Katkendeid Raasiku vallas elanud Vilmar Saksa (1934-2022) mälestusteraamatust „Vilmar Saks Pikaverest Arukülani“, mille koostas Vaino Napp.
3. osa
Algus 12. juuli Sõnumitoojas.
Koos majaga Arukülasse
1952. aastal oli mul aeg tööle hakata. Läksin Tallinna. Et kolhoosis palka polnud ja terviski polnud veel raskeks põllutööks kosunud, oli see ainus tee.
Olin 18. Sain tööle Juveeli vabrikusse. Mu joonistamisoskus võimaldas saada graveerija õpilaseks. Kolme kuu pärast tegin proovitöö ja olingi graveerija. Õppimise tahe oli suur, huvitas elektroonika. Elektroonikatehnikumi ei saanud sisse. Siis otsustasin metallitöö kasuks. Esimeses Autobaasis otsiti treialit ja sinna ma läksin. Jälle kolm kuud õpipoisi palgal. Edasi läks juba päris treialina. Siiski tuli teha veel treiali kategooria eksam. Selleks tuli õppida iseseisvalt kõvasti teooriat. Treialil oli tükitöö, 1200 rubla sai kätte, korralik raha. Autobaasil oli 500 veoautot, enamik isekallutajad. Tööd oli küll.
Korteris olin Arukülas tuttavate juures. Käisin rongiga tööle. Nädalavahetused olin Pikavere kodus. Need olid lühikesed – laupäev oli tööpäev. Sõitsin seda teed jalgrattaga kuni mootorratta ostmiseni. Tee läks otse läbi Igavere küla, umbes 10 kilomeetrit. Kuni kogu pere otsustas Arukülla elama asuda.
Sain männikusse krundi ja tegime sellele väikese maja. Materjali tõime Pikaverest, vanaisa talu elumajast. Kui see valmis, tõime ka Jaagupi talu elamu Arukülla ja ehitasime uuesti väikese maja kõrvale.
Pingutada tuli küll, et ära elada. Olin peres ainus palgaline. Isa-ema ei teeninud, vend tegi juhutöid, hiljem oli Raasikul sidetööl. Tulime toime. Sel ajal võis töölise palgaga maja ehitada küll.
Arukülas hakkasin isetegevuses kaasa tegema. Vanas rahvamajas oli elu aktiivne – see kandis hoopis Harju rajooni rahvamaja, õieti kultuurimaja nime. Juhataja oli Alide Sooster, endine Pikavere õpetaja. Kunstiline juht Erich Sääsk, hea muusikamees, oli olnud Filharmoonia estraadiorkestris. Tegime Aruküla estraadiorkestri, akordion, saksofon, kaks viiulit, kitarr, tuuba, trumm, bass ja solist olid olemas. Oli endisi kõrtsimängijaid. Mina sain palju õppida, mängisin teist viiulit. Viiulimees Nelson mängis hästi. Muusikapalad orkestreeris Sääsk ise. Iga-aastased isetegevuse ülevaatused üle rajooni toimusid Arukülas. Mäng pidi ikka tasemel olema. Eeskava kinnitati rajooni kultuuriosakonnas. Seal oli juhataja tuntud sõjaveteran Helmi Kurba. Pidudel käisime pidevalt tantsuks mängimas. Tegin kaasa veel rahvatantsus ja meeskooris. Kooriga käisime mitmel üldlaulupeol.
Hakkasin tegelema veel kitsasfilmiga (16 mm). Tegin kohalikke ringvaateid. Sündmusi jätkus. Aparatuuriga oli raskusi. Filmikaamera Kiiev oli ebakindel riist. Lint võis kinni joosta ja oli hirm, kas saab lõpuni olulist asja filmida. Ehitasin seda ise ringi ka. Ringvaadet näitasin kultuurimajas enne rändkino. Majas oli kinoprojektor Ukraina. Heli sai magnetofoniga, tekst ja sobiv muusika sai otsitud. Algul oli tõrkeid ka, siis hakkas minema. Rahvale meeldis ja oodati. Eks igaüks tahtis ennast kinolinal näha.
Aruküla männikus laululaval toimusid Harju rajooni laulupeod, vabaõhukino, spordivõistlused, jaanituled. Paljudest neist on filmikaadreid praegu alles.
Esimese Autobaasi treial
1959. aastal võtsin naise. Tegin haltuurateenistusena Kiviloo saekaatrile tööriistu ja sain vastu laudu, prusse, muudki. Sai majaehitust jätkata. Elasime sees, aga ülemine korrus oli tegemisel.
Tööpäevad olid autobaasis. Baasi 500 autole treisin varuosi, mutreid, polte 8 tundi päevas. Mõnikord tuli osaleda ka remonditöös.
Isetegevus ja sport olid baasis aukohal. Ma tegin ikka suusatamist vana harjumise järgi. 10 kilomeetrit oli tavaline, pikemaid me ei sõitnud. Õiget trenni ei teinud, jalad olid haiged mitu päeva. Võrkpalli mängisime, olid kolonnidevahelised võistlused. Siis ostis baas tõstekangi. See huvitas, tegime päris trenni. Käisime Tartus transpordi- ja sideministeeriumi võistlustel. Sel ajal oli kolm tõsteviisi – surumine ka. Mina olin kergekaalu mees. Tõstsime paar aastat, kuni meie kang ära varastati.
Laulsin meesansamblis. Side- ja transpordiettevõtete vabariiklikul ülevaatusel olime III kohal. Pärast kutsuti esinema Raadioteatrisse. Esinesime mõnedel pidudel, ka väljaspool Tallinna. Iga-aastased nääripeod ja kõik valimised olid ansambli esinemispaigad.
Pärast tööd käis elu edasi Arukülas. Aasta lõpus oli kaks pidu – nääripidu ja aastavahetuse pidu. Rahvast oli palju. Piletiraha maksta polnud vaja. Mõnikord mängisime hommiku kella neljani tantsuks. Rahvas tuli ja läks, elu käis.
Abikaasa töötas Arukülas kolhoosi Nõukogude Põllumees pearaamatupidajana. 1967. aastal sündis meil tütar Angela. Isetegevust jäi mul vähemaks, aja puudus. Olin vahepeal ostnud mootorratta Jawa 250. Siis tekkis järsku võimalus osta sõiduauto Volga-21. See oli sel ajal kõva sõna. Rahareform, mis muutis 1000 rubla 100ks oli ammu möödas. Sain palka umbes 180 pluss mitmeid lisatasusid. Lisa maksti ka siis, kui oli vaja teha freesimis- või hööveldamistöid. Palk oli korralik.
Autobaasis olin saanud treialite brigaadi brigadiriks. See tõstis palka 10 protsendi võrra. Tegemist tuli juurde palju: suhtlemine autojuhtidega ja töö organiseerimine, et kõik detailid õigel ajal valmis oleks. Aega oli vaja leida, tegelesin ka muuga. Meil oli oma medpunkt ja filmilaboratoorium. Filmiasjandusega tegelesin ikka. Filme autobaasi elust, spordipäevadest ja paljust veel on alles siiani. Vabatahtliku tuletõrjesalga liige olin ka. Valves olime baasis, aga ka linna kinodes ning mitu korda Estonia kontserdisaalis. See andis puhkusele lisapäevi.
Olin 1. Autobaasis tööl 20 aastat.