mõnusa auraga tugev küla, inimesed on toredad.
Minu taastumishetked ja puhkused on kogu aeg olnud kodukülas, küll nädalavahetustel või suvel heina ajal. Siit olen saanud hingekosutust. Hing laulab, kui jõuad Kolgaküla väljade vahele,” kõneleb ta.

Pukile kolisid vanemad Silvi ja Karl Laasik siis, kui poeg Paul õppis Loksa keskkoolis 10. klassis. Enne elati mõni kilomeeter eemal Allikal, vanavanemate kodus. Sealt küüditati ema koos õde Annega 1949. aasta märtsis Siberisse. Küüditatute seas olid ka isapoolne vanaema ja vanaisa Kolgakülast Looga talust. Paul Laasik oli siis veel sündimata, ilmale tuli Krasnojarski krai Idrinski rajoonis 29. juulil. Isa viidi ära varem, vangilaagrisse, sest oli ratsaväes olnud jaokomandör. Ema töötas Siberis köievabrikus, pärastpoole liitus isa perega ja sai samuti koha vabrikus. Vend Jüri sündis aasta enne Eestisse-tulekut. Vend Peeter jäi viieaastasena Eestisse Allikale vana­ema kasvatada, sest nägi püssimehi tulemas ja puges peitu. Pere sai Kolgakülas kokku 1957. aastal.

Tallinnasse PANSO kooli
Paul Laasik kirjeldab, kuidas hakkas Loksal koolis käima, kuigi eesti keelt oskas vähe: „Õpetaja Reet Viirand aitas. Sõber Arne Malva küsis ikka, et mis segapudi keelt sa räägid, midagi ei saa aru. Ema on öelnud, et poleks Viirand mind 1.-3. klassini vedanud, oleksin siiani esimeses klassis. Oskasin papa Karlale lehte ette lugeda, kui olin 4. klassis.”

Kolgaküla rahvamaja juhataja Elsa Adamson kutsus külalapsed näitemängu tegema. „Punamütsikese” muinasjutus oli Paul Laasikul hundi roll, koos sõber Helges Mändmetsaga sai koduteel harjutatud.

„Loksa koolis mind näitemängu tegema ei pandud. Aga tänu kõvale häälele osalesin deklamaatorite konkurssidel. Ema jättis kuulmise köievabrikusse, temaga pidi valjusti rääkima. Tiia Kadajasega Kuusalust võistlesime konkurssidel omavahel, ta tuli sageli esimeseks, mina teiseks. Keskkooli lõpus soovitas praktikant, vene keele õpetaja Siiberg, et kas ma ei tahaks minna Panso kooli. Ma ei teadnudki, mis see on, ega seda, et seal on konkurss. Komisjonis oli ka tuttav näitleja Loksalt – Mikk Mikiver, kes käis me koolis esinemas, tegi sketše ja luges Majakovskit.”

Paul Laasik lõpetas Loksa keskkooli 1968. aastal. Ta jutustab, kuidas internaadis elades uisutati talvel kooli juures liuväljal, muusika mängis, pärast sai tüdrukutega käsikäes tagasi mindud. Uisutada meeldis ja jalgpalli mängida.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri lõpetas ta 1972 koos 5. lennuga.

„Kursuse juhendaja ja kateedri juhataja Voldemar Panso diplomilavastus „Täna mängime „Seitset venda”” võeti Eesti Draamateatri repertuaari ning seda mängisime üle saja korra. Minul oli Lauri roll, sama nime panin oma esimesele pojale. Teine poeg sai nimeks Georg.”

Seda, kui paljudes lavastustes on tulnud aastate jooksul mängida, ei oska Paul Laasik öelda, sest pole pidanud arvet: „Väga hääd lavastajad on olnud Kaarel Kilvet, Kaarin Raid, Mati Unt, Ingo Normet. Tegin palju kõrvalrolle, aga ka peaosasid. Mõnel aastal oli tööd meeletult, peaaegu igal õhtul pidi olema teatris kohal.”

