AIVI HII­BUS avas Raa­si­kul vil­dist rõi­vas­test per­so­naal­näi­tu­se

1302
Oma loomingut kandva AIVI HIIBUSE vildist rõivad on sedavõrd pilkupüüdvad, et isegi võõrad on teinud komplimente ja küsinud, kus ta nii ilusa jaki sai.

Raa­si­ku rah­va­ma­ja Er­ne­sak­sa saa­lis ava­ti pü­ha­päe­val, 26. jaa­nua­ril Pe­ri­la kü­las ela­va va­ba­kut­se­li­se rõi­va­kunst­ni­ku, Aru­kü­la Vil­di­Vil­la asu­ta­ja Ai­vi Hii­bu­se per­so­naal­näi­tus. Nä­ha saab vil­dist rõi­vaid: kok­ku um­bes paar­küm­mend jak­ki, ves­ti, hõl­mi­ku­ga sat­si­see­li­kut, li­saks mõ­ned vil­di­tud pad­jad, ko­tid, la­ter­nad.

„An­ge­la Al­lik rah­va­ma­jast võt­tis mi­nu­ga ühen­dust, ma ise po­leks sel­le pea­le tul­nud­ki, et oma näi­tust te­ha. Nüüd on see üle­val ja mi­nu mee­lest vä­ga to­re,“ sõ­nab Ai­vi Hii­bus.

Va­rem raa­ma­tu­pi­da­ja­na töö­ta­nud Ai­vi Hii­bus käis esi­mest kor­da vil­ti­mi­se koo­li­tu­sel 2007. aas­tal.

„Üks tut­tav oli käi­nud ja rää­kis mul­le vil­ti­mi­sest, aga ma ei saa­nud üld­se aru, kui­das se­da te­hak­se. Ot­sus­ta­sin ise min­na vaa­ta­ma. Koo­li­tus oli Tal­lin­na rah­vaü­li­koo­li juu­res, te­gin seal ko­ti. Mul­le hak­ka­sid vill ja vil­ti­mi­ne ko­he vä­ga meel­di­ma. Käi­sin veel mõ­nel koo­li­tu­sel, edas­pi­di hak­ka­sin ise no­kit­se­ma-are­ta­ma,“ ju­tus­tab ta.

2012. aas­ta al­gu­ses avas Ai­vi Hii­bus Aru­kü­la raud­tee­jaa­ma juu­res va­nas poe­hoo­nes Vil­di­Vil­la, kus ha­ka­ta kor­ral­da­ma vil­ti­mi­se ja muu­de kä­si­töö­os­kus­te õpe­ta­mi­seks töö­tu­be. Seal ava­ti ka koh­vik. Vil­di­Vil­la te­gut­seb siia­ni, kuid vii­ma­sed kolm-ne­li aas­tat il­ma Ai­vi Hii­bu­se­ta: „Vil­di­Vil­la tek­kis just nen­de as­ja­de pä­rast, mi­da ma te­ha taht­sin. Kuid lõ­puks ei jõud­nud ma nen­de­ga enam üld­se te­ge­le­da, olin koh­vi­ku­pi­da­ja. Vä­si­sin sel­lest, tund­sin, et ta­han te­ha ik­ka­gi oma as­ja.“

Kui ta enam ei soo­vi­nud iga päev küm­ne ki­lo­meet­ri kau­gu­se­le Vil­di­Vil­las­se sõi­ta, hak­kas vil­ti­ma ko­dus: „Mees te­gi mul­le ko­ju vil­ti­mis­laua. See oli ke­set köö­ki, ku­ni leid­sin en­da­le töö­toa ja nüüd ren­din naa­ber­ma­jas väi­kest toa­kest.“

Vil­di­kunst­nik tun­nis­tab, et on ot­su­se­ga Vil­di­Vil­la pi­da­mi­sest loo­bu­da vä­ga ra­hul ja nau­dib se­da, mi­da prae­gu teeb: „Nüüd on vil­ti­mi­ne mi­nu töö ja ho­bi.“

