Val­ge laik Raa­si­ku ja Kol­ga lu­gu­des

AL­LAN ALA­KÜ­LA,
aja­loo­la­ne Val­ge­jõe Mä­lu­ta­lust

Al­gus 17. augusti Sõ­nu­mi­too­jas.

Root­si ko­du­sõ­jast kar­di­nal Ric­he­lieu tee­nis­tus­se
De la Blan­que il­mub aja­loo an­naa­li­des­se uues­ti mõ­ne aas­ta pä­rast Kra­ko­vis. En­di­selt on ta ti­he­das lä­bi­käi­mi­ses Poo­la ku­nin­ga Si­gis­mund III Vaa­sa­ga – saa­de­tu­na Pa­rii­si, et lei­da tu­ge Root­si troo­ni usur­paa­to­ri Kar­li vas­tu.

1605. aas­tal on De la Blan­que ti­he­das kir­ja­va­he­tu­ses Prant­su­se juh­ti­va dip­lo­maa­di, saa­di­ku­ga Ve­neet­sias, Phi­lip­pe Ca­naye de Fres­nes´iga. Va­ra­se­mat elu­käi­ku ar­ves­ta­des po­le ehk vä­ga imes­ta­da, et De la Blan­que´ist ku­ju­nes hin­na­tud as­ja­tund­ja Ve­ne­maal se­ga­dus­te-aja sis­se ju­ha­ta­nud Va­le-Dmit­ri kü­si­mus­tes. Prant­su­se saa­di­ku kau­du jõu­dis De la Blan­que´i vas­tav eks­per­tiis ka Ees­ti aja­loost häs­ti tun­tud je­suii­di­le An­to­nio Pos­se­vi­no­ni. See paavs­ti en­di­ne esin­da­ja Põh­ja­maa­des on De la Blan­que´i koh­ta kir­ju­ta­nud ise­gi hoia­ta­va ää­re­mär­ku­se „hal­vi­mat sor­ti kal­vi­nist, kui ta po­le ju­ba us­ku va­he­ta­nud“.

Gdansk kui Root­si Flo­ri­da
De la Blan­que´i vii­ma­ne elu­etapp möö­dus Gdans­kis, too­na­ses Dan­zi­gis, ku­hu jõu­dis 17. sa­jan­di al­gu­ses hulk tei­si­gi Root­si ko­du­sõ­jas al­la jää­nud te­ge­la­si – ka näi­teks see­sa­ma Gus­taf Bra­he, kes oli pan­ti­nud De la Blan­que´ile Por­ku­ni mõi­sa, su­ri Dan­zi­gis 1615. aas­tal. Te­gu oli po­lii­ti­li­se pro­mi­nen­tuu­ri pa­gu­lu­se­ga Root­si lä­hi­naab­ru­ses, kust loo­de­ti peat­se­le usur­paa­to­ri­te taan­du­mi­se­le, um­bes sa­ma­moo­di na­gu meie kaa­saeg­sed Kuu­ba emig­ran­did on oo­da­nud Flo­ri­das Cast­ro­te rii­gi hää­bu­mist.

1610. aas­ta 23. ap­ril­lil ni­me­tas ku­nin­gas Hen­ri IV Pa­rii­sis De la Blan­que´i esi­me­seks Prant­sus­maa kon­su­liks Dan­zi­gis. Na­var­ra Hen­ri­na tun­tud ku­nin­gas lan­ges aga Pa­rii­sis sa­ma aas­ta 14. mail pro­tes­tan­dist mõr­va­ri noa lä­bi, nii et De la Blan­que´i ame­tis­se mää­ra­mi­ne jäi üheks te­ma vii­mas­test ku­ning­li­kest ak­ti­dest. Te­ge­li­kult po­le­gi pä­ris sel­ge, kas De la Blan­que sai ko­he ame­tis­se asu­da. Igal ju­hul pee­ti aga Dan­zi­git Prant­sus­maa po­lii­ti­lis­te­le ja kau­ban­dus­hu­vi­de­le too­na se­da­võrd olu­li­seks, et 1612. aas­tal ni­me­tas Louis XIII re­gen­di­na va­lit­se­nud Ma­rie de Me­di­ci Jean De la Blan­que´i veel­kord kon­su­liks Dan­zi­gis­se.

De la Blan­que oli Dan­zi­gi kon­su­li ame­tis ku­ni 1626. aas­ta 21. veeb­rua­ri­ni, mil ta sa­mas lin­nas 86 aas­ta va­nu­selt su­ri.

Haua­kir­jal Prant­su­se aad­lik Ioan­ni Cab­rol de la Blan­que
Jean De la Blan­que mae­ti too­na lu­ter­lik­ku Gdans­ki Pü­ha Kol­mai­nu ki­ri­kus­se. Te­ma haua­mo­nu­men­di tel­lis Kra­ko­vi kas­tel­laan Geor­gius de Zba­raz alias Jer­zy Zba­ras­ki.

De la Blan­que´i la­di­na­keel­sel haua­kir­jal sei­sab „Ioan­ni Cab­rol de la Blan­que, No­bi­li Gal­lo“. On tä­he­le­pa­nu­väär­ne, et kui­gi ni­me Cab­rol ei ka­su­ta­ta ühes­ki tei­ses te­ma te­ge­vu­se koh­ta säi­li­nud do­ku­men­dis, on see ni­mi ome­ti te­ma juur­de naas­nud vä­he­malt haua­kir­jal.

Tea­dao­le­valt pol­nud De la Blan­que ega ka Pon­tus De la Gar­die sün­ni­järg­sed aad­li­kud. Kind­las­ti sai De la Gar­die ning või­ma­lik, et ka De la Blan­que aad­li­tiit­li Root­si tee­nis­tu­ses.

