„Kahtlemata on Saia rindel 1919. aastal toimunud lahingud üks väga võimas peatükk Eesti sõjaajaloos,“ ütles riigikogu liige JAAK JUSKE.
Tänavu 24. augustil möödus 30 aastat päevast, mil Voose külas avati Vabadussõja murdelahingute esimene neljast Anija vallas taastatud mälestussammastest. Mõned päevad varem olid Tallinnasse jõudnud vene tankid ning Eesti NSV Ülemnõukogu võttis Toompeal vastu iseseisvusdeklaratsiooni.
„Oli väga segane ja otsustav aeg, meie iseolemine oli noateral. Eestisse olid tulnud Venemaa dessantväed ja Moskvas oli riigipööre, Tallinnas kaitsti Toompead ja teletorni. Keegi ei teadnud, mis juhtub homme ja ülehomme, kas kehtib veel väljakuulutatud iseseisvus või on ka siin Voosel vene tankid ja vene võim. Samal ajal otsustasid Voose naised ja mehed Arno Kuusmanni eestvedamisel Saia käepidemete mäel avada Vabadussõjas võidelnute taastatud mälestusmärgi,“ meenutas Anija vallavolikogu esimees Jaanus Kalev laupäeval, 21. augustil ausamba taasavamise 30. aastapäeval, mil tähistati ka Voose küla esmamainimise 780. aastapäeva.
Jaanus Kalev märkis, et tolleaegset olukorda arvestades oli Vabadussõja ausamba taastamine samuti kangelastegu, nagu tegid kangelasteo meie esiisad, kes Vabadussõjas noort Eesti Vabariiki kaitsesid.
Koos vallavanem Riivo Noore ning kaitseliitlastega asetas volikogu esimees ausamba ette pärja. Lillepärja panid sinna ka Anne Oruaas ja Piret Mõttus MTÜst Kehra Raudteejaam ning Voose külaelu eesvedajad Anna Nilisk ja Tanel Talve, endine külavanem Mare Elm.
Tanel Talve sõnas, et ka iidse Voose küla elanikel on panus selles, et meie rahvas on 30 aastat olnud taas vaba. Ta rõhutas, et nii külas kui riigis ei saavuta midagi üksi, tähtis on teha koostööd: „Ka Vabadussõja ja pöördeliste lahingute võit tuli seetõttu, et pandi seljad kokku ja tegutseti ühise eesmärgi nimel.“
Voose rahvast Eesti riigi ja oma küla tähtsa päeva puhul tervitanud riigikogu liige, ajaloolane Jaak Juske rääkis, et meil on väga vedanud, sest on palju eestlastest tunduvalt suuremaid rahvaid, kes jätkuvalt unistavad ja võitlevad oma iseseisva riigi eest: „Meile on saatus andnud ühe inimea jooksul kaks korda võimaluse luua oma riik – üks kord luua ja teine kord taasluua.“
30 aasta tagustest sündmustest kõneldes lausus riigikogu liige, et väga sageli tundub meile, nii pidigi minema, Eesti oma iseseisvuse tagasi saama: „Tegelikult meil meeletult vedas. See kõik oleks võinud võtta palju rohkem aega, nõuda ka palju rohkem inimohvreid, nagu meie riigi loomine üle saja aasta tagasi. Ka Saia rindel 1919 toimunud lahingud tõestavad, et oleme pidanud oma riigi eest verd valama ja ohvreid tooma. Õnneks läks meil 30 aastat tagasi paremini. Kuigi arvan, et oleksime ka toona olnud end valmis kaitsma, nagu tegime seda Vabadussõjas.“
Kaks korda rajatud ausammas
Pärast Vabadussõda püstitati Anija valda edukalt lõppenud lahingute paikadesse neli mälestusmärki: Priskele, Lahinguväljale, Vetlasse ja Voosele. Voose-Saia liini mälestusmärgi ehitamise eestvedajad olid Kaitseliit ja kohalik tuletõrjeühing. Külamehed vedasid hobustega kivid kohale, Tallinnast tuli meister juhendama.
