Treial VIL­MAR SAKS – teh­ni­ka­võ­lur, pil­li­mees, kunst­nik, mõ­tisk­le­ja

Kat­ken­deid Raa­si­ku val­las ela­nud Vil­mar Sak­sa (1934-2022) mä­les­tus­te­raa­ma­tust „Vil­mar Saks Pi­ka­ve­rest Aru­kü­la­ni“, mil­le koos­tas Vai­no Napp.

3. osa

Al­gus 12. juu­li Sõ­nu­mi­too­jas.

Koos ma­ja­ga Aru­kü­las­se
1952. aas­tal oli mul aeg töö­le ha­ka­ta. Läk­sin Tal­lin­na. Et kol­hoo­sis pal­ka pol­nud ja ter­vis­ki pol­nud veel ras­keks põl­lu­tööks ko­su­nud, oli see ai­nus tee.

Olin 18. Sain töö­le Ju­vee­li vab­ri­kus­se. Mu joo­nis­ta­mi­sos­kus või­mal­das saa­da gra­vee­ri­ja õpi­la­seks. Kol­me kuu pä­rast te­gin proo­vi­töö ja olin­gi gra­vee­ri­ja. Õp­pi­mi­se ta­he oli suur, hu­vi­tas elekt­roo­ni­ka. Elekt­roo­ni­ka­teh­ni­ku­mi ei saa­nud sis­se. Siis ot­sus­ta­sin me­tal­li­töö ka­suks. Esi­me­ses Au­to­baa­sis ot­si­ti treia­lit ja sin­na ma läk­sin. Jäl­le kolm kuud õpi­poi­si pal­gal. Eda­si läks ju­ba pä­ris treia­li­na. Siis­ki tu­li te­ha veel treia­li ka­te­goo­ria ek­sam. Sel­leks tu­li õp­pi­da ise­seis­valt kõ­vas­ti teoo­riat. Treia­lil oli tü­ki­töö, 1200 rub­la sai kät­te, kor­ra­lik ra­ha. Au­to­baa­sil oli 500 veoau­tot, ena­mik ise­kal­lu­ta­jad. Tööd oli küll.

Kor­te­ris olin Aru­kü­las tut­ta­va­te juu­res. Käi­sin ron­gi­ga töö­le. Nä­da­la­va­he­tu­sed olin Pi­ka­ve­re ko­dus. Need olid lü­hi­ke­sed – lau­päev oli töö­päev. Sõit­sin se­da teed jalg­rat­ta­ga ku­ni moo­tor­rat­ta ost­mi­se­ni. Tee läks ot­se lä­bi Iga­ve­re kü­la, um­bes 10 ki­lo­meet­rit. Ku­ni ko­gu pe­re ot­sus­tas Aru­kül­la ela­ma asu­da.

Sain män­ni­kus­se krun­di ja te­gi­me sel­le­le väi­ke­se ma­ja. Ma­ter­ja­li tõi­me Pi­ka­ve­rest, va­na­isa ta­lu elu­ma­jast. Kui see val­mis, tõi­me ka Jaa­gu­pi ta­lu ela­mu Aru­kül­la ja ehi­ta­si­me uues­ti väi­ke­se ma­ja kõr­va­le.

Pin­gu­ta­da tu­li küll, et ära ela­da. Olin pe­res ai­nus pal­ga­li­ne. Isa-ema ei tee­ni­nud, vend te­gi ju­hu­töid, hil­jem oli Raa­si­kul si­de­tööl. Tu­li­me toi­me. Sel ajal võis töö­li­se pal­ga­ga ma­ja ehi­ta­da küll.

