
Kolga-Aablast pärit filmitegija KARL AGAPUU kogub projektile „Film Eesti paraspordist“ toetust Hooandja kaudu.
Eesti tipp-parasportlane, kettaheitja Egert Jõesaar on kahel korral kuulutatud Kuusalu valla parimaks meesportlaseks, viimasel kolmel aastal pälvinud Loksa parima meessportlase tiitli ja preemia. Kuigi kodu asub Kuusalu vallas Hara külas, registreeris ta end mõne aja eest Loksa linna elanikuks – oma vanaema juurde.
Ta selgitab, et põhjus on sponsorluses: „Taotlesin, kuid ei saanud küsitud toetust koduvallast. Onu Aivo Jõesaar, kes on aastaid tegelenud invaspordiga, soovitas küsida Loksa linnast. Loksalt saan kord aastas stipendiumi, olenevalt linna rahalistest võimalustest. Suurim summa on olnud 2000 eurot. Sel aastal toetab Loksa mind 1000eurose stipendiumiga. Lisaks on mul võimalus tasuta kasutada Loksa spordikeskuse jõusaali.“
Veel toetavad tema sporditegevust Meie Toidukaubad, tervisepood Biaks ning Audentes võimalusega kasutada trennideks spordisaali. Sponsorid on leitud tänu isiklikele tutvustele, märgib sportlane. Toetused aitavad tasuda treenerile ja füsioterapeudile, toidu eest spordilaagrites, sõidukulu ja võistluste osalustasu. Mingil ajal käis ta end tutvustamas ja sponsorlust küsimas ka teistes firmades, kuid tulemusteta ja loobus.
Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) ristmeedia tudeng, Kuusalu keskkooli vilistlane Karl Agapuu Tapurlast on nüüd algatanud mitmeosalise meediaprojekti, et tõmmata tähelepanu Egert Jõesaare sportlikele püüdlustele ja laiemalt Eesti parasportlastele, keda märgatakse vähe. Kavas on teha film, fotonäitus, sotsiaalmeediasse video, külastada koole.
Alates selle nädala teisipäevast kogutