TÕNU SUURKUUSK: „Pikavere-Mallavere küla hääl jõuab nüüd volikogusse“

5498

Raasiku valla uue volikogu liige TÕNU SUURKUUSK teeb kodutalus maatööd ning sõidab motokrossi.
Raasiku vallavolikogu liige TÕNU SUURKUUSK oma kodumaja ees külgkorviga mootorrattaga, mille sai kaks nädalat tagasi.

Tõnu Suurkuusk kandideeris Raasiku vallavolikogusse valimisliidu Üheskoos nimekirjas. Ta sai 69 häält ning osutus valituks. Ta on uue volikogu keskkonnakomisjoni esimees.

Raasiku valla juhtimises on ta osalenud varemgi, 1990. aastate alguses oli vastloodud valla esimeses volikogus ning juhtis maakomisjoni.
See oli tema sõnul keeruline aeg: „Inimesed tahtsid oma maid tagasi saada ja põldusid pidi poolitama. Tihti tuli lahendada õdede ja vendade vahelisi tülisid, et kes saab esivanemate talukohad endale.“

Pärast seda Tõnu Suurkuusk volikogusse enam ei kandideerinud. Ei plaaninud ka sellel aastal valimistel osaleda, kuid asjaolud muutusid: „Tundsin, et ääremaad jäävad otsustamisest kõrvale. Teiste külavanematega rääkides leidsime, et midagi ei toimu ja kogu aeg pidi ise lahendusi leidma. Mõtlesime, et õiges volikogus peavad olema ka külavanemad, muidu käib elu ainult Raasiku ja Aruküla alevikes.“
Otsus valimistel osaleda sündis suvel: „Pärast jaanipäeva kohtusime külavanematega ja mõtlesime, et teeks valimisliidu. Augustis hakati Kalesi küla elamurajooni ehitama mingit hoonet. Ei saanud aru, kuidas asja­ajamine käib, teabenõuetele ei vastatud. Augusti lõpus hakkasime asja uurima ning selle ajendil valimisliit sündis.“

2011. aastal astus Tõnu Suurkuusk Reformierakonda, selle aasta sügisel andis aga lahkumis­avalduse. Ta tõdeb, et parteipoliitika pole talle kunagi südamelähedane olnud: „Mind kutsuti erakonda. Kui aga liikmeks sain, polnud ma seal aktiivne. Koosolekud toimusid, kuid ega väga nendest ei teatatud. Ametlikult astusin erakonnast välja septembris.“

Ta lisab, et viimased valimised näitasid erakondade reitingute langust ning rahvas vajas valimisliitude toodud apoliitilist muutust.
Tõnu Suurkuusk sündis 1960. aastal Nissis, lapsepõlves tuli elama vanaisa tallu Mallaveres, kus elab koos oma vanematega: „Vanaisa ja ta vend said pärast Vabadussõda 16 hektarit maad. Vanaisa sai selle talu, kus ma nüüd elan, vanaonu talu siinsamas mäe otsas.“
1990. aastate alguses taaskäivitas ta Raasiku piimaühistu: „Tallinna piimakombinaat andis ühistu kohalike meeste kätte. Mind valiti selle direktoriks, kuid hiljem leiti, et tuleb hakata piimaühistu kasumit jagama. Olin  selle  vastu  ja  minu  asemele valiti üks linnamees, kes lasi ühistu kahe aastaga pankrotti.“

Pärast seda otsustas ta, et on aeg maailmas ringi vaadata ning hakkas rekkajuhiks: „Olin 11 aastat Euroopas: Rootsis, Prantsusmaal, Itaalias. Kodus käisin ainult puhkuste ajal. See oli väga lõbus töö, silmaring laienes. Oli hea vaadata, kuidas Euroopa Liit arenes. Eestlased on paljus vindi üle keeranud: kui Euroopas keegi midagi mõtleb, siis meil on see juba seaduseks tehtud.“

Mallaveresse naasnud, hakkas ta põldu harima, ostis neli lihaveist ning sai külavanemaks: „2010 toimus erakorraline külakoosolek ning mind valiti külavanemaks. Eelmine külavanem oli autoritaarne juht, tahtis kõik oma käe järgi teha. Külaplatsi jaoks polnud vaba maad, loodetud külatoa asemel saime infotoa, kus toetusrahade reeglite järgi tohtis ainult infot jagada ning internetis käia. Külamehed solvusid. Nüüd külaelu toimib. Ehitasime õppepaviljoni, saime vallalt maad külaplatsi rajamiseks, plaanis on ehitada laululava ja grillimaja ning kord kuus korraldada külalaata.“

Külavanemal on neli last: 27aastane kasutütar tegeleb ratsa- ja motospordiga, vanem poeg töötab Itaalias keemikuna, noorem on rekkajuht. Noorim tütar õpib Prantsuse lütseumis 11. klassis.

Tõnu Suurkuusk sõnab, et maatöö on tema hobi: „Olen palju linnakäras olnud, maaelu juures köidab mind heinalõhn, vaikus ja päikesetõus. Talu põhitoodang on hein. Olen mahetalunik, kaks aastat kasvatan vilja ja siis samal põllul viis aastat heina. Raha eest oskavad kõik midagi teha. Mina ei taha laenu võtta ega pankasid toita, mul on nende vastu allergia.“

Ta räägib, et Jõeääre talus elavad lisaks pererahvale 12 lehma, 2 koera, ühe silmaga kass, kanad ja hobused: „26aastane hobune sõidutas varem Tallinnas pulmalisi ja linnarahvast.Tõin ta siia vanaduspõlve veetma. Koplis pole ainult meie hobused, siia tuuakse hoiule ka teisi. Nagu looduse kroonid jalutavad siin ringi.“

Külavanema suurim kirg on motosport: „Minu mõlemad onud sõitsid nii krossi- kui ringrajal, vanemad sõitsid rahvarallit. Ise hakkasin motokrossiga tegelema pärast sõjaväge, hiljem jäin ainult ringrajale sõitma. Kui Kosel asutati motoklubi Korvikunnid, käisin ka võistlemas. Mulle meeldib adrenaliin ja et saan end proovile panna.“

Motokrossiga tegeleb ta siiani: käib koos kasutütrega kaks korda nädalas sõitmas ning soovib ka oma kodu juurde põlluserva krossiraja teha.