100aastane HELMI TELGMAA Kehrast käib siiani tantsupidudel

3019

„Elus on olnud palju ilusat, mida mäletada,“ ütleb 5. oktoobril 100. sünnipäeva tähistanud Kehra kunagine alevisekretär.

Helmi Telgmaa sündis 5. oktoobril 1911 praeguses Rapla maakonnas Juuru vallas Härgla külas kehviktalupidajate peres. Ta oli oma vanemate ainus laps, sest isa jäi 1915. aastal Esimeses maailmasõjas kadunuks.

Härgla algkooli lõpetamise järel 1926. aastal läks Helmi Telgmaa Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskooli. Majanduslikult kehval järjel perest neiu vabastati õppemaksust ning talle võimaldati tasuta kooliraha ja pisut ka toetust.

Kooli lõpetamise järel 1929. aastal ei õnnestnud raamatupidajaks õppinud Helmi Telgmaal aga haridusele vastavat tööd leida. Puudusid vajalikud tutvused ja soovitused, oli kriisiaeg ning suur tööpuudus. Tuli teha põllumajandustöid ning ajutiselt oli ta arvestaja Purila metskonnas.

1. juulil 1938 kutsuti Helmi Telgmaa Juuru vallavalitsuse kantseleiametnikuks. Seal töötas ta 1945. aasta septembrini, seejärel oli mõned aastad lastega kodus. 1. jaanuarist 1949 kuni valla täitevkomiteede likvideerimiseni oktoobris 1950 oli Juuru valla TK raamatupidaja.

Kui abikaasa Oskar Telgmaa viidi samal aastal üle Kehra Tarbijate Kooperatiivi kaubandusala juhatajaks, kolis pere Kehrasse. Helmi Telgmaa töötas mõne aasta kooperatiivi raamatupidamises, seejärel Kehra majavalitsuse raamatupidajana.

20. septembril 1954 valiti Helmi Telgmaa Kehra alevisekretäriks, sellel kohal töötas väikese vaheajaga kokku 15 aastat. Hiljem juba pensionärina jätkas alevi täitevkomitees kantseleitöötajana kuni 1. juulini 1988 – selleks ajaks oli ta 76aastane.

Kehra alevisekretärina registreeris Helmi Telgmaa umbes 800 lapse sünni. Tol ajal oli see pidulik sündmus – muusika mängis, sekretär kõneles, ametiühingu esindaja tõi lapsevanematele lilli ja kingitusi.

Neli aastat tuli alevisekretäril ka noori paari panna. Kunagised kolleegid on meenutanud, et Helmi Telgmaa kõned noortele lapsevanematele ja abiellujatele olid väga südamlikud.

Külatrupiga Estonia laval
Pärast kaubanduskooli lõpetamist kodukanti naastes lõi Helmi Telgmaa aktiivselt kaasa kohalikus kultuurielus. Ta oli Härgla Ülemaalise Eesti Noorsooühingu, Pahkla ning hiljem ka Juuru hariduseltsi juhatuse liige. Ühtlasi osales ta näite- ja kirjandusringides, rahvatantsurühmades jms.

„Tavaliselt juhendas mõni õpetaja, kuid mõnikord kutsuti teatrist juhendaja, käisime ka teatris tükke vaatamas. Ise andsime etendusi ümberkaudsetes rahvamajades, tantsurühmaga esinesime näiteks Soome-Ugri rahvuskongressi puhul Tallinnas Kadrioru staadionil,“ jutustab ta.

Kui Juuru näitering sai kaks aastat järjest vabariigis esikoha, esineti isegi Estonia teatri laval.

Pärast Kehrasse kolimist tegi ta kaasa sealse klubi näiteringis: „Mängisin vaid kahes tükis, rohkem ei olnud võimalik, lapsed olid väikesed.“

Vanusest hoolimata ei ole ta siiani kultuurielust kõrvale jäänud. Poeg Juhan Telgmaa – endine majandijuht ja riigikogu liige, praegune Eesti Looduskaitse Seltsi esimees – on tantsinud koos abikaasaga rahvatantsurühmas ning nemad viivad ema siiani igale tantsupeole, viimati käis Helmi Telgmaa tänavu  vaatamas Jõgeval naiste tantsupidu. Varem käis ta ka laulupidudel, kuid sinna minemiseks tuleb liiga palju jalgsi käia ning nüüd vaatab neid telerist.

Pikaealisuse saladus – ümberringi head inimesed
Kõrges eas Helmi Telgmaa tervise üle kurta ei taha, ütleb vaid, et põlved on haiged.

Veel mõni aasta tagasi, 96­aastasena, käis ta ise rattaga poes ning endise kolleegi Luule Kiipli juhendatud eakate võimlemistundides, kuid nüüd enam üksi kodust välja ei kipu.

Kehra korteris elab 22 aastat tagasi abikaasa matnud Helmi Telgmaa siiani üksi.

„Ma ei ole nii hädine, et peaksin laste juurde minema, tulen ise hästi toime,“ kinnitab ta ning lisab, et poeg Juhan ja tütar Eha Põlendik ning lapselapsed käivad teda tihti vaatamas.

Oma päevi sisustab 100aastane proua sageli lugemisega. Tal on palju raamatuid ning käib kolm ajalehte, kuulab ka raadiot, vaatab telerist peamiselt muusikasaateid ja kontserte ning lahendab ristsõnu: „Maalehe omad on mulle veel jõukohased, kuid Videviku omad kipuvad olema rasked. Aga suure pusimise peale saan abimaterjale kasutades siiski hakkama.“

Oma pika eluea saladusena nimetab Helmi Telgmaa kolme asja: „Mul on olnud haruldaselt hea ja mõistev mees, mõnusad töökaaslased ning võrratud lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Üldse on mu ümber olnud kõik head inimesed.“