VILJO LEIS on Anija vallast neljas väikese HOLMERI laureaat

„Kui val­la­va­lit­sus­se töö­le läk­sin, hak­ka­si­me Keh­ras­se ehi­ta­ma taa­si­se­seis­vu­nud Ees­ti esi­mest uut val­la­le kuu­lu­vat ma­ja – spor­di­hoo­net. Sel­lest järg­mi­ne, Las­te­ta­re uus las­teaed, sai val­mis mi­nu vii­ma­sel tööaas­tal,“ üt­leb Ani­ja val­la­va­lit­su­se en­di­ne ehi­tus- ja han­kes­pet­sia­list Vil­jo Leis, kes sai 30. det­semb­ril Rah­vu­soo­pe­ris Es­to­nia toi­mu­nud Har­ju­maa bal­lil Har­ju­maa Oma­va­lit­sus­te Lii­du tun­nus­tu­se, ühe kol­mest tä­na­vu väl­ja an­tud väi­ke­sest HOL­ME­Rist.

Möö­du­nud ke­va­del pen­sio­ni­le jää­nud Vil­jo Leis töö­tas Ani­ja val­la­va­lit­su­ses üle 20 aas­ta. Läks ma­jan­du­so­sa­kon­na ju­ha­ta­jaks pä­rast ko­ha­lik­ke va­li­mi­si 2002. aas­tal, kui Keh­ra linn ja Ani­ja vald ühi­ne­sid. Oli ka val­la­va­lit­su­se lii­ge. Kui järg­mis­te va­li­mis­te jä­rel võim va­he­tus, sai te­mast ma­jan­duss­pet­sia­list, veel ne­li aas­tat hil­jem ehi­tus­spet­sia­list. Hoo­li­ma­ta ame­ti­ni­me­tu­sest oli ta valv­sa pil­gu­ga kõi­gi neil aas­ta­tel val­la­ee­lar­vest teh­tud ehi­ta­mis­te juu­res.

„Kõi­ge ma­hu­kam et­te­võt­mi­ne, mis pol­nud küll ot­se­selt mi­nu, vaid Vel­ko AV ve­da­da, oli Keh­ra ja ümb­rit­se­va­te kü­la­de ühis­vee­vär­gi ning ka­na­li­sat­sioo­ni ra­ja­mi­ne. See oli meie val­las to­hu­tu suur pro­jekt. Al­gu­ses plaa­ni­si­me kõik te­ha ühe han­ke­ga, kuid toe­tus­ra­ha eral­da­mi­ne ve­nis vaid­lus­tu­se tõt­tu ning esi­me­se han­ke võit­nud fir­ma läks pank­rot­ti. Pä­rast se­da olid hin­nad ju­ba kal­li­mad ning üks suur han­ge ju­pi­ta­ti väik­se­ma­teks. Õn­neks sai Vel­ko kät­te täit­mis­ta­ga­ti­se, mis kom­pen­see­ris va­he­peal­se hin­na­kal­li­ne­mi­se. See pääs­tis kü­la­de ÜVK, mui­du oleks mi­da­gi kind­las­ti jää­nud te­ge­ma­ta,“ mee­nu­tab Vil­jo Leis.

2012. aas­tal val­mi­nud ÜVK ra­ja­mi­ne läks maks­ma roh­kem kui 7,7 mil­jo­nit eu­rot, mil­lest lõ­vio­sa oli Euroopa Liidu Üh­te­kuu­lu­vus­fon­di toe­tus.