Aru­kü­las hak­ka­sin ise­te­ge­vu­ses kaa­sa te­ge­ma. Va­nas rah­va­ma­jas oli elu ak­tiiv­ne – see kan­dis hoo­pis Har­ju ra­joo­ni rah­va­ma­ja, õie­ti kul­tuu­ri­ma­ja ni­me. Ju­ha­ta­ja oli Ali­de Soos­ter, en­di­ne Pi­ka­ve­re õpe­ta­ja. Kuns­ti­li­ne juht Erich Sääsk, hea muu­si­ka­mees, oli ol­nud Fil­har­moo­nia est­raa­dior­kest­ris. Te­gi­me Aru­kü­la est­raa­dior­kest­ri, akor­dion, sak­so­fon, kaks viiu­lit, ki­tarr, tuu­ba, trumm, bass ja so­list olid ole­mas. Oli en­di­si kõrt­si­män­gi­jaid. Mi­na sain pal­ju õp­pi­da, män­gi­sin teist viiu­lit. Viiu­li­mees Nel­son män­gis häs­ti. Muu­si­ka­pa­lad or­kest­ree­ris Sääsk ise. Iga-aas­ta­sed ise­te­ge­vu­se üle­vaa­tu­sed üle ra­joo­ni toi­mu­sid Aru­kü­las. Mäng pi­di ik­ka ta­se­mel ole­ma. Ees­ka­va kin­ni­ta­ti ra­joo­ni kultuuriosakonnas. Seal oli ju­ha­ta­ja tun­tud sõ­ja­ve­te­ran Hel­mi Kur­ba. Pi­du­del käi­si­me pi­de­valt tant­suks män­gi­mas. Te­gin kaa­sa veel rah­va­tant­sus ja mees­koo­ris. Koo­ri­ga käi­si­me mit­mel üld­lau­lu­peol.

Hak­ka­sin te­ge­le­ma veel kit­sas­fil­mi­ga (16 mm). Te­gin ko­ha­lik­ke ring­vaa­teid. Sünd­mu­si jät­kus. Apa­ra­tuu­ri­ga oli ras­ku­si. Fil­mi­kaa­me­ra Kiiev oli eba­kin­del riist. Lint võis kin­ni joos­ta ja oli hirm, kas saab lõ­pu­ni olu­list as­ja fil­mi­da. Ehi­ta­sin se­da ise rin­gi ka. Ring­vaa­det näi­ta­sin kul­tuu­ri­ma­jas en­ne ränd­ki­no. Ma­jas oli ki­nop­ro­jek­tor Uk­rai­na. He­li sai mag­ne­to­fo­ni­ga, tekst ja so­biv muu­si­ka sai ot­si­tud. Al­gul oli tõr­keid ka, siis hak­kas mi­ne­ma. Rah­va­le meel­dis ja oo­da­ti. Eks igaüks tah­tis en­nast ki­no­li­nal nä­ha.

Aru­kü­la män­ni­kus lau­lu­la­val toi­mu­sid Har­ju ra­joo­ni lau­lu­peod, va­baõ­hu­ki­no, spor­di­võist­lu­sed, jaa­ni­tu­led. Pal­ju­dest neist on fil­mi­kaad­reid prae­gu al­les.

Esi­me­se Au­to­baa­si treial
1959. aas­tal võt­sin nai­se. Te­gin hal­tuu­ra­tee­nis­tu­se­na Ki­vi­loo sae­kaat­ri­le töö­riis­tu ja sain vas­tu lau­du, prus­se, muud­ki. Sai ma­jae­hi­tust jät­ka­ta. Ela­si­me sees, aga üle­mi­ne kor­rus oli te­ge­mi­sel.

Töö­päe­vad olid au­to­baa­sis. Baa­si 500 au­to­le trei­sin varu­osi, mut­reid, pol­te 8 tun­di päe­vas. Mõ­ni­kord tu­li osa­le­da ka re­mon­di­töös.

