
„Hiilgeaegadel oli Tallinna suusamaratonil rohkem kui 1200 ja rattamaratonidel üle 1700 osaleja,“ ütleb maratonide kauaaegne korraldaja, Anija valla aukodanik ning Valgetähe 5. klassi teenetemärgi kavaler JÜRI VOODLA.
Anija valla aukodanik, 73aastane Jüri Voodla on Tallinna mees, kuid ilmselt pole palju neid, kellele Aegviidu ümbruse metsades on enam-vähem iga puu sama tuttav, kui on talle, või kes suudaksid sealseid suusa- ja rattaradu läbida kasvõi kinnisilmi. Tema suudab, sest suurem osa Kõrvemaa terviseradu on rajanud Jüri Voodla ja MTÜ Spordiklubi Kõrve Ring oma koostööpartneritega. Ta on Aegviidus toimuvate Tallinna ratta- ja suusamaratonide algataja ning oli 20 aastat nende peakorraldaja. Kolm aastat tagasi, kui sai 70, andis peakorraldamise üle noorematele. Nüüd tegeleb sellega üks Jüri Voodla kolmest tütrest Karoli Voodla koos elukaaslase Raivar Vaheriga. Isa on endiselt abiks, mitte ainult nõu, vaid ka jõuga – ta on rajameister.
Maapoisist tippsuusatajaks
Jüri Voodla on sündinud ja kooliteed alustanud tollases Väike-Maarja rajoonis Kiltsis. Pärast 6. klassi läks Nõmmele, Tallinna 10. keskkooli. Kui õppis 9. klassis, sattus naabrilaste järel Keskrajooni spordikooli Kalju Valguse juurde suusatrenni. Kõik, kellega koos alustas, kadusid peagi trennist, Jüri Voodla jäi ning hakkas peagi tulemusi näitama. Veel keskkoolipoisina võitis ta 1965. aastal Tallinna meistrivõistlustel kõiki tippe, ka Eesti toonast esisuusatajat, Tartu maratoni esimest võitjat Rein Tikku.
„Umbes neli tundi uuriti, kus ma lõikasin, koolipoiss ei saa ju suuri meistreid võita. Aga võistlus oli linnas lauskmaal, kus nad polnud väga harjunud sõitma ning ilmselt tulid seda ka kergelt võtma,“ meenutab Jüri Voodla.
Kas vaid paari aastaga end riigi tippu suusatamisele eelnes kõva treening või oli tegu loomupärase andega? Jüri Voodla märgib, et mõlemad on vajalikud, niisama ei tule suusatamises midagi: „Kuigi hakkasin suusatamisega tegelema alles 9. klassis, olin füüsiliselt küllaltki hea ettevalmistusega. Maal elades tuli igal hommikul minna jala kaks ja pool kilomeetrit kooli ning pärast koju tagasi, kokku tähendas see iga päev viis kilomeetrit trenni. Talvel tuli seejuures enamasti lumes sumbata.“
Aasta pärast suurte suusameistrite „ehmatamist“ Tallinnas oli Jüri Voodla juba Eesti koondises, kuhu ta kuulus kokku 12 aastat, 1978. aastani. Selle ajaga sai temast rahvusvahelise klassi meistersportlane, mitmekordne Eesti meister ja Nõukogude Liidu meister teatesuusatamises: „Esimestel aastatel olin pidevalt haige, siis lasin mandlid ära lõigata ning kui 1969. aastal sõjaväest tulin, tõusin Eesti esinumbriks. Olin viis aastat Eesti parim suusataja.“
Kaotsiläinud olümpiavõit?
Oma sportlaskarjääri parimaks peab Jüri Voodla 1972. aastat. See oli Sapporo olümpiamängude aasta ning Eesti endine esisuusataja usub, et tema olümpiale pääs nurjati tahtlikult, sest Nõukogude Liidus eelistati rohkem „omasid“.
