Põhja-Kõrvemaa loodust on endistel aegadel nimetatud Eestimaa Šveitsiks. Matkaja kohtab siinseil maastikel oose ehk vallseljakuid, väikevoori, mõhnastikke. Mitmesuguste küngastike vahele jäävates lohkudes on järved, sood ja rabad. Põhja-Kõrvemaal on üle 30 järve ja kaks suuremat sood – Koitjärve raba ja Kõnnu Suursoo. RMK on rajanud ja märkinud mitmed matkarajad ja puhkeplatsid.
Lisaks kaunile loodusele ning kultuuri- ja kirjandusloolistele paikadele on Põhja-Kõrvemaa metsades mitmeid ajaloomälestusmärke.
Kaheksast väikesest järvest koosneva Järvi järvestiku suurima järve – Pikkjärve lõunakalda liivasel künkal asub lendurite mälestusmärk. See mälestuskivi on pühendatud Eesti lennuväeohvitseridele.
Pärast Eesti okupeerimist 1941. aastal sai lennuväest Eesti laskurkorpuse lennueskadrill, mis paigutati Jägala lennuväljale. 27. juunil 1941 anti käsk lendurite evakueerimiseks Nõukogude Venemaale. Meestele oli selge, et neid tahetakse likvideerida. 22 lendurohvitseri laaditi veoautodele ja sõit pidi minema Nõmmele. Piibe ja Narva maantee ristumiskohale jõudes vabastati autod saaturitest ja pöörduti Narva poole. Kuusalu kohal sõideti metsa. Samal ajal lahkusid Jägalast veel 13 lendurit, kes siirdusid jala metsadesse.
Varsti nägid lendurid luurelennukit põgenenud mehi otsimas. Kohalik elanikkond toitis metsas varjanud mehi. Lendurid olid tagaselja surma mõistetud, hinnaga 300 rubla pea pealt – elusalt või surnult. Kapten Oskar Aksel ja Eduard Lepp läksid Erna grupiga sidet otsima. 10. juulil sattusid mehed punaste haarangu küüsi, Oskar Aksel mõrvati ja Eduard Lepp vangistati.
13. juulil algas haarang, kohale olid toodud kümne veoautoga hästirelvastatud piirivalveüksused. Lendurid piirati sisse, piiramisrõngast murti läbi üksikute gruppidena. Lahingus langesid kapten Juhan Kalmet, kapten Arnold Streimann ja leitnant Martin Terts. Hiljem toimunud lahingus langes veel aviomotorist vanemseersant Herman Tombah.
12. juulil 1942 avati langenud lenduritele auks looduslikule kivile paigutatud mälestustahvel. Taas koguneti Järvi Lendurite kivi juurde 27. juunil 1943, sügisel 1944 peideti mälestustahvel. See jäi aga leidmata ja Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi, kohalike valdade ning elanike toetusel valmistati uus mälestustahvel, mis avati 10. juulil 1994. Kõne pidas Eesti kaitsevägede juhataja kindralmajor Aleksander Einseln. Kivi õnnistas õpetaja Peeter Paenurm. 1941. aasta juulisündmustest osavõtja, Rootsis elav Remi Milk, rääkis piiramisrõngast läbimurdmisest. Kohal oli ka Oskar Akseli tütar koos lähedastega.
Alates 1996. aastast on igal aastal peetud Järvi mälestuskivi juures lendurite mälestuspäevi. Käesoleval aastal toimub see teisipäeval, 13. juulil.
Järvi Pikkjärve ääres toimusid filmi „Karu süda” võtted. Siin oli karu puur ja hooned, mida filmiti . Pikkjärve kirdenurka on RMK rajanud telkimisplatsi, seal asus ka vene polügooni aegne ohvitseride suvila.
Soodla jõe ääres Oru metsavahitalu juures asuval rändrahnul on mälestustahvel, mis on pühendatud Artur Hanseni, kirjanik Anton Hansen Tammsaare vennapoja, andeka metsateadlase mälestuseks. Anton Hansen Tammsaare vanem vend Jüri asus Tallinna linnale kuuluva Koitjärve metsandiku metsavahiks 1903. aastal.
10. detsembril 1908 sündis Orul Alviine ja Jüri kolmanda lapsena poeg Artur. Ta lõpetas 1929. aastal Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi ja 1933. aastal Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna cum laude. Artur Hansen asus tööle Tartu Ülikooli õpetama metsatakseerimise kursust. 1941. aastal osales ta ohvitserina Tartu enamlastest vabastamisel, 10.veebruaril 1944 mobiliseeriti ja temast sai leitnandi auastmes 2. piirivalverügemendi 2. pataljoni 7. kompanii ülem.