Ise­te­ge­vus ja sport olid baa­sis au­ko­hal. Ma te­gin ik­ka suu­sa­ta­mist va­na har­ju­mi­se jär­gi. 10 ki­lo­meet­rit oli ta­va­li­ne, pi­ke­maid me ei sõit­nud. Õi­get tren­ni ei tei­nud, ja­lad olid hai­ged mi­tu päe­va. Võrk­pal­li män­gi­si­me, olid ko­lon­ni­de­va­he­li­sed võist­lu­sed. Siis os­tis baas tõs­te­kan­gi. See hu­vi­tas, te­gi­me pä­ris tren­ni. Käi­si­me Tar­tus trans­por­di- ja si­de­mi­nis­tee­riu­mi võist­lus­tel. Sel ajal oli kolm tõs­te­vii­si – su­ru­mi­ne ka. Mi­na olin ker­ge­kaa­lu mees. Tõst­si­me paar aas­tat, ku­ni meie kang ära va­ras­ta­ti.

Laul­sin mee­san­samb­lis. Si­de- ja trans­por­diet­te­võ­te­te va­ba­riik­li­kul üle­vaa­tu­sel oli­me III ko­hal. Pä­rast kut­su­ti esi­ne­ma Raa­dio­teat­ris­se. Esi­ne­si­me mõ­ne­del pi­du­del, ka väl­jas­pool Tal­lin­na. Iga-aas­ta­sed nää­ri­peod ja kõik va­li­mi­sed olid an­samb­li esi­ne­mis­pai­gad.

Pä­rast tööd käis elu eda­si Aru­kü­las. Aas­ta lõ­pus oli kaks pi­du – nää­ri­pi­du ja aas­ta­va­he­tu­se pi­du. Rah­vast oli pal­ju. Pi­le­ti­ra­ha maks­ta pol­nud va­ja. Mõ­ni­kord män­gi­si­me hom­mi­ku kel­la nel­ja­ni tant­suks. Rah­vas tu­li ja läks, elu käis.

Abi­kaa­sa töö­tas Aru­kü­las kol­hoo­si Nõu­ko­gu­de Põl­lu­mees pea­raa­ma­tu­pi­da­ja­na. 1967. aas­tal sün­dis meil tü­tar An­ge­la. Ise­te­ge­vust jäi mul vä­he­maks, aja puu­dus. Olin va­he­peal ost­nud moo­tor­rat­ta Ja­wa 250. Siis tek­kis järs­ku või­ma­lus os­ta sõi­duau­to Vol­ga-21. See oli sel ajal kõ­va sõ­na. Ra­ha­re­form, mis muu­tis 1000 rub­la 100ks oli am­mu möö­das. Sain pal­ka um­bes 180 pluss mit­meid li­sa­ta­su­sid. Li­sa maks­ti ka siis, kui oli va­ja te­ha free­si­mis- või höö­vel­da­mis­töid. Palk oli kor­ra­lik.

Au­to­baa­sis olin saa­nud treia­li­te bri­gaa­di bri­ga­di­riks. See tõs­tis pal­ka 10 prot­sen­di võr­ra. Te­ge­mist tu­li juur­de pal­ju: suht­le­mi­ne au­to­juh­ti­de­ga ja töö or­ga­ni­see­ri­mi­ne, et kõik de­tai­lid õi­gel ajal val­mis oleks. Ae­ga oli va­ja lei­da, te­ge­le­sin ka muu­ga. Meil oli oma med­punkt ja fil­mi­la­bo­ra­too­rium. Fil­mias­jan­du­se­ga te­ge­le­sin ik­ka. Fil­me au­to­baa­si elust, spor­di­päe­va­dest ja pal­just veel on al­les siia­ni. Va­ba­taht­li­ku tu­le­tõr­je­sal­ga lii­ge olin ka. Val­ves oli­me baa­sis, aga ka lin­na ki­no­des ning mi­tu kor­da Es­to­nia kont­ser­di­saa­lis. See an­dis puh­ku­se­le li­sa­päe­vi.

Olin 1. Au­to­baa­sis tööl 20 aas­tat.