Jüri Voodla näitas mitmel olümpiaeelsel võistlusel väga head vormi, Krasnogorski võistlused võitis. Viimased katsevõistlused enne Sapporo olümpiat toimusid Bakurianis, kuhu pääsesid Nõukogude Liidu 60 parimat: „50 kilomeetri sõidus tõsteti 15 kilomeetri viimased kümme võistlejat kõige ette startima, kunagi varem polnud nii tehtud ega tehtud ka hiljem. 15 kilomeetrit olin võistelnud uute tõrvatud suuskadega, kuna vana suusk läks lihtsalt katki. Uued suusad ei libisenud üldse, seetõttu pidin maratonis startima kuuendana. Maha sadas 20 sentimeetrit värsket lund ning enne võistlust öeldi, et rajatraktor on katki. Pärast kolmandat kilomeetrit olin esimene sõitja, kuid pärast esimest 12,5 kilomeetri pikkust ringi olin oma ajaga alles 45. kohal. Lükkasin sisuliselt teistele rada lahti. Lõpuks oli viimane mees, kes Saporrosse sõitis, kuues. Mina olin seitsmes.“
Olümpiamängudel, kuhu pääsust jäi Eesti suusatajal napilt puudu, tuli Nõukogude Liidu teatenelik tol aastal esikohale. Jüri Voodla sõitis end pärast olümpiat Liidu meistrivõistlustel 30 ja 70 kilomeetris neljandaks, edestades ka mitmeid olümpialasi.
Olümpiaeelsel katsevõistlusel juhtunu võttis motivatsiooni vähemaks ning edaspidi ei tulnud enam nii häid tulemusi, kui oleks soovinud: „Minu probleem oli ka madal hemo-globiin. Toona ei osatud sellele tähelepanu pöörata ega seda tõsta, aga kui võrrelda minu ja tunduvalt noorema Jaak Mae hemoglobiinitaset, siis on see sama hea, kui sõita 125kuubikulise mootorrattaga viiesajaste seas.“
Jüri Voodla jutustab, et Eesti koondise ja Dünamo spordiklubi eest võisteldes tuli sageli elada koos teiste suusatajatega Venemaa laagrites suurtes spordisaalides tingimustes, kus magada tuli mattidel ning pesuvesi oli ämbris hommikuks külmunud. Korralikult pesta sai end ainult korra nädalas, saunas.
Sportlase karjäär lõppes 1978. aastal. Ta oli siis 30aastane ning seda peeti tippsportlase jaoks kõrgeks vanuseks: „Kui praegu sõidetakse veel 40aastaselt, siis sel ajal olin juba täielik vanake, mitteperspektiivne, igalt poolt anti mõista, et mõttetu on jätkata. Ausalt öeldes teisi nii vanu mehi siis suusatamises enam polnudki, kõik olid varem lõpetanud.“
Tallinna suusa- ja rattamaratonide algataja
Suusatajana oli Jüri Voodlale saanud Aegviidu südamelähedaseks ning 1995. aastal ostis ta sinna vana maja. 1997. aastal korraldas sealsetes metsades TTÜ spordibaasist esimese suusamaratoni, aasta hiljem Eesti esimese rattamaratoni. Kuna kohalikud vallad ei soovinud sel ajal maratonidest ja suusaradadest midagi kuulda, sest muid muresid oli kuhjaga, pöördusid korraldajad Tallinna linna poole. Tallinn toetas, seetõttu said mõlemad Tallinna maratoni nime. Rattamaratoni korraldamise idee sai Jüri Voodla oma toonasest töökohast – Assaku kauplusest, kus müüdi väga palju moodsaid maastikujalgrattaid.
„Nägin, kui palju neid ostetakse. Et suusamaratoni korraldamise kogemus meil juba oli, mõtlesime koos Kaarel Zilmeriga et prooviks ka rattamaratoni teha. Läks väga hästi, juba esimesel võistlusel oli 260 osavõtjat,“ selgitab ta.
Järgmisel, 1998. aastal toimus Tallinna teine suusamaraton. Selle eel raja läbi sõitnud Eesti üks parimaid suusatajaid Urmas Välbe kiitis raja väga heaks, kuid pärast öist vihmasadu ja tugevat tuult Koolmel põldudel enam lund ei olnud: „Kuna metsas oli lund veel palju, läksin järgmisel päeval vaatama, kas saaks seda lumeta rajalõiku edaspidi kuidagi välja jätta. Buraaniga metsas turnides jõudsin Oja talu maadele ja see koht hakkas mulle kohe väga meeldima.“
Sinna hakkas Jüri Voodla hiljem koos Toivo ja Tiit Nuudiga arendama Kõrvemaa suusa- ja matkakeskust, mis nüüd kuulub Sportlandile.
