Voose elanik RAUNO MÕRD on teeninud Afganistanis ja Kosovos

4264
RAUNO MÕRD: „Afganistanis näed, kui vähesega saavad inimesed tegelikult hakkama.“

Kaitseväe veebli hobi on motosport.

Kaitseväe logistikakeskuse tervisekeskuse keskapteegi Pikval asuva meditsiinilao juhataja veebel Rauno Mõrd kolis perega Voosele 2010. aastal, pärast seda, kui saabus tagasi missioonilt Afganistanis. 13 aastat kaitseväes töötanud mees ütleb, et militaarhuvi on tal alati olnud ning pärast ajateenistust sai sellest tema elukutse. Oma ametit peab ta vaheldusrikkaks, selles on palju väljakutseid ning ei muutu üksluiseks.

Rauno Mõrd on pärit Tartust, kuid on elanud ka Avinurmes ja Paldiskis. Neli aastat elas ta Kiius, millest pool aastat töötas Kuusalu korrakaitses, kuni see tegevuse lõpetas. 2006. aastast töötab ta Pikval.

Kolm välismissiooni

Rauno Mõrd on kolmel korral käinud välismissioonidel. Esmakordselt 2004. aastal Kosovos, kus oli koos prantslaste ja itaallastega sõjaväepolitsei üksuses. Selle ülesanne oli korraldada pealinnas Prištinas patrulle ja kontrollida kohalike liikumist.

„Üldiselt oli meil olukord rahulik. Hilisema Afganistani missiooniga võrreldes tundub see tagantjärele mõeldes nagu pioneerilaager,“ naerab ta.

Kosovo missioonilt meenub talle sealne kaootiline liiklus, kus igaüks kirjutas endale juhilube välja: „Kohalikud arvasid, et me ei saa aru, millised õiged dokumendid on. Loomulikult me teadsime.“

2008. aastal suundus ta esimest korda pooleks aastaks Afganistani. Sõjaliselt peab seda missiooni tunduvalt huvitavamaks kui Kosovos, ette tuli ka ohtlikke olukordi. Esimesel missioonil oli ta koos brittidega. 2009. aastal teist korda minnes koos USA vägedega.

Rauno Mõrd: „Läksin, et kogemust omandada. Eestis sellist võimalust ei ole. Tegelesin tagalatoetusega ehk minu ülesanne oli  vägede toidu, kütuse, vee ja meditsiiniga varustamine. Lennukitega toodi meile kaupa ja  visati öösel langevarjudega alla. Korjasime pakid kokku ja viisime enda väeossa.“

Ohu kohta lausub ta, et see oli kogu aeg olemas ja tuli ette erinevaid juhtumeid. Mitmeid kordi rünnati baasi mürskudega ning kord tuli üks mürsk ka baasi sisse: „Õnneks keegi viga ei saanud. Ainult tehnika sai kannatada.“

Huvitava juhtumina meenutab ta, kuidas pidi kord suure kahe propelleriga helikopteriga kaupa saatma. Kopter laskub kauba kohale. Kaup on võrgus ning see tuleb konksuga kopteri külge kinnitada: „Piloot nägi, et ma ei ulatu ja laskus allapoole, aga kukkus korraga terve meetri võrra. Sellest jäi mulje, et hoian käega mitmetonnist helikopterit üleval.“

Tsiviilelanikega puutus ta enda sõnul kokku üsna vähe. 2009. aastal jagasid nad kohalikele koolitarbeid. Külavanemate kaudu otsiti üles õpetajad, anti pliiatseid, vihikuid, joonlaudu ning esmaseid hügieenitarbeid: „Kuna kõigest on puudus, siis tunduvad lastele värvilised vihikud ja lõhnaseebid sama ägedad kui meil iPadid ja muud tehnikaasjad. Muidugi võib juhtuda, et väiksematele jagades võtavad suuremad neilt asjad kusagil nurga taga ära.“

Ta lisab, et missioon muutis ta ellusuhtumist ja tundub, nagu oleks Eestis liiga palju rahulolematust. Afganistanis on näha, kuidas inimesed saavad seal väga väheste  ja lihtsate asjadega hakkama.

Voose ja vanad autod

Pärast viimaselt missioonilt tulekut hakkas Rauno Mõrd otsima Harjumaal kohta, kuhu elama kolida. Info majaotsingutest levis, tuli pakkumine Voosele.

„Kuna   minu  hobid  on  moto­sport ja krossirattad, siis korter elamiseks hästi ei sobi. Motohuvi on olnud juba lapsepõlvest alates. Lisaks sõitmisele taastab ta vanu autosid ja mootorrattaid: „Praegu on taastamisel 1950ndatest päris Rootsi soomusauto Scania Fabis.
Loodetavasti saab järmisel aastal juba mõnel Voose üritusel näha. Varsti valmib üks Zil, sellega võimalik juba vanade autode sõidule minna. Praegu seisab põllu peal maja juures. Autod mõnikord peatuvad seal ja inimesed käivad vaatamas. Tuttaval aitan restaureerida ka mootorrattaid, paneme kokku ja taastame vene omi.“

Rauno Mõrd ütleb, et elu Anija vallas sobib talle hästi, laps käib Alavere põhikoolis ning Voose on hea koht elamiseks.  Jõudumööda võtab ta osa kohalikest üritustest. Kuigi kaitsevägi, Kaitseliit ja pere nõuavad suure osa ajast, on ta võtnud osa jaanituledest ja olnud Voose talispordipäevadel kohtunik.

Eelmine artikkel65 aastat märtsi suurküüditamisest
Järgmine artikkelKorteriühistute esindajad: Kas Kolgat ootab tondilinna saatus?