De la Blan­que´i seik­lus- ja pa­ra­ta­ma­tult st­res­si­roh­ket elu­käi­ku ar­ves­ta­des oli too­na 86 aas­ta va­nu­se saa­vu­ta­mi­ne kind­las­ti tä­he­le­pa­nu­väär­ne. Pol­nud ta ju ku­sa­gil si­ne­kuu­ril, vaid oli si­su­li­ne Prant­su­se hu­vi­de esin­da­ja. Ka kon­su­liks sai ta 70aas­ta­se­na ajal, mil Prant­su­se Aaf­ri­ka-kau­ban­dust hal­va­sid pi­raa­did ning sel­le al­ter­na­tii­viks ker­ki­nud Bal­ti suu­nal soo­vi­ti va­ba­ne­da tü­li­ka­test Hol­lan­di va­hen­da­ja­test. Te­mast ja te­ma­ga rää­gi­tak­se dip­lo­maa­ti­li­ses kir­ja­va­he­tu­ses seo­ses Poo­la, Root­si, Mos­koo­via, Habs­bur­gi­de ja Os­ma­ni­te rii­gi­ga. Nii on aru­saa­dav, miks De la Blan­que´i on pee­tud olu­li­seks lü­liks 1616. aas­tal vä­lis­mi­nist­riks saa­nud piis­ko­pi, hi­li­se­ma kar­di­nal Ric­he­lieu dip­lo­maa­ti­li­se ja luu­re­võr­gus­ti­ku loo­mi­sel.

Kol­me isan­da tee­ner?
Vaa­ta­ma­ta isik­li­ku­le lä­he­du­se­le ja suur­te­le sõ­ja­lis­te­le ning dip­lo­maa­ti­lis­te­le tee­ne­te­le on jää­nud Pon­tu­se lo­jaal­sust Root­si ku­nin­gas Jo­han III-le var­ju­ta­ma kaht­lus, et ta osa­les 1573. aas­tal Char­les de Mor­nay van­de­nõus Jo­han III tap­mi­seks. De la Gar­die´d näh­ti sa­ge­li ko­gu­ne­mas teis­te van­de­nõu­las­te­ga print­sess Eli­sa­be­ti ruu­mi­des – van­de­nõu üheks tu­le­mu­seks pi­di ole­ma Root­si print­ses­si abie­lu sel het­kel Prant­su­se troo­ni­pä­ri­ja ning Poo­la ku­nin­ga Hen­ryk Wa­le­zy­ga. De Mor­nay hu­ka­ti Stock­hol­mis järg­mi­sel aas­tal, kuid mae­ti rii­gi­ree­tu­ri­le üli­malt eba­ko­ha­selt Rid­dar­hol­mi ki­ri­kus­se. Eli­sa­be­ti­le ko­si­la­se leid­mi­seks saa­tis Jo­han III De la Gar­die aga 1576. aas­tal Itaa­lias­se ning te­ma hiil­geaeg väe­ju­hi­na ning Ees­ti ku­ber­ne­ri­na oli al­les ees. See kaht­lus ei se­ga­nud ka Pon­tu­se poe­ga­del te­ge­mast Root­si rii­gis oma isast veel­gi suu­re­mat kar­jää­ri.

Sel­les kon­teks­tis pi­di De la Blan­que´i saa­bu­mi­ne Root­si võim­kon­da ot­se Hen­ryk Wa­le­zy kaas­kon­nast ole­ma tä­he­le­pa­nu­väär­ne. Mis män­gu täp­selt Jo­han III ning tal­le eel­ne­nud Erik XIV ja järg­ne­nud Karl IX prants­las­te­ga ning prants­la­sed roots­las­te­ga män­gi­sid, se­da aru­ta­vad aja­loo­la­sed tä­na­päe­va­ni. Fakt on, et kui­gi ka De la Blan­que su­ri võõr­sil, oli ta eri­ne­valt Pon­tu­sest siis amet­li­kult oma sün­ni­maa tee­nis­tu­ses.

Eri elu­pe­rioo­di­del Root­si, Poo­la kui Prant­su­se ku­nin­ga­te lä­hi­rin­gi kuu­lu­nud ra­ha- ja sõ­ja­mees ning dip­lo­maat Jean Cab­rol De la Blan­que´i elu­käik eris­tub pal­ju­dest kõr­ge ka­liib­ri­ga seik­le­ja­test, kes se­gas­tel ae­ga­del Har­ju­maal kan­na ma­ha said. Te­ma jäl­ge­des saa­me Val­ge­jõel ja Raa­si­kul pea­tu­des rat­su­ta­da lä­bi ter­ve Eu­roo­pa ning ot­si­da ühis­joo­ni too­na­se ja tä­na­se maail­ma toi­mi­mi­se va­hel.

Au­tor on lõ­pe­ta­nud Tar­tu Üli­koo­li aja­loo­tea­dus­kon­na, töö­ta­nud aja­kir­ja­ni­ku, ava­li­ke su­he­te kor­ral­da­ja ning mu­nit­si­paal­dip­lo­maa­di­na. Pä­rast 2014. aas­tal iid­se Val­ge­jõe kõrt­si ko­ha­le su­ve­ko­du soe­ta­mist on ta te­ge­le­nud ka ko­ha­li­ku aja­loo uu­ri­mi­se ja pro­pa­gee­ri­mi­se­ga. Val­ge­jõe Mä­lu­ta­lu pa­ku­ta­vast lä­he­malt vt https://malutalu.webador.com