Suusa- ja matkaradu on Jüri Voodla Aegviidu mail maratonide korraldamise kõrvalt rajanud ja hooldanud üle 20 aasta ning teeb seda siiani: „Kui juba Oja talus tegutsesime, tekkis mul mõte ühendada kõik terviserajad Kõrvemaa matka- ja suusakeskusest kuni Valgehobusemäeni. 2003. aastal kirjutasin KIKile projekti, sain positiivse vastuse ning AS Merko toel tegime valmis kümnekilomeetrise praeguse Presidendiraja. Varem läks rada Nelijärvelt Siniallikate kaudu Jänedale, kuid läbis kaheksat eramaad. Seetõttu otsisin võimaluse teha see RMK maale. See oli üks suur võitlus. Kõrvemaale midagi teha on väga raske, sest seal on küll maastikukaitsealad, küll looduskaitsealad ja sihtkaitsevööndid.“
Kui rada valmis, leidsid Aegviidu ja Tapa vald, et seal võiks korraldada presidendimatka. Jüri Voodla leiab, et see oli väga hea idee, kuna praeguse Nelijärve puhkekeskuse rajaja oli president Konstantin Päts, kes käis sealkandis päris palju, kui hakkas looma Jäneda põllumajanduskooli. Samas koolis õppis hiljem ka president Arnold Rüütel. Esimene presidendimatk toimus 2004. aastal.
Nelja valla koostöö
Varem ei olnud omavalitsused terviseradadest huvitatud, ent 2005. aastal ehk kümme aasta pärast seda, kui Jüri Voodla Kõrvemaal suusa- ja rattaradade rajamist alustas, suudeti koos sihtasutuse Eesti Terviserajad juhi Jaanus Pullesega saada nõusse kolm valda: Tapa, Aegviidu ja Anija. Sõlmiti radade hooldamiseks esimene valdadevaheline ühise tegutsemise leping. See tähendas, et omavalitsused võtsid radade hooldamise kulud enda kanda, seni oli see olnud ainult Spordiklubi Kõrve Ring mure. Hiljem liitus ka Albu vald.
„See on Eestis siiani ainulaadne, et neli valda ühiselt panustavad terviseradade suvisesse ja talvisesse hooldamisse. Olen käinud sellest mitmel pool rääkimas, kuid siiani pole Eestis ükski vald olnud suuteline teistega samamoodi kokku leppima, kõik tegutsevad omaette,“ tõdeb kauaaegne terviseradade tegija.
Radasid aitab endiselt hooldada MTÜ Spordiklubi Kõrve Ring, mille juhatuse esimees ta on. Hooldatud suusaradu on Kõrvemaal praegu 90 kilomeetrit: „Osaliselt need muidugi kattuvad, aga et kõik ringid rajatraktoriga läbi sõita, teeb see ikkagi üle 60 kilomeetri. Terviseradade hooldamine on aastaringne töö. Suvel tuleb kaks korda niita. Alguses niitsime paljusid kohti käsitsi, 2005. aastal saime tänu Eesti Terviseradadele rajatraktori. Siis kulus suusaraja läbimiseks Aegviidust Jänedale ja Valgehobusemäeni 11 tundi. Nüüd on traktoreid kaks ning saab poole kiiremini.“
Osaliselt samadel radadel toimuvad ka Kõrvemaa nelikürituse suusa- ja rattamaraton, kevadjooks, triatlon. Nende rajameister on siiani Jüri Voodla. Tema ellukutsutud Tallinna suusamaraton kuulub Estoloppeti, Tallinna rattamaraton Bosch Eesti maastikurattasarja.
Jüri Voodla eesvõttel koostöös Aegviidu vallaga aastaid tagasi Aegviitu ka 3 kilomeetrit valgustatud suusarada. Koostöös Aegviidu spordiklubiga puhastati võsast Kabelimägi, mis on Aegviidu laste lemmikkelgumägi, sinna tehti kilomeetrine valgustatud suusarada koolilastele. Praegu mõtleb ta, kuidas muuta pühapäevasõitjale jõukohasemaks 19 kilomeetrine suusarada, mille sagedane kasutaja on president Kersti Kaljulaid.
„Kui kevadel avatakse vanas veduridepoos tervisespordikeskus, saab Aegviidu hakata tõestama, et on matkapealinna nimetuse vääriline,“ märgib Jüri Voodla ning ütleb, et pakkus endisesse depoohoonesse taolise keskuse loomise idee välja juba ligi 15 aastat tagasi: „Isegi omafinantseeringu ajasime välja, kuid Eesti Raudteega ei suudetud depoohoone rentimises kokku leppida. See oli mulle täitsa üllatus, et Anija vald hakkas nüüd seda uuesti ehitama. Kui oleksin noorem, oleksin selle haldajaks kandideerinud. Enam ei taha, liiga palju on juba vaeva nähtud.“