Artur Hanseni kompanii pidas ägedaid tõrjelahinguid Krivasoos. 1944. aasta 17.aprilli öösel alustasid venelased ägedaid rünnakuid. 7. kompanii ülem Artur Hansen asus ise langenud võitleja asemele kuulipilduja taha. Ta sai lahingus raskelt haavata, suri 10 päeva hiljem ning maeti Jõhvi kalmistule, hiljem sängitati ümber Elvasse.
26. juulil 1992. avati Oru rändrahnul mälestustahvel Tooma-Jüri talu peremehe, EÜS Põhjala vilistlase Artur Veisseriku eestvedamisel. Vapra metsateadlase mälestuseks pannakse kivi juurde lilled Koitjärve päevadel ja ka muul ajal.
Praeguse Liiapeksi–Jussi matkaraja lähedal, Kaasikjärve ja Jussi Väinjärve vahelisel alal asus Tümleri luuregrupi meeste 1944. aasta suvel ehitatud niinimetatud „Koitjärve punker”. Tümleri luuregrupi asutasid Toomas Hellat ja Leo Talgre Cellariuse toetusel eesmärgiga koguda andmeid Punaarmee tegevusest Eestis ja raadio teel anda edasi teateid Saksamaale. Kavade kohaselt pidid Tümleri mehed üle Eesti ehitama kuus suuremat punkrit külluslike varudega. Valmis sai ainult Koitjärve punker. 21. septembril 1944, kui Narva maanteel liikusid Punaväe kolonnid, läksid Toomas Hellat ja Leo Tobias Koitjärvele punkri ehitust lõpetama.
1944. aasta lõpus ja 1945 alguses arreteeriti kõik Tümleri grupi mehed. 19.–25. septembrini 1945 toimus NKVD vägede sõjatribunal, kus oli kohtu all 47 inimest – luuregrupi liikmed ja nende abistajad. Üks kohtualune oli Koitjärve küla Tooma–Jüri talu peremees Artur Veisserik, sündinud 1907, kes arreteeriti 15. detsembril 1944. Teda süüdistati selles, et ta külastas 1944. aasta novembris Koitjärve punkrit, varustas seal varjanud mehi toiduainetega ja informeeris neid Tallinnas valitsevast olukorrast. 1944. sügisel varjas ta enda korteris Soome armee ohvitseri Mart Oja, muretses talle fiktiivsed tõendid ja viis Koitjärve punkrisse.
Kohtualustele määrati karistuseks 20 või 10 aastat sunnitööd koos poliitiliste õiguste kaotamisega 5 aastaks. Artur Veisserikule määrati karistuseks 10+5 aastat.
Erakordne selle kohtuprotsessi juures oli, et kohtuotsuste ettelugemise päeval põgenesid Voldemar Särak ja Harri Sepik. Neid jälitati kohtumaja lähedal, kätte neid ei saadud. Voldemar Särak, sündinud 1911, endine politseinik ja mitmekordne Eesti suusameister, arreteeriti 21. detsembril 1944. Talle mõisteti 20+5 aastat. Voldemar Särak oli pärast kohtumajast põgenemist vabaduses kuni 1947. aasta suveni, varjas end Anija vallas Soodla talus. Haarangul sai ta raske kõhuhaava, viidi Tallinna Patarei haiglasse, kus suri.
19. juunil 1947 arreteeriti ka Soodla talu perenaine Pauliine Eenmaa ja perepoeg Valdu Eenmaa, kes varjas end metsas. Pauliinele määrati karistuseks 10+3 aastat, Valdule 10+5 aastat. Nad vabanesid 1955 augustis.
Liiapeksi–Jussi matkaraja lähedal asunud Koitjärve punker on kavas taastada, et see jääks mälestusmärgiks 1944.–1945. aasta sündmustest.
Teema kohta on avaldatud mitu raamatut: 1. Artur Veisserik „Ma armastasin Eestit”, 1995, ilmunud on ka kordustrükk; 2. Ülo Jõgi „Kas nad olid bandiidid”, Stockholm 1995; 3. Maarja Talgre „Leo–vastupanu surmani” Tallinn 1992; 4. Toomas Hellat „Luuraja aruanne KGBle”, 2006; 5. Anti Ainik „Lend leeki” I ja II (Anti Ainiku pseudonüümi all on lendur, kapten Aavo Ürgsoo); 6. Kasutatud on ka arhiivimaterjale 19.–25. septembri kohtuprotsessi kohta.