Voose-Saia ausammas kujutas kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud kividest kaljut. Aluse nurkadesse pandi mürsud ning samba tippu müüriti Vabadussõja-aegse kahuri toru, mis oli suunatud itta. Sambale kinnitati plaat tekstiga: „Siia maani ja mitte enam hüüdsid tuhanded eestlaste huuled 1918-1920“.
Mälestussamba avamisele 20. juulil 1930. aastal läks rahvas rongkäigus Voose tuletõrjeühingu seltsimaja juurest. Samba avas riigivanem Jaan Teemant, õnnistas Kose kirikuõpetaja Richard Jõgis. Sammas sai Vabadussõjas võidelnute auks püsida kümme aastat, 13. oktoobril 1940 lasid Kose kommunistid selle õhku.
Üle 60 aasta hiljem otsustasid kohalikud mehed selle taastada.
„Üks Kose mees, kes oli seal ausambaid teinud, käis siin ja andis Kuusmanni Arnole nõu, kuidas teha,“ meenutas 85aastane Evald Aru, üks väheseid, kes ausamba põhilistest taastajaist veel elus.
Sammast hakati uuesti tegema vanade fotode järgi. Vahepeal võssa kasvanud küngas puhastati ja tehti siledaks. Kuna samba vana alus oli puruks lastud, valati uus. Osa kive vedeles sealsamas, osa olid lõhkamisega lennanud kõrvale jõkke, mõned kivid toodi asenduseks põllult. Kõige suurema, mis sai ausamba keskele, tõstis Evald Aru traktoriga paika: „See tuli siitsamast välja, kui maad silusime. Oli nii raske, et käsitsi tõsta ei jaksanud.“
Selle peale pandi tsemendiseguga väiksemad kivid. Tsemendist mürsud valas Arvo Limperk.
„Isal oli kunstimeelt,“ sõnas Arvo Limperki tütar Gigi Abram. Ta ise oli 30 aastat tagasi 12aastane tüdruk ning mäletab, nagu ka temast paar aastat vanem Aivar Kant, kuidas lastena aitasid jõest originaalsamba tükke välja tuua. Ka kahuritoru samba tipus oli leitud jõepõhjast, kuna see oli katki, tuli osaliselt taastada. Sambani viiv tsemendist originaaltrepp kaevati välja mulla ja kivihunniku alt. Samba taastamisel olid põhilised tegijad veel Arnold Kuusmanni pojad Peeter ja Tiit Kuusmann, Hans-Isküll, Arvi Kant, Endel Jansu, ümbrust aitasid korrastada Mare Elm ja Urve Isküll.
Ka taasavamine 1991. aastal algas rongkäiguga rahvamaja juurest. Mälestusmärgi avas Kose mees Endel Väli, kes oli taastanud samba kahuritoru ning teinud uue plaadi. Õnnistas Kose kirikuõpetaja Randar Tasmuth.
Voose-Saia ausamba taastamise 30. aastapäeval tegi volikogu esimees rahvale üleskutse paigutada mälestusmärgi kõrvale infotahvel, kus on kirjas ka selle taastamise lugu ning osalenute nimed.
30 aastat hiljem ka kodukandipäev
Saia ausamba taasavamisele 1991. aastal järgnes Voose küla 750. aastapäeva tähistamiseks 1. kodukandipäev. Laupäeval, kui tähistati ausamba 30. aastapäeva, toimus ka 7. kodukandipäev, millega tähistati küla 780. sünnipäeva.
„Neil inimestel, kes praegu Voose külas toimetavad ja seda arendavad, on lennukad ja heas mõttes hullud ideed ning nad viivad neid järjest täide. See on vägev ja arvan, et teie esiisad, kes selle küla lõid ja ehitasid, olid samasugused,“ sõnas Anija vallavanem Riivo Noor.
Vallajuhid kinkisid Voose külale õunapuu ning külavanem Andrus Niliskile Anija valla vapiga külavanema salli.
Voose 7. kodukandipäeval sai külastada rahvamaja, Päikesekodu, Vello Joona trampvankrite näitust, lastele oli külaplatsil teatritükk, suurematele suvelõpukontsert ansambliga Fööniks ja Patika külakooriga, Päikesekodus näidati Eesti mängufilmi „Soo“.