Kuu­sa­lu me­dit­sii­niõ­de LIN­DA JA­LA­KAS

195
LIN­DA JA­LA­KAS Kuu­sa­lus oma aias va­na ka­se all.

SVEN-OLAV PAA­VEL

Kuu­sa­lu staažikas me­dit­sii­niõ­de LIN­DA JA­LA­KAS, sai­te juu­lis 91. aas­ta­seks. Is­tu­me Kuu­sa­lu ale­vi­kus Te aias, pa­lun mee­nu­ta­ge möö­du­nud ae­gu. Kust kan­dist pä­rit ole­te?
„Olen sün­di­nud 1929. aas­tal Hirv­lis. Meil oli kolm õde ja üks vend. Mi­na olin kõi­ge noo­rem. Kuus klas­si lõ­pe­ta­sin Hirv­li koo­lis. Pä­rast sõ­da läk­sin Tal­lin­nas­se me­dit­sii­ni­koo­li õp­pi­ma. Seal sai õp­pi­da õeks ja velsk­riks, mõt­le­sin, et las ol­la vels­ker, na­tu­ke tu­ge­vam. Mul oli nii mee­les, et Hirv­lis oli üks vels­ker va­nast ajast ja see hak­kas ame­ti­ni­mi meel­di­ma. Õp­pi­sin kolm aas­tat. Aga ku­na velsk­ri koh­ti oli tol­lal vä­he, siis ik­ka õe­na ma töö­ta­sin ai­nult. Kui koo­li lõ­pe­ta­sin, siis asu­sin Tal­lin­nas­se kesk­haig­las­se õe­na töö­le.“

Miks üld­se me­dit­sii­ni läk­si­te õp­pi­ma?
„See meel­dis mul­le sel­le pä­rast, et mul pa­pa jäi hai­geks. Isal oli veo­ma­sin, mil­le­ga viis ta­lu­de kau­pa Tal­lin­na tu­ru­le. Ühe­kor­ra läks au­to tee peal rik­ki ja ta kül­me­tas ja jäi tu­ber­ku­loo­si. Tükk ae­ga ei saa­nud ju abi ku­sa­gilt. Mul­le see nii meel­dis, et isa käis Tal­lin­nas toht­ri juu­res ja sai abi. Sak­sa ars­tid mää­ra­sid tal­le režii­mi, mis ta pi­di te­ge­ma ja söö­ma. Mam­ma ra­vis sel­le jär­gi mu pa­pa ter­veks. Tab­let­te na­gu pol­nud­ki ja ta pa­ra­nes ära. Kui tu­lid ve­ne­la­sed, käis pa­pa kü­he kor­ra rönt­ge­nis ja need uu­ri­sid, et kes teid ra­vis? Pa­pa üt­les, saks­la­sed ja ta­lu­toit ra­vi­sid.“

Kui­das käi­si­te Hirv­list Tal­lin­na koo­lis?
„Mi­nu va­nem õde Her­ta elas lin­nas Raua tä­na­val, te­ma oli ju­ba tükk ae­ga va­rem lin­na ko­li­nud. Te­ma juu­res ela­sin kui koo­lis õp­pi­sin. Kui meil oli va­ja lin­na min­na, siis tu­li­me ja­la Hirv­list Kuu­sal­lu ja sai­me mõ­ne au­to pea­le või tõst­si­me kätt ja veo­ma­si­nad võt­sid pea­le, kui ruu­mi oli, sest tol ajal sõi­duau­to­sid ei ol­nud­ki ja bus­se lii­kus vä­he. Nii­moo­di sai siis käi­dud.“

Miks Kuu­sal­lu ta­ga­si tu­li­te, lin­nas oli töö­koht ole­mas?
„Kõik oli na­gu siit pä­rit ja mul­le meel­dis siia tul­la. Ik­ka na­gu oma ko­du. Al­gu­ses ela­sin Kuu­sa­lus kor­te­ris ka­he­kord­ses ma­jas. Kui­gi mul oli velsk­ri ha­ri­dus, oli me­dõ­de siia va­ja. Me oli­me abi­kaa­sa End­li­ga ühe kü­la ini­me­sed, tead­sin te­da ju­ba lap­se­na. En­del oli ka Hirv­list pä­rit. Aga see sõp­rus al­gas hil­jem. Nii­moo­di see vä­he­haa­val läks.

