Alaverest pärit JANKA LEE LEIS kirjutab lastele ja täiskasvanutele

2325

Sel neljapäeval on 2011. aasta romaanivõistluse võitja külas Kehra raamatukogul.


JANKA LEE LEIS: „Raamatute puhul on oluline, kuidas lugu jutustatakse, sõnad hoiavad enda küljes.“

„Lapsepõlve meeleolud, keskkond ja kasvatus on ilmselt iga inimese suurimad mõjutajad,“ arvab Anija vallast Alaverest pärit kirjanik Janka Lee Leis, kodanikunimega Jana Maasik.  Praegu Sauel elava kirjaniku sulest ilmus 2011. aastal romaan „Vihmasaatjad“, mis pälvis aasta romaanivõistlusel võidu. Romaan jutustab kahe peategelase erinevatest, kuid peaaegu paralleelselt kulgevatest eludest. Tegu on looga üksindusest, töötusest ja depressioonist, aga ka seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elu muuta.

Käesoleval aastal ilmus Janka Lee Leisi lasteraamat „Hanna ja Aleksi lood“, mis jutustab kahe lapse tegemistest ühe kevade ja suve jooksul oma kodu ümbruses. Raamatule on järgmisel aastal oodata järge. Kirjanikul on käsil ka uus romaan. Sel neljapäeval külastab ta Kehra raamatukogu, et kohtuda lugejatega.

Killud lapsepõlvest
Janka Lee Leis elas Alaveres 18 esimest eluaastat. Vennad olid tüdrukust tunduvalt vanemad ning seetõttu kasvas ta üles üsna üksiku lapsena.

„Elasime keskusest eemal. Olin suur fantaseerija ja mul oli selleks aega. Juba enne, kui kuueseks sain, luges vendadest noorem mulle ette enamuse Astrid Lindgreni, Annie M. G. Schmidti ja Nikolai Nossovi raamatutest. Nii pääses ta minu kantseldamisest ja sai teha seda, mida talle meeldis. Olen selle eest praegugi tänulik,“ jutustab kirjanik.

Lapsepõlv Alaveres on inspireerinud teda ka „Hanna ja Aleksi lood“ kirjutamisel: „Selles on mälestuskilde nii minu kui mu laste lapsepõlvest. Lood on kildude ümber kasvatatud. Näiteks on raamatus suur põhjata ja kaaneta metallist tünn. Täpselt sellise laskis isa mulle ühel meistrimehel teha. Ma mängisin tünnis kodu- ja mereröövlimänge, nagu Hanna ja Aleks nüüd raamatukaante vahel. Fantastiliselt hästi vetrus – polnud palju vaja, et end püsti hobuse seljas ratsutavaks Pipiks mõelda.“

Täiskasvanutele kirjutatud lugudes tal lapsepõlve kodukohaga seoseid ei ole. Alaveres on kirjanik aga praegugi tihe külaline, sest venna pere elab seal.

Võit tuli üllatusena
Kirjanikuks saamisest ei ole Janka Lee Leis enda sõnul kunagi unistanud, kuid keskkooli ajast alates on vahelduva eduga pidanud päevikut ning mõnegi sündmuse puhul mõtelnud, et paneb selle kunagi kirja: „Vaatasin huvi pärast järele, millal ma esmakordselt mainisin mõtet kirjutada romaan. See oli 2005.  aasta juunis. Mõttest teoni läks niisiis kuus aastat, aga kui viimaks kirjutasin, nautisin seda täiega. Olin liiga kaua teinud seda, mida peab tegema, ja peaaegu unustanud selle, mida mulle meeldib teha. Meeldib lugusid jutustada, on alati meeldinud. Jutustades-kirjutades arenevad lood üsna sõltumatuna minust. Tegelaskuju ja keskkond määrab selle, mis toimuma hakkab. Inspiratsioon tuleb kõigest.“

Kirjutama hakkas ta 2011. aastal, kui lõpetas oma konsultatsioonifirma tegevuse. Järgneva kuue kuu jooksul tegeles peamiselt kirjutamisega. Jõulude ajal sai ta teada, et „Vihmasaatjad“ oli võitnud romaanivõistluse.

„See kõlab pisut dramaatiliselt, aga mingis mõttes andis see mu eksistentsile põhjenduse. Romaanivõistluse võidusumma ja honorar kinkisid mulle lühikese ajapikenduse, aga  kauaks seda kahjuks enam ei ole. Küllap hakkan järgmise aasta alguses uuesti ettevõtjaks – see annab võimaluse oma ajaga ümber käia vabamalt, kui seda võimaldab palgatöö,“ ütleb Janka Lee Leis.

Praegu käsil oleva raamatu kohta sõnab ta, et on seda kirjutanud juba piisavalt kaua ja võib avalikustada pealkirja, mis tõenäoliselt saab olema „Seotud“.
Tegu on kolme lühiromaaniga, millest kahe esimese tegevus toimub 1990ndate  aastate  alguses ja kolmandas 20 aastat hiljem. Lood ja tegevus on omavahel seotud.