Kuusalu valla võla- ja psühholoogiline nõustaja MARIKA LAHE tõdeb, et rikaste ja vaeste vahel läheb lõhe aina suuremaks.
Kuusalu vald on Ida-Harjus ainus, kes peab oma palgal psühholoogilist- ja võlanõustajat, vallarahvas saab temalt abi tasuta. Marika Lahe võtab abivajajaid vastu kolmel õhtul – kord nädalas Kuusalu tervisekeskuses ning kahel korral Loksa ravikeskuses. Varem maksis teise poole töötasust Loksa linn, ligi aasta enam mitte.
„Olen pidanud Loksa inimestele ära ütlema, kuna neid enam ei teeninda,“ räägib Marika Lahe, kes töötab veel Loksa gümnaasiumis, õpetab eesti keelt võõrkeelena.
Nõustaja ameti kohta sõnab ta, et tööd on päris palju. Kuusalus on ajad täis, kaks-kolm inimest õhtu jooksul. Kuusalu kandi inimesed sõidavad tema juurde ka Loksale, oleneb sellest, kuidas kellelegi sobib.
Marika Lahe nendib, et on võlanõustaja töös mõneti pettunud: „Tegin võlanõustaja koolituse läbi väga suurte ootustega. Lootsin, et selles valdkonnas saab midagi ära teha. Aga on selgeks saanud, et ei saa – kui võlad on tekkinud, on peagi kukil kohtutäitur või pankrotihaldur.“
Ta selgitab, et pole kokku puutunud niisuguste näidetega, nagu kursustel räägiti – kordagi ei ole vaja olnud õpetada võlgades pereliiget arukat eelarvet koostama ning otstarbekalt kulutama. Inimesed saavad ise väga hästi aru, et tuleb olla säästlik, kui on võlad tasuda.
„Probleem algab siis, kui pereliige on jäänud töötuks, sissetulekud langevad, aga laenumaksed tuleb pangale igakuiselt üle kanda. Või on ema jäänud lastega üksi, isa ei toeta. Alimentide väljanõudmine kohtu kaudu võtab aega, lapsed vajavad toitmist ja katmist, laen tasumist.“
Kuna Marika Lahe on ka psühholoogiline nõustaja, saab ta majanduslikesse probleemidesse sattunud inimest aidata psühholoogiliselt, julgustada leidma lahendusi. Paljud ei tea, et seaduse järgi peab võlgnikule igas kuus elamiseks jääma ühe alampalga suurune summa ehk 278,02 eurot. Kui pangaarve on arestitud täies ulatuses, tuleb teha kohtutäiturile avaldus.
Oluline on võtta makseraskuste tekkimisel võlaandjaga ühendust – see näitab, et tuntakse muret. Päris mitu peret on tema sõnul pidanud laenuvõla tõttu korterist välja kolima ja minema vanavanemate juurde elama. Kalleid liisinguautosid on tagasi antud. Keeruliseks teeb olukorra, et kortereid on praegusel ajal raske müüa. Ka autoliisingu saab lõpetada alles siis, kui masinale on leitud uus omanik. On ka näiteid, kus on võla pärast tulnud oma majast lahkuda ja asuda elama korrusmajja.
„Tänasel päeval on kõige keerulisemas olukorras lastega pered. Pensionäridel on kindel sissetulek ja sotsiaalsed garantiid. Õnneks on me inimesed tohutult leidlikud, kuidagi saab ikka hakkama. Pered on hakanud rohkem üksteist hoidma ja aitama. Ka Kuusalu vald on sellepoolest hea, et inimesi ei jäeta hätta – kui nad annavad endast teada,“ lausub Marika Lahe.
Paljudel on murepitser näos
„Minu jaoks on hämmastav, et taas elame nagu nõukogude ajas – kui avad raadio või televiisori, räägitakse seal teistsugust juttu, kui see, mida inimesed omavahel kõnelevad. Meedias teatatakse, kui hästi elame ja areneme. Pigem näen, et muresid on palju, inimesed on pinges. Kui tulevad ja hakkavad rääkima, on pisarad kerged tulema. Ollakse rohkem meeleheitel, kõnnitakse ringi, murepitser näos. Kardetakse tuleviku pärast, ebakindlust on palju,“ lausub ta.
Mõni aasta tagasi tarvitati rohkem antidepressante, nüüd vähem, kuid mitte teadlikkusest, vaid pole raha. Marika Lahe toonitab, et tema meelest pole normaalne elada rohtude toel, tuleks muul moel leida kergendus – näiteks rääkida psühholoogilisele nõustajale.
„Olen rääkimise usku. Vaja on rääkida, saada koormast lahti, kui on raske. Meil on uskumus, et teisi pole ilus muredega koormata. Psühholoogiline nõustaja on õppinud kuulama ja küsimustega suunama. Ma ei anna valmis lahendusi, aitan inimesel endal need leida. Mehed käivad mu juures harva, naised sagedamini. Nüüd tulevad ka vanavanemad, kes muretsevad laste käekäigu pärast ja küsivad, kuidas saaks neile abi pakkuda nii, et võetaks vastu.“
Marika Lahe kinnitab, et konfidentsiaalsus on tagatud. Kui tullakse ta jutule, küsib kohe, kuidas soovitakse, kas tervitavad edaspidi tänaval või teevad nii, et ei tunne teineteist.