Norra film ja telesarjad
1996. aastal sai Paul Laasikust vabakutseline näitleja. Ta tõdeb, et on olnud igasuguseid aegu, ka selliseid, kus rolle pakuti vähe, leiba teenis Tallinna vanalinnas Ladina kvartalis restaureerimistöödel. Kokkulepe oli, kui teatrisse või filmi kutsuti, võis vahepeal ära käia. Ehitusmehe tööoskuste kohta lausub ta, et need on suuresti tänu oma onule Heino Tšernjavskile, kes pani Kolgaküla poisid suusabaasi ehitama ja viis metsa puid langetama.

„Vahepeal olin pikalt töötu. Siis kutsuti Raasiku valda Peningile Gustav Ernesaksa 100. aastapäeva puhul tehtud lavastusse „Ernesaks ja Oamats”, seal oli hea kamp koos. See oli esimene samm pärast pikemat pausi ning andis tahet edasi minna.”

Aasta tagasi võtsid Paul Laasikuga ühendust Norra filmigrupi esindajad ja kutsusid mängufilmi „The King of Devil’s Island”, mille võtted olid mullu Kalvi mõisas oktoobris ja mõnel päeval detsembris: „Internetist oli leitud mu foto, et sobin noortekoloonia ülema rolli. Virumaalt otsiti filmi sadakond poissi, ka Kolga koolis käidi. Meid viidi võtetele ja toodi tagasi väikebussiga, Kolgakülast oli noormees Karl Sachris ning Kolgast Rauno Rand, Hardi Valdson, Mihkel Tomson, Aksel Kütt ja Andreas Laisaar.  Vägevad võtted olid, härmatis oli maas, poisid pidid mängima särgiväel.”

Filmivõtetel sai ta tuttavaks Eesti produtsendiga, kes pakkus järgmiseks ühiselamu komandandi rolli seriaalis Ühikarotid: „Filmiti tempoga, sest võtted olid ühikas, mis läks lammutamisele. Ja siis tuli seriaal ENSV, mida salvestati Vabaduse puiesteel vanas villas. Trupp oli vinge, seitse seeriat tegime järjest, osa seltskonnast magas samas majas. Järg pidi ka tulema, on juba öeldud, et jaanuaris ole valmis uuteks võteteks.”

Kuna televiisorit Puki talus pole, siis on Paul Laasik näinud mõlemast sarjast üksikuid osasid. 

Nõukogude aja kohta lausub näitleja, et ehkki oli oldud Siberis, ei räägitud kodus laste kuuldes neil teemadel: „Ema triikis pioneerikaelaräti ja saatis mu kooli. Noorsooteatris oli nii, et kes uus tuli, pandi komsomolisekretäriks, ka mina sain selle ülesande. Kommunistlikkusse parteisse kutsumist oli ühel ajal kõvasti, läksin Mikk Mikiveri juurde ja ütlesin, et papa Karla ei laseks mind siis enam koduuksest sisse, see oleks liig mis liig. Mikk soovitas, et katsu kõrvale hoida, ja lõpuks mind unustati.”    

Kolgaküla Selts
Paul Laasik on Kolgaküla Seltsi liige selle asutamise ajast ning lööb ettevõtmistes aktiivselt kaasa. Oktoobri alguses toimunud Kuusalu valla aastapäevapeol oli ta koos seltsi tegevjuhi Kaisa Linnoga õhtujuht.

Näitleja kinnitab, et pole huvitatud kaugemalt tulnud ettepanekutest õhtujuhi, pulmaisa või jõuluvana rolli – ta on lubanud, et kui teeb midagi sellist, siis Kolgaküla rahvale.

„Mulle väga meeldis hingedepäeva tähistamine Leesil kirikus koos kohaliku näiteringiga. Lugesime luulet hingest ja rahuga. Pärast õues küünlad põlesid teeraja ääres. Võimas. See oli väärt ettevõtmine.”

Paul Laasik märgib veel, et tal on hea meel – need mehed-naised, keda on kodukandis pulmaisana paari pannud, elavad valdavalt koos tänini. Põhiline pulmapidude koht oli vana hea rahvamaja, mille lavapostidele kahele poole eesriideid olid end jäädvustanud kõik esinemas käinud, samuti Noorsooteatri trupp, kui mängis seal „Lõhutud vaasi”. Nimesid oli maast laeni, ka Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Endel Pärn ja paljud teised.

„Vana rahvamaja põles maha, aga väga hea, et uuesti üles ehitati,” tunnustab Paul Laasik.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus