MART REI­MANN: „Uk­rai­nas on saa­nud pa­re­mi­ni hak­ka­ma ko­gu­kon­nad, kes ei loot­nud rii­gi abi­le.“

„Et ol­la krii­sio­lu­kor­raks val­mis, peaks igaüks mõt­le­ma, kui­das saab ol­la naab­ri­le ka­su­lik ja naa­ber ka­su­lik tal­le,“ rõ­hu­tab Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se lii­ge, sa­ge­li Uk­rai­nas töö­tav koo­li­ta­ja MART REI­MANN.

Täie­ma­hu­li­se sõ­ja al­gu­sest kok­ku üle 450 päe­va Uk­rai­nas ol­nud Mart Rei­mann kuu­lub Kuu­sa­lu val­la krii­si­ko­mis­jo­ni ja te­ge­leb val­la­va­lit­su­ses ka krii­si­vald­kon­na tee­ma­de­ga.

Ta on Tal­lin­na Üli­koo­li rek­reat­sioo­ni eria­la õp­pe­jõud. Uk­rai­nas õpe­tab uk­rain­las­te­le, kui­das saa­da eu­roop­la­seks.

„See on mi­nu põ­hi­mis­sioon. Koo­li­tan seal rin­deäär­seid ko­gu­kon­di ja et­te­võt­jaid, olen tei­nud pal­ju ka lin­na­de puh­kea­la­de pla­nee­ri­mi­se koo­li­tu­si lin­na­ko­gu­kon­da­de­le ja -amet­ni­ke­le. Vii­ma­se 4 aas­ta jook­sul olen loen­guid pi­da­nud Uk­rai­na 35 üli­koo­lis. Ka olen tei­nud et­te­võt­lu­se, lin­na­de krii­si­kind­lu­se ja mig­rat­sioo­nia­la­seid uu­rin­guid,“ üt­leb ta.

Kõi­ge roh­kem ai­tas te­ma sõ­nul Uk­rai­nas krii­si­või­me­ku­se osas Co­vid, kui se­da po­leks ol­nud, oleks mas­si­pea­le­tun­gi al­gu­ses ol­nud kee­ru­li­sem hak­ka­ma saa­da. Seo­ses Co­vi­di­ga ot­si­ti üles maal ela­vad su­gu­la­sed ja kü­la­des­se ha­ka­ti ost­ma kin­nis­va­ra, et min­na lin­na­dest ära.

En­ne pee­ti maa­piir­kon­di ko­le­da­teks koh­ta­deks, kus oli sõn­ni­ku­hais ja ela­sid ha­ri­ma­tud ini­me­sed, lin­na­rah­vas seal ei käi­nud. Uk­rai­na lin­nae­la­ni­kud sõit­sid siis puh­ka­ma oma maa kuu­ror­ti­tes­se Mus­ta me­re äär­de või Tür­ki.

„Olen käi­nud kü­la­des, kus vii­ma­ne pood oli su­le­tud 25 aas­tat ta­ga­si, aga nüüd on ava­tud 4 aas­ta jook­sul ju­ba kolm kaup­lust. Maal oli ja on tä­ni­ni au­to­sid vä­he, pal­ju sõi­de­tak­se mars­rut­ka­de ehk mars­ruut­tak­so­de­ga, kuid inf­rast­ruk­tuur on pa­ra­ne­nud, rin­de­lä­he­das­tes piir­kon­da­des on teed pa­re­mad,“ rää­gib Mart Rei­mann.

„Uk­rain­las­te ko­ge­mus on, et krii­si­kind­lu­se ta­ga­mi­seks on va­ja või­ma­li­kult suurt au­to­noom­sust. Kõi­ge olu­li­sem on ko­ha­lik ko­gu­kond. Neis koh­ta­des, kus on tu­gev ko­gu­kond, ela­tak­se pa­re­mi­ni kui en­ne sõ­da. Mas­si­li­se pea­le­tun­gi jä­rel on edu­kalt hak­ka­ma saanud need ko­gu­kon­nad, kes ei loot­nud rii­gi­le, vaid asu­sid ise krii­sio­lu­kor­ras konst­ruk­tiiv­selt te­gut­se­ma.

