Talispordipäev toimus üheksandat korda.
Laupäeval, 8. veebruaril võis Voose külla sõites silmata siin-seal sulalumes ringi kahlanud gruppe. Rahvamaja ümber oli raskusi parkimiskoha leidmisega. Üheksandat aastat järjest peeti talispordipäeva, kus seekord oli võistlustules 27 tiimi, igas kaks meest ja kaks naist. Korraldaja Anna Nilisk kattis rahvamajas koos abilistega lauda, kus päeva lõpus said väsinud ja näljased sportlased kehakinnitust. Tema jutust selgus, et nii palju võitlejaid ei ole veel kunagi varem olnud. Kui esimesel aastal võttis osa viis võistkonda, siis nüüd on see arv enam kui viiekordistunud, mis näitab, et spordipäev on aastatega muutunud üha populaarsemaks.
Kõige rohkem elevust tekitas mosseralli.
Võistlejaid tuli Voose külast, Anija valla teistest küladest, naabervaldadest ja Tallinnast. Mõnel oli kaasas lipp, teised kandsid oma võistkonna tunnusmärkidega riideid, kolmandad olid koguni kostümeeritud.
Osalejatel tuli läbida 3 kilomeetri pikkune rada ning täita sportlikke või ajugümnastikat nõudvaid ülesandeid. Teerajad olid ATVdega sisse sõidetud, võistlejatele jagati kaardid, mille järgi liikuda.
Sõnumitoojale pakkus ATVga priiküüti Aivar Kant, et jõuaks kõik võistluspunktid läbi käia. Loomulikult oli telekaameraga kohal ka Kanal 2 uudistesaate Reporter töötaja ja Voose fänn Tanel Talve.
Jenkapüksid ja mosse
Esmalt suundusime külaplatsile, kus käis mitu tegevust. Uue alana oli seekord võistlus, kus iga meeskonnaliige pidi jooksma viis ringi laupa postil hoides ümber selle, siis künka otsa ronima, palliga puud puudutama, lõpuks kelguga mäest alla sõitma. Võistlejal olid jalas eriti libedad nahast sussid, mis muutsid ülesande väljakutseks.
Järgmine peatus oli Voose seiklusrajal, mille läbimine on juba spordipäevade traditsiooniline ala. Parasjagu oli võistlustules Ravila külaseltsi meeskond, mille liikmed rääkisid, et võtavad Voose spordipäevast osa teist korda, eelmisel aastal hakkas väga meeldima. Oma lemmikuks pidasidki nad seiklusraja võistlust.
Kärusõidus olid plastiksuusad kinnitatud kahe puuklotsi külge, nendest hoidis kinni võistleja, kellele kärusõitu tehti. Teine võistleja hoidis tal jalgadest ning lükkas nagu käru. Tallinnast tulnud rahvusvaheline võistkond Metsavennad tunnistas, et väikese ringi tegemine oli tegelikult päris raske, eriti kui õbluke naisterahvas pidi lükkama suuremat kasvu meest.
Järgmises peatuspunktis oodati järjekorras, et saaks jalga tõmmata kogu tiimi mahutavad jenkapüksid ning nendega mäest alla ja üles marssida. Kellel mäng tehtud, rääkisid, et alla tulles kippusid libastuma.
Üks populaarsem ala oli rallisõit vana Moskvitšiga. Aja piires tuli läbida rada, kuid hoopis olulisem olid täpsus sõidul ja parkimisel. Rallisõidu kohtunik Jarno Talve selgitas, et kuna Voose külas on palju tehnikahuvilisi mehi, on igal aastal talvepäevade kavas mõni autodega seotud spordiala, kus tuleb kas sõita, remontida või midagi sellist.
Päris uus ala oli rehvivise. Kohtunik Maris Joona ütles, et suurem osa võistkondi oli ala juba läbinud ja edasi liikunud. Tuli välja, et tõelisele spordipäevale kohaselt ei möödunud Voose omagi sporditraumadeta. Üks võistleja jäi kogemata tiimikaaslase visatud rehvi ette. Midagi tõsisemat kui verine nina, see kaasa ei toonud.
Pimeda hobuse võistlusel kattis üks võistleja silmad, pani ümber rakmed ja asus vedama, teine seadis alla plastiksuusad ning oli teejuht. Võistlusse valmistus minema Anija Ühendus, kelle spordipäev lõpusirgele jõudmas. Lemmikvõistlusteks pidasid nad kotijooksu, karupüksijenkat ja mosserallit, kuid arvasid, et tegelikult tulid kõik alad päris hästi välja.
Järgmisel aastal jälle
Tagasi staapi ehk rahvamajja suundudes selgus, et esimesed võistkonnad olid juba pärale jõudnud. Korraldaja Andrus Nilisk arvutas kokku esimesi punkte. Kokk Ivar Põlder koos abiliste Helga ja Maret Aru ning Silva Ivassikuga valmistas ette toiduletti, et hakata saabujatele pakkuma suppi.
Siin-seal räägiti mossevõistlusest. Tundus, et viimane oligi enam kõneainet tekitanud ala kogu spordipäeval.
Kuna rahvast oli palju, mahutas osa seltskonnast end sööma kõrvalruumi. Mõnd võistkonda, kes polnud veel saabunud, otsiti telefoni kaudu taga. Jäänud oli veel viimane ala – vabatahtlik isetegevusvõistlus.
Kiviloo küla võistkond esitas omaloomingulise laulu spordipäevast, seda tehti joostes, nagu lauldakse sõjaväes. Olümpiakomitee esines humoorika slaidsõuga 2030. aasta taliolümpiamängudest Voose külas.
Limu küla esindaja rääkis loo, kuidas nemad said oma etteasteks vallavalitsuselt 30 000 eurot toetust ning etteaste ise seisnes meeskonna suures kummarduses publikule.
Patika küla tiim, kuhu oli kaasatud muusik Jaan Elgula, esitas kaks laulu. Üks nende oma külast ning teine spetsiaalselt Voosele talispordipäevaks kirjutatud lugu. Tehti veel laulu ja tantsu, joogat ja püramiide, vesteti naljajuttu ja tänati korraldajaid.
Lõpuks oli aeg kuulutada välja võitjad. Kolmanda koha saavutas Anija Ühendus koosseisus Piret Urmet, Kaiti Kartusov, Priit Raudkivi ja Taavi Tamkivi. Teine koht läks ühele Kiviloo küla võistkondadest, kuhu kuulusid Ardo Remmelgas, Ragnar Virma, Reelika Virma ja Maret Kombe.
Voose üheksanda talispordipäeva võitis Limu küla Rae vallast: Jaana Nirk, Katrin Kuusk, Priit Põldmäe ja Silver Simmer.
Priit Põldmäe tunnistas, et tegelikult oli neil segavõistkond, kuna kaks naist olid Rae valla Patika ja kaks meest Limu külast: „Eelmisel aastal võistlesime Patika nime all, saime teise koha. Seekord otsustasime Limu küla nime kasuks. Patika oli esindatud niigi juba kahe võistkonnaga.“
Võitjad ütlesid, et kõik alad meeldisid neile ning koostöö sujus hästi: „Me ei läinud võidu peale, vaid nautima. Tore, kui saab end liigutada ja samal ajal puhata.“
Tanel Talve, lausus, et iga aastaga on võistlus läinud järjest paremaks: „Järgmisel aastal jälle!“
Osalejad ja korraldajad said tänutäheks Voose graveeringuga pannilabida, mille valmistas Tallinnast OÜ Meened.