Kau­ba­märk Peh­mus
Vil­ti­mis­ho­bi al­gu­saas­tail te­gi Ai­vi Hii­bus müt­se, sus­se, kot­te oma ja kü­la­las­te­le. Ku­ni ot­sus­tas, et ta­hab en­da­le mi­da­gi to­re­dat sel­ga: „Vil­ti­sin ja­ki, pa­nin sat­sid kül­ge, kee­gi nä­gi, tah­tis ka ja nüüd ma neid siis teen.“

Kui­gi vill, mi­da ta ka­su­tab, on val­ge, hall või pruun, tee­vad rõi­vad vär­vi­li­seks ja sil­ma­tor­ka­vaks kuu­ma vee ja see­bi­ga vil­la sis­se vil­di­tud vär­vi­li­sed kan­gad ning pits: „Pool­dan taas­ka­su­tust. Mi­nu jak­ki­de var­ru­kad on koo­tud, kuid ise koon ja hee­gel­dan vä­ga har­va. Miks peak­sin, kui ka­su­ta­tud riie­te poo­di­dest leiab vä­ga to­re­daid as­ju. Ma­ter­ja­le saan ka tut­ta­va­telt, nad ei vis­ka mi­da­gi ära en­ne, kui on mi­nult kü­si­nud.“

Oma tei­se „kiik­suna“ ni­me­tab ta, et ka­su­tab ai­nult ko­du­mais­te lam­mas­te vil­la, mis on pea­mi­selt pä­rit Lõu­na-Ees­tist.

Vil­di­tud jak­ki­de-ves­ti­de õmb­le­mi­sel on Ai­vi Hii­bu­sel abiks Raa­si­kul elav In­ga Hein­mets, kel­le­ga on koos­tööd teh­tud mi­tu aas­tat.

„Mi­na vil­din põh­ja val­mis, te­ma lõi­kab väl­ja ja õmb­leb kok­ku, see­jä­rel vil­din ka­puut­si, õmb­len sel­le ja­ki kül­ge, li­san kin­ni­tu­sed ja en­da teh­tud ke­raa­mi­li­sed nöö­bid, veel mõ­ned de­tai­lid ja on­gi val­mis. Kõik see võ­tab mui­du­gi pa­ras­ja­gu ae­ga.“

Pe­ri­la teks­tii­li­kunst­ni­ku kau­ba­mär­gi ni­mi on Peh­mus ning ta on oma loo­min­gut rek­laa­mi­nud pea­mi­selt Fa­ce­boo­ki le­he kau­du, va­rem käis pal­ju ka laa­ta­del, vii­ma­sel ajal teeb se­da vä­hem. Põ­hik­lien­did on Ees­tis, kui­gi Ai­vi Hii­bu­se loo­min­gut on läi­nud ka Soo­me. Tal on ka mõ­ned pü­si­kun­ded.

„Mi­nu jak­ke on ost­nud pä­ris noo­red, aga ka ea­kad prouad. Need meel­di­vad nais­te­le, kes ta­ha­vad ro­man­ti­list ja na­tu­ke teist­moo­di as­ja. Sel­le­ga jääb igal ju­hul sil­ma, õn­neks on meil jul­geid nai­si pä­ris pal­ju ning neid, kes ta­ha­vad teis­test eri­ne­da. Iga rõi­vae­se on uni­kaal­ne, kah­te ühe­su­gust ei ole. Li­saks on need vä­ga prak­ti­li­sed, vil­la­ne asi on soe ja meie klii­mas vä­ga mõ­nus, sel­le ja­ki­ga saab käia sü­gi­sest ke­va­de­ni.“

Raa­si­ku val­la rõi­va­kunst­ni­kult on kü­si­tud ka, kas ta mees­te jaoks ei tee mi­da­gi.

„Jak­ke võiks ju val­mis­ta­da, aga ma ta­han ka­su­ta­da ilu­sat pit­si, te­ha ro­man­ti­li­si as­ju. Või­bol­la sel­le­pä­rast ei ole tul­nud mul ins­pi­rat­sioo­ni mees­te­le luua. Mees­te­le jääb liht­salt rõõm os­ta mi­nult oma nais­te­le kin­gi­tu­si,“ lau­sub Ai­vi Hii­bus.