Anija mõisas on juulis avatud suvekohvik

3885

Soodla küla naabrinaised INGRID PÄRNA ja MERIKE MAAROOS valmistavad ja müüvad Anija mõisas nädalavahetustel nii suppi kui rullbiskviiti.


MERIKE MAAROOS ja INGRID PÄRNA eelistavad küpsetada kodu lähedalt korjatud saadustest.

Kui astuda nädalavahetusel Anija mõisa, võtab uksel vastu supilõhn. Suunaviidad juhatavad mööda käänulisi koridore mõisa tagumisse ossa, kus pliidi ääres askeldavad Anija valla Soodla küla perenaised Ingrid Pärna ja Merike Maaroos. SA Anija Mõisa Haldus arendusjuht Kaiti Kartusov kutsus nad tegema suvekohvikut pärast seda, kui püsiva kohvikupidaja konkurss ebaõnnestus.

Kaiti Kartusov rääkis, et konkurss Anija mõisa kohvikupidaja leidmiseks algas käesoleva aasta märtsis: „Soovijad said 20. aprillini esitada motivatsioonikirja ja nägemuse tulevasest kohvikust. Käidi ka kohal uudistamas, oli nii kohalikke kohvikupidajaid kui ka huvilisi Tallinnast. Mitte keegi neist aga ei tundnud suuremat huvi ega esitanud tähtajaks vajalikke dokumente.“

Nädala sees on mõisa kohvik suletud ning vastrenoveeritud köögiruumid kasutuseta.
Nädala sees on mõisa kohvik suletud ning vastrenoveeritud köögiruumid kasutuseta.

Kuna Anija Mõisa Haldus sellist kohvikupidajat ei leidnud, otsustas Kaiti Kartusov valida teistsuguse lähenemisviisi ning pöörduda kohalike elanike poole, et köögiruumid suviti päris tühjaks ei jääks.

Harrastuskokad Soodla külast

Ta ütles, et leidis sobivad perenaised Soodla külast: „Nad on ka varem vallaüritustel toitu valmistanud ning pakkunud. On hea, kui kohalikud tegijad on kohe tagataskust võtta.“

Ingrid Pärna ja Merike Maaroos kuuluvad MTÜsse Soodlast Kõrveni, mis ühendab Anija vallas Piibe maantee ääres olevaid külasid, kohvikut tulid nad pidama aga eraisikutena.

Kohvik oli esimest korda avatud 7. juunil Piibe päeval. Juulis on kohviku uksed lahti laupäeviti ja pühapäeviti. Kohvikupidajate hinnangul on külastajaid nädalavahetuse jooksul ligi 50.

Ingrid Pärna ütles, et müügist saadud raha saavad nad endale, kuid hiljem peavad selle eest tasuma veel kommunaalkulud.

Ingrid Pärna jutustas, et olid kohe nõus, kui kuulsid, et on vaja kedagi, kes nädalavahetustel kohvikut teeks: „Külas läksid jutud lahti, et on vaja kohvikupidajat. Oleme mõlemad praegu kodused ning kuna väga meeldib süüa teha, tulime appi. Varem oleme valmistanud näiteks tuttavatele Raudoja kõrtsis pulmasööke. Anija mõis asub meie kodudest ligi kolme kilomeetri kaugusel, seega pole kaugele tööle käia.“

Ta nentis, et tegutsevad praegu niiöelda laadakohvikuna: „Püsikohviku pidamiseks oleks vaja täita kodukohviku nõuded. See on keeruline ja pikk protsess, terviseametilt on vaja luba ning inventari oleks juurde vaja. Kavatseme aga selles suunas liikuda, sest kohvikuruumid on mõnusad ja mugavad ning saaks tekitada kodu lähedale töökoha. Linna tööle sõita on keeruline, bussiliiklus on hõre.“

Rullbiskviit kadus kiiresti

Merike Maaroos jutustas, et püsikohvik oleks mõisas kindlasti vajalik: „Siin toimub igal ajal palju üritusi, ka talvel. Laupäeval, 12. juulil kirbu- ja raamatuturu ajal   astus meie juurest läbi väga palju uudistajaid. Kes suppi-pirukat ei soovinud, võttis tassi kohvi. Varem on mõisas olnud ajutine kohvik kontsertide ajal, kuid mõisa satub ka muul ajal huvilisi, kellele võiks kehakinnitust pakkuda.“

Ta tõdes, et kui kliente on palju, on kahekesi köögis käed tööd täis, kuid midagi tegemata ei jää.

Ingrid Pärna sõnas, et toiduained muretsevad nad ise ning ka retseptid on kodusest varasalvest: „Laulupeo ajal pakkusime kukeseenesuppi ja sõrnikuid. Kõik toiduained on kodused ja värsked, saadud oma aiast või ümberkaudsetest metsadest.“

Ta lisas, et kirbuturu päeval sai söök kähku otsa: „Magus läks väga kiiresti, pidime enne sulgemisaega pakkuma külalistele moosisepikut, sest pannkoogid said otsa. Üle jäi vaid paar kaussi suppi.“

Hoidiste valmistamine mõisaköögis

Kaiti Kartusov kirjeldas, et köögiruumide remont lõppes 2012. aastal, kuid siis jäi rahapuudusel tegemata küttesüsteem, mis sai Leader-toetuse abil paika käesoleva aasta kevadel: „Siis saime ka uue põranda, konvektsiooniahju ning kraanikausi.“

Ruume plaanib ta edaspidi kasutada lisaks kohvikule ka söögikultuuri õppe- ja teeninduskeskusena: „Sügisel on plaanis hoidiste valmistamise koolitus, juhendajad tahame leida kohalike elanike hulgast.“

Ta lisas, et püsikohvikupidaja otsimine jätkub: „Otsime ettevõtet, kes võtaks enda kanda kõik kohvikupidamise etapid alates söögitegemisest kuni enda turundamiseni. On soov, et mõisani jõutakse ka kaugemalt ning kohvikusse tullakse teadlikult. Kohvik peaks suutma leida endale lisaks kohalikele elanikele ka kliente mujalt.“

Ingrid Pärna usub, et klientidest neil suvel puudust ei tule: „Kuigi kohvikupidamine on veel algusjärgus, on meil palju ideid ning tööindu. Suvel on mõisas taas menukas lavastus „Tokerjad“, mis meelitab mõisa palju rahvast. Pakume oma küpsetisi ka seal.“