End­li­le meel­dis sa­mu­ti Kuu­sa­lus ja siin sai tööd. En­del üt­les, et vaat siia Kuu­sal­lu ehi­ta­me oma­le ma­ja.“

Teil on siis elu jook­sul ai­nult kaks töö­koh­ta ol­nud, üks Tal­lin­nas ja tei­ne Kuu­sa­lus?
„Täp­selt nii­moo­di on jah.“

Kas dok­tor KOP­PE­LIT mä­le­ta­te?
„Olen näi­nud ära kõik ars­tid, kes siin töö­ta­nud. Kop­pe­li ma­jas oli nii­su­gu­ne ko­du­tun­ne. Haig­las oli ees Kop­pe­lil vas­tu­võ­tu­ruum, prot­se­duu­re teh­ti seal­sa­mas kõr­val, aga neid teh­ti vä­he. Kui Kop­pel ret­sep­ti kir­ju­tas, siis ro­hu sai kät­te ap­tee­gis üle tee. Kui oli mi­da­gi tõ­sist, siis suu­na­ti Tal­lin­na.

Ini­me­sed tu­lid ise haig­las­se vas­tu­võ­tu­le. Oli elav jär­je­kord. Min­git aja kin­ni­pa­ne­kut kui sel­list ei ol­nud, sest hai­geid oli vä­he ja jär­je­kor­da ka mit­te. Mä­le­tan, et dok­tor Kop­pel pi­das me­si­la­si, sest tal ei ol­nud tööd. Va­nas­ti oli ini­mes­tel üld­se pa­rem ter­vis, hai­gu­si oli nii vä­he.
Nüüd on nii, et lä­hed ars­ti juur­de, ta kir­ju­tab sul­le ret­sep­ti väl­ja, mi­ne hak­ka roh­tu­sid võt­ma ja ko­gu lu­gu. Siis olid ta­lu­ko­had, ta­lu­tööd, toit kõik oli oma – soe piim, oma li­ha, ka­na­mu­nad, siis kaup­lu­ses na­gu söö­ki pol­nud­ki. Mä­le­tan, kui­das va­nas­ti is­tu­sid ai­da­rõul ja jõid soo­ja pii­ma. Toit oli ka omal kõik il­ma kee­mia­ta, tä­na­päe­val lä­hed poest os­tad ja sa ei tea, mis sel­le­ga teh­tud on.“

Kas ise käi­te ars­ti juu­res Kuu­sa­lus või Tal­lin­nas?
„Ma ei käi üld­se toht­ri juu­res. Va­nus tu­leb, sa ei saa te­da ära hoi­da ju. Ma ei võ­ta roh­tu ka suurt ega mi­da­gi. Et­te­vaat­li­kult lii­gun, aga see on nor­maal­ne ju sel­li­sel va­nal ini­me­sel.

Aeg an­nab ja aeg võ­tab. Nüüd vaa­tan ik­ka ak­nast väl­ja, mul on kask sääl uk­se ees. Kui va­na ma olin, kui võt­sin ühe väi­ke­se ka­se­ke­se, kui ale­vik­ku ma­ja ehi­ta­si­me. Siis ma mõt­le­sin, et noh kask peab ju ik­ka uk­se ees ole­ma. Oli pi­si­ke­ne taim ja nüüd on sel­lest suur kol­me­ha­ru­li­ne puu saa­nud. Lap­se­põl­ves Hirv­lis ju ala­ti sai lau­päe­val sau­nas käi­dud ja siis too­di ka­sed. Elu oli kui­da­gi hoo­pis tei­ne, ra­hu­lik, nüüd on kõi­gil nii kii­re.

Ajad muu­tu­vad ja ma olen mi­tu kor­da mõ­tel­nud, et mis saab 50 aas­ta pä­rast. Et kui­das siis elu ja ini­me­sed väl­ja näe­vad ja mis nad tee­vad. Aga loo­dus on ik­ka see, mis ini­mes­tel peab ole­ma näh­tav ja tun­tav ja ka­su­ta­tav. Ajad muu­tu­vad ja ini­me­sed nen­de­ga koos.“