VEL­LO SATS lah­kub Kuu­sa­lu kesk­koo­li di­rek­to­ri ame­tist

Kuu­sa­lu kesk­koo­li di­rek­tor VEL­LO SATS, esi­ta­si­te 3. juu­nil val­la­va­ne­ma­le aval­du­se va­bas­ta­da end di­rek­to­ri ame­tist ala­tes 24. au­gus­tist. Miks lah­ku­te koo­li­ju­hi ko­halt?
„In­fo on õi­ge, olen esi­ta­nud lah­ku­mi­sa­val­du­se. Olen se­da tööd tei­nud 14 aas­tat ja ko­gu sel­le aja ol­nud sü­da­me­ga 24/7 oma koo­li juu­res. Kuu­sa­lu kool on na­gu mu kol­mas poeg. Aga aeg on nii kau­gel, et tu­leb en­da pea­le roh­kem mõel­da kui po­ja pea­le. See töö on aja jook­sul mõ­ju­nud mu ter­vi­se­le.

Va­ne­mad hoia­vad ja ar­mas­ta­vad oma last ning ta­ha­vad, et tal häs­ti lä­heks, nii hoian mi­na Kuu­sa­lu koo­li ja soo­vin ko­gu koo­li­pe­re­le, et meil lä­heks häs­ti.“

Pa­lu­si­te jät­ta end Kuu­sa­lu koo­li töö­le õpe­ta­ja­na, ole­te di­rek­to­ri ame­ti kõr­valt and­nud geog­raa­fia tun­de. On vä­ga suur tu­ge­vus as­tu­da koo­li­ju­hi ame­tist kõr­va­le, aga jää­da sa­mas­se koo­li.
„Ma hin­dan kõr­gelt Kuu­sa­lu koo­li ning se­da ava­tud ja ini­mest väär­tus­ta­vat kesk­kon­da, mil­le ole­me koos koo­li­rah­va­ga ku­jun­da­nud. As­tun koo­li­ju­hi mat­ka­ra­jalt kõr­va­le, kuid ta­han jät­ka­ta töö­ta­mist sel­les kesk­kon­nas. Toe­tan edas­pi­di iga­ti uut di­rek­to­rit nõu ja jõu­ga, kui mi­nu tead­mi­si on va­ja. Tun­nen en­nast, olen selg­roo­ga, suu­dan taan­du­da ja ol­la sa­mas koo­lis õpe­ta­ja.“

Kui tea­ta­si­te möö­du­nud nä­da­lal koo­lis õpe­ta­ja­te­le oma lah­ku­mis­soo­vist, olid pal­ju­del pi­sa­rad sil­mis. Soo­vi­tak­se ja loo­de­tak­se, et mõt­le­te üm­ber. Ka val­la­ma­jast pa­lu­ti, et võ­tak­si­te mõt­le­mi­sae­ga – koo­li juur­dee­hi­tus on al­ga­mas, sel­le võiks Teie juh­ti­mi­sel lõ­pu­le viia.
„Mi­nu ot­sus on kin­del, kui­gi aeg on tões­ti emot­sio­naal­ne ja puu­du­tab mind vä­ga. Ei osa­nud ar­va­ta, et mul on nii pal­ju toe­ta­jaid. Saan sü­dam­lik­ke ja ilu­said kir­ju, olen tä­nu­lik ja lii­gu­ta­tud.

Kui Kuu­sa­lu koo­lis ju­hi­na töö­le asu­sin, pa­nin ees­mär­gid pai­ka, olen igal aas­tal neist mõ­ne täit­nud ja uu­si juur­de võt­nud. Need üle­san­ded on täi­de­tud, suur töö on teh­tud, pikk prot­sess käi­ma lü­ka­tud, kool saab juur­dee­hi­tu­se.

Ole­me koo­li juht­kon­na­ga ja ka ai­ne­sekt­sioo­ni­de­ga aru­ta­nud, kui­das eda­si min­na. Süs­teem on pai­gas. Kind­las­ti jät­kub ko­gu koo­li­pe­re töö sa­mas koo­li­ma­jas, kau­ge­ma­le ei ole ka­vas klas­se pai­gu­ta­da, kui õpi­las­ko­du osa lä­heb juur­de­ehi­tu­se pä­rast lam­mu­ta­mi­se­le ja osad klas­si­ruu­mid on va­ja üle ko­li­da. Kui­das täp­selt, se­da veel aru­ta­me“

Pi­da­si­te õp­peaas­ta lõ­pu pu­hul ilu­sa kõ­ne, mis on üht­la­si lah­ku­mis­kõ­ne. Dis­tant­sõp­pe tõt­tu Te oma tä­nu­sõ­nu ot­se kõi­gi­le öel­da ei saa­nud, kõ­ne on aval­da­tud koo­li ko­du­le­hel he­li­fai­li ja ka teks­ti­na. On ol­nud ise­laa­di õp­peaas­ta, kui­das hin­da­te dis­tant­sõp­pe ko­ge­must?
„Kõ­nes üt­le­sin, et olen jät­ku­valt vai­mus­tu­ses, kui aru­kad on meie õpi­la­sed, kui leid­li­kud me õpe­ta­jad, kui toe­ta­vad ja mõis­tvad on lap­se­va­ne­mad. See oli en­ne nii, oli ka dis­tants­õp­pe ajal. Tä­nan neid sel­le põ­ne­va ja õpet­li­ku aja eest.

Dis­tant­sõp­pe plus­sid ja mii­nu­sed on meil kaar­dis­ta­tud. Pä­rast õpi­las­ko­du osa lam­mu­ta­mist tu­leb ala­tes seits­men­da­test klas­si­dest ra­ken­da­da osa­list dis­tant­sõ­pet ja tsük­liõ­pet, siis ma­hu­me ko­gu koo­li­pe­re­ga koo­li­maj­ja ära. Uues aren­gu­ka­vas on meil sõ­nas­ta­tud 11 võt­me-ees­mär­ki, üks neist on tu­ge­valt seo­tud dis­tant­sõp­pe­ga: ees­mär­gi­pä­ra­ne di­gi­taal­se­te õp­pe­va­ra­la­hen­dus­te ja di­gi­kesk­kon­da­de ka­su­ta­mi­ne, di­gip­lat­vor­mi­de kok­ku­le­pe õp­pe­ka­vas, in­ter­ne­ti tur­va­li­se ka­su­ta­mi­se põ­hi­mõ­te­te jär­gi­mi­ne.“

Ei saa jät­ta kü­si­ma­ta se­da, mi­da on Te di­rek­to­ri ko­halt lah­ku­mi­se uu­dist kuul­des kü­si­tud – kas põh­jus on Kuu­sa­lu val­la ko­ha­li­kus po­lii­ti­kas, mis on vii­mas­tel aas­ta­tel ol­nud heit­lik ja kee­ru­li­ne?
„Koo­li­ju­hi töö on ol­la puh­ver eri hu­vig­rup­pi­de va­hel, see on loo­mu­lik. Olen suut­nud or­ga­ni­sat­sioo­ni ta­sa­kaa­lus hoi­da ja suu­na­ta aren­gu­le. Na­gu ju­ba üt­le­sin, ar­mas­tan Kuu­sa­lu koo­li ja sel­le ini­me­si, kuid sü­da­me­ga ja pü­hen­du­nult töö­ta­mi­ne on mõ­ju­nud ter­vi­se­le. Tä­nan kõi­ki õpi­la­si, lap­se­va­ne­maid, koo­li­töö­ta­jaid töi­se ja põ­ne­va aja eest!“