Mul­le on öel­dud, et oleks siis jää­nud rii­gi­le loot­ma, oleks elu­kor­ral­dus kok­ku kuk­ku­nud – mi­da vä­hem rii­gi­le loo­dad ja teed en­da krii­sip­laa­ni, se­da krii­si­kind­lam oled.“

Ta too­ni­tab, et ka Ees­tis peab är­gi­ta­ma ko­gu­kon­di mõt­le­ma, kui­das ta­ga­da krii­si­või­me­kus: „Igaü­hel tu­leb mõel­da, kui­das te­ma saab naab­ri­le ka­su­lik ol­la, ja kui­das naa­ber tal­le. Sa­mas po­le mi­da­gi imes­ta­da, et me ini­me­sed ei ole se­ni mõel­nud krii­si­kind­lu­se­le, eri­ti kor­ter­ma­ja­des. Ise­gi Uk­rai­nas, kus sõ­da on ju te­ge­li­kult kest­nud ala­tes 2014. aas­tast, et us­ku­nud pal­jud näi­teks veel 2021. aas­ta jõu­lu­de ajal, et tu­leb mas­si­pea­le­tung.“

Prae­gu­seks ol­lak­se Uk­rai­nas rin­de lä­he­dal Do­nets­ki all, kus täie­ma­hu­li­se sõ­ja­ga on rin­ne nih­ku­nud võr­rel­des 2014. aas­ta­ga 10 ki­lo­meet­rit, elekt­ri­kat­kes­tus­te­ga har­ju­nud. Talv on karm, ent seal on ko­gu­kon­da­del omad ener­gia­sal­ves­tid, aku­pan­gad, ka kor­ter­ma­ja­des ge­ne­raa­to­rid ning vaa­da­tak­se te­le­vii­so­rit ise­gi siis, kui elekt­ri jao­tus­punk­tid on lõ­hu­tud. Elekt­rit po­le, aga kor­te­ri­tes on soe. Ole­mas on toi­du- ja kü­tu­se­va­rud.

Ta rõ­hu­tab, krii­si­või­me­kus tä­hen­dab, et elu­järg ei muu­tu olu­li­sel mää­ral siis, kui kaob elek­ter või ei pää­se ko­dust väl­ja: „Teen Uk­rai­nas koo­li­tu­si alates 2013. aas­tast. Kui mas­si­pea­le­tung al­gas, siis oli rin­deäär­se­te ob­las­ti­te kor­te­ri­tes kõi­ge kül­mem, käe­so­le­val tal­vel on rin­de ää­res soo­ja ja elekt­rit roh­kem. Kõi­ge kül­mem ja kü­tu­se­vae­sem oli Uk­rai­nas 2022/2023 tal­vel, kui vaen­la­ne asus pom­mi­ta­ma ener­gia­ta­ris­tut, nüüd on seal kü­tu­sep­rob­leeme vä­hem, sest uk­rain­las­tel oli üli­või­mas ko­ha­ne­mis­või­me ning pal­ju tööd on ener­giaau­to­noo­mia osas ära teh­tud. Pal­ju keh­vem on olu­kord Kiie­vis, eel­mis­tel aas­ta­tel oli seal tal­vi­seid rün­na­kuid märk­sa vä­hem. Rin­deäär­se­te ko­gu­kon­da­de ela­ni­kud üt­le­sid, et lõ­puks tun­neb Kiiev, mi­da me ne­li tal­ve tund­nud ole­me. Uk­rai­na tu­ge­vus on ka see, et pal­jud ini­me­sed os­ka­vad töö­riis­tu käes hoi­da, ise re­mon­ti­da või ehi­ta­da, kor­ter­ma­ja­de ela­ni­kel on aia­maad ja aian­dus­koo­pe­ra­tii­vid.“

Järg­mi­sel nä­da­lal toi­mu­vad Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se ja pääs­te­a­me­ti koos­töös krii­si­koo­li­tu­sed. Mart Rei­mann kut­sub üles nii kor­ter­ma­ja­de kui ka kü­la­de ela­nik­ke neist kind­las­ti osa võt­ma. Kor­ter­ma­ja­de krii­si­val­mi­du­sest rää­gi­tak­se es­mas­päe­val Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas, kü­la­de ini­me­sed on oo­da­tud kol­ma­päe­val Kol­ga­kü­la rah­va­maj­ja.

Na­gu 1990ndad aas­tad Ees­tis
Mart Rei­man­ni pal­jud koo­li­tu­sed on väl­ja töö­ta­tud koos ko­ha­li­ke üli­koo­li­de ja et­te­võt­lus­or­ga­ni­sat­sioo­ni­de­ga, kes jagavad ettevõtjatele nende kohta infot. Pal­ju on teda koo­li­ta­ma kut­su­tud ka Fa­ce­boo­ki kau­du. Ol­lak­se vä­ga hu­vi­ta­tud kõi­gest, mis Lää­nes toi­mub.

„Rää­gin Uk­rai­na või­ma­lus­test, ise­gi geog­raa­fiap­ro­fes­so­rid ja -tu­den­gid tea­vad vä­he, mis on rii­gis vii­mas­tel aas­ta­tel muu­tu­nud. Mo­biil­sus on seal väi­ke, ini­me­sed on ol­nud paik­sed. Kõ­ne­len tu­ris­miet­te­võt­lu­sest, aga olen kes­ken­du­nud ka teis­te vald­kon­da­de väi­keet­te­võt­ja­te­le na­gu kä­si­töö, toi­du­töös­tus. Olen sa­ge­li mo­de­raa­tor, et uk­rain­la­sed hak­kak­sid ise oma­va­hel suht­le­ma, saak­sid roh­kem tea­da en­da rii­gist ja os­kak­sid nä­ha seal­seid või­ma­lu­si,“ kõ­ne­leb Mart Rei­mann.

„Koo­li­ta­me Uk­rai­nas tu­han­deid ini­me­si. Kok­ku saa­me ena­mas­ti loen­gu­saa­li­deks ko­han­da­tud var­jen­di­tes. Saab tul­la ko­ha­le ja on ka di­gi­või­ma­lus. Koo­li­tusg­ru­pis on kesk­mi­selt sa­da­kond ini­mest. Val­da­valt osa­le­vad koo­li­tus­tel nai­set­te­võt­jad, sest pal­jud me­hed is­tu­vad ko­dus ega jul­ge sealt väl­ja tul­la – kar­da­vad mo­bi­li­sat­sioo­ni. Sa­ge­li too­vad me­hed oma au­to­ga nai­se ko­ha­le, au­tost ise väl­ja ei tu­le, suun­du­vad ta­ga­si. Au­to­sid reeg­li­na Uk­rai­nas mo­bi­li­sat­sioo­ni ees­mär­gil kin­ni ei pee­ta,“ ju­tus­tab ta ja nen­dib, et soo­rol­lid on seal sel­gelt muu­tu­nud – nüüd on me­hed ko­dus ja nai­sed lii­gu­vad rin­gi, en­ne oli vas­tu­pi­di. Rin­de­le ei pea mi­ne­ma need me­hed, kel­le ame­ti­le on riik­lik bro­nee­ring – rii­gia­met­ni­kud, ars­tid, õpe­ta­jad, mo­biil­si­de ope­raa­to­rid ja muud sel­li­sed töö­ta­jad.

„Et­te­võt­lus­kul­tuur on Uk­rai­nas, na­gu meil oli 1990nda­tel aas­ta­tel. Väi­keet­te­võt­jad te­gut­se­vad, aga ei ta­ha, et neist tea­tak­se, mui­du peab hak­ka­ma rii­gi­le mak­se maks­ma. Nen­de oma­va­he­list koos­tööd on ras­ke aren­da­da, sest toi­me­ta­tak­se ük­si. Sa­mas ta­ha­vad ko­he oma too­de­te ja tee­nus­te­ga pää­se­da lään­de ning tu­leb pi­de­valt sel­gi­ta­da, et kui soo­vid müüa Eu­roo­pa Lii­tu, tu­leb se­da te­ha teis­te­ga koos,“ kõ­ne­leb ta ja li­sab, et nii-öel­da ve­ne maailm ehk russ­kii mir on tä­ni­ni üs­na val­dav. Uk­rain­las­tel on kee­ru­li­ne aru saa­da, et Ees­tis ei pea li­pit­se­ma üle­mus­te ees. Toe­tus­te saa­mi­seks kir­ju­ta­tak­se pro­jek­te, ko­mis­jo­nid ot­sus­ta­vad, kas ja kui­das toe­ta­tak­se, mit­te üks üle­mus ai­nui­si­ku­li­selt.