Sa­mu­ti vä­ga suu­re et­te­võt­mi­se­na ni­me­tab en­di­ne ehi­tuss­pet­sia­list Keh­ra güm­naa­siu­mi­hoo­ne ka­pi­taal­set re­mon­ti 2011. aas­tal. Kõi­ge hu­vi­ta­va­maks tööks peab aga Ani­ja mõi­sa re­no­vee­ri­mist: „Se­da ve­das mõi­sa sih­ta­su­tus, kuid olin ühe mees­kon­na­liik­me­na juu­res. Esi­me­ne re­no­vee­ri­misp­ro­jekt läks rais­ku, sest ehi­ta­mi­seks ei saa­nud ra­ha. Sel­leks ajaks, kui õn­nes­tus saa­da, oli pro­jekt ju­ba ae­gu­nud ning ku­na tek­ki­sid hoo­pis uued kont­sept­sioo­nid, tel­li­ti uus pro­jekt. Re­no­vee­ri­mi­se te­gi hu­vi­ta­vaks, et te­gu oli va­na­de muin­sus­kait­sea­lus­te hoo­ne­te­ga, kus ehi­tus­töö­de­ga kaas­nes pal­ju ül­la­tu­si.“

Kõi­ge kii­re­ma aja­na ni­me­tab Vil­jo Leis aas­tat 2016, kui viidi läbi 27 riigihanget ja korraga oli palju käsil: KI­Ki toel ehi­ta­ti Keh­ra raud­tee­jaa­ma juur­de rat­ta- ja au­to­park­lad, re­konst­ruee­ri­ti sõi­du­teed ning ra­ja­ti kõn­ni­teid, re­no­vee­ri­ti lin­na staa­dion, Anija mõisa park ja Le­pat­rii­nu las­te­aed, ehi­ta­ti Kau­nis­saa­re-Keh­ra kerg­liik­lus­tee.

Kü­si­mu­se­le, kas mi­da­gi plaa­ni­tust jäi ka te­ge­ma­ta, vas­tab Vil­jo Leis, et Keh­ra noor­te­kes­ku­se ja sot­siaal­ma­ja fas­saad on ra­ha­puu­du­sel jää­nud siia­ni uuen­da­ma­ta: „Uju­la pro­jekt sai val­mis, kuid sel­le ehi­ta­ma­ta jät­mist ma ta­ga ei nu­ta, kui­gi pro­jek­tee­ri­mi­se aeg oli hu­vi­tav. Kõi­ge roh­kem on kah­ju sel­lest, et iga kord, kui hak­ka­si­me mõ­ne hoo­ne re­no­vee­ri­misp­ro­jek­ti koos­ta­ma, olid kind­lad soo­vid, mi­da sin­na te­ha ja mil­li­seid prob­lee­me saa­me la­hen­dada. Kui lõ­puks ee­lar­ve­ni jõud­si­me, tu­li ha­ka­ta kär­pi­ma. See tä­hen­das, kui te­gi­me­gi mõ­ne hoo­ne kor­da, siis te­ge­li­kult ei saa­nud see ik­ka­gi pä­ris nii­su­gu­ne, na­gu oleks taht­nud, mil­lest­ki tu­li ala­ti loo­bu­da.“

Väi­ke­se Hol­me­ri taot­lu­ses­se kir­ju­tas Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor, et kõi­gi nen­de aas­tate jook­sul viis Vil­jo Leis val­las lä­bi rii­gi­han­keid ja neist üh­te­gi ei vaid­lus­ta­tud.

„Meil pole ol­nud vä­ga pal­ju suu­ri ehi­tu­si, mi­da ehi­tus­fir­mad olek­sid nii vä­ga taht­nud oma­le saa­da, et sel­le­pä­rast ka­kel­da,“ mär­gib Vil­jo Leis.

Ta li­sab, et 20 aas­ta jook­sul kaks han­get siis­ki vaid­lus­ta­ti: „Üks oli Keh­ra spor­di­hoo­ne ehi­tus­han­ge, tei­ne ÜVK han­ge, kuid kum­ba­gi ei tei­nud mi­na, mõ­le­mal pu­hul oli pal­ga­tud han­ke lä­bi­vii­ja. Mi­nu põ­hi­mõ­te oli mit­te min­na han­ke tin­gi­mus­te­ga lii­ga de­tail­seks. Kui koos­ta­da le­he­kül­je­täis kva­li­fit­see­ri­mis­tin­gi­mu­si, kus võib vaid üks lau­se ol­la mit­me­ti aru­saa­dav, tu­leb­ki vaid­lus.“