Vene-ajal oli tavaline, et kortermajade lähistel olid põllulapid, kus kasvatati kartulit, kapsast-porgandit, kasvuhoonetes ka kurki-tomatit ja muid aiasaaduseid.
Pärast seda, kui iga maatükk sai omaniku, hakkas aiamaade pidamine vähenema. Nüüdseks on mitmel pool endised pisikesed põllumaad jäänud laokile, on räämas ja koledad.
Samas on inimesi, kelle jaoks on aiamaa endiselt üks elu osa – neile meeldib harida oma väikest põllulappi ning nad tunnevad rõõmu isekasvatatust, ehk annab see pisut ka palga- või pensionilisa. Seetõttu tundub õige Anija vallavalitsuse idee taotleda riigilt maad ning anda siiani riigimaal vaikival kokkuleppel tegutsevatele aiapidajatele võimalus harida põllulappi legaalselt arendatud aiamaa-piirkondades.