„Kut­su­me Uk­rai­na grup­pe ka Ees­tis­se koo­li­tus­te­le – 10-15 ini­mest kor­ra­ga. Vä­ga po­pu­laar­ne koo­li­ta­ja on nen­de jaoks me Kuu­sa­lu val­la ela­nik, Ees­ti Toi­du­lii­du juht Sir­je Po­ti­sepp, kes rää­gib di­gi­loen­gu­tes toi­du­toot­mi­sest.“

Koo­li­tu­sed on et­te­võt­ja­te­le ta­su­ta. Koo­li­tusp­ro­jek­te on ra­has­ta­nud Ees­ti Aren­gu­koos­töö ­Kes­kus EST­DEV, Eu­roo­pa Lii­du ha­ri­dusp­rog­ramm Eras­mus+ ja Tu­ru Üli­kool Soo­mest. Ai­nuük­si koo­li­tus­tel ko­hal käi­mi­ne on osa­le­ja jaoks ku­lu­kas, sest kesk­mi­ne palk Uk­rai­nas on 200 eu­rot, bus­si­pi­let lä­hi­mas­se lin­na mak­sab 10 eu­rot, öö­bi­mi­ne ho­tel­lis 20 eu­rot.

„Sõi­dan Uk­rai­nas­se nii, et viin Uk­rai­na ar­mee­le va­ba­taht­li­ke an­ne­tus­te eest os­te­tud au­to­sid. Täie­ma­hu­li­se sõ­ja al­gu­sest olen vii­nud Uk­rai­nas rin­de­le 22 au­tot, käin seal igal tei­sel kuul. Rin­de­lä­he­das­tel ala­del kõ­las en­ne mas­si­pea­le­tun­gi vaen­la­se sa­ma re­too­ri­ka, na­gu meil le­vi­ta­ti 1993. aas­tal Nar­vas, aga Uk­rai­nas lan­ges see vil­ja­ka­ma­le pin­na­se­le. Pu­tin ar­vas, et neid võe­tak­se Uk­rai­nas lil­le­de­ga vas­tu. En­ne mas­si­pea­le­tungi oli Ida-Uk­rai­nas Pu­ti­ni toe­ta­jaid üle poo­le, pä­rast esi­me­si ra­ke­ti­löö­ke lan­ges toe­tus Pu­ti­ni­le hoo­ga 20-30 prot­sen­di­ni ja on tä­ni­ni. Kui rin­ne jõuab lä­he­da­le, siis osad keel­du­vad eva­kuat­sioo­nist, neid ni­me­ta­tak­se oo­ta­ja­teks. Ve­ne­maa toe­ta­jad, pea­mi­selt nai­sed, on hää­le­kad sõi­ma­jad. Ka mind on süü­dis­ta­tud, et si­nu pä­rast käib sõ­da, kui po­leks NA­TOt ega Eu­roo­pa Lii­tu, siis oleks ra­hu. Me­hed on reeg­li­na vait.“

Veel mär­gib ta, et et­te­võt­lus­kon­sul­tan­di­na töö­tab Ida-Uk­rai­nas vaid koos eest­las­te­ga, teis­te rii­ki­de esin­da­jad al­les pea­vad plaa­ne: „Mind kaa­sa­ti saks­las­te pro­jek­ti, ha­ka­ti aru­ta­ma me­too­di­kaid. Üt­le­sin, et ko­he tu­leb te­gut­se­da, aga ei võe­tud kuul­da. Te­hak­se uu­rin­guid, vä­lis­maa­la­sed an­na­vad rin­de jaoks abi­ra­ha­sid. Kui mi­nult tu­le­vad uk­rain­la­sed ra­ha kü­si­ma, siis vas­tan, et ai­tan sel­leks kir­ju­ta­da pro­jek­ti. Koo­li­ta­mi­ne ja pi­dev suht­lus on pea­mi­ne või­ma­lus, kui­das uk­rain­la­si kal­lu­ta­da Eu­roo­pa poo­le, en­ne mas­si­pea­le­tun­gi käis ena­mik elust Ve­ne­maa poo­le suu­na­tult. Tee Eu­roo­pas­se on pikk, aga õn­neks sir­ge, Ve­ne­maa poo­le ei vaa­ta enam üks­ki prog­res­siiv­ne ja eda­si­püüd­lik ini­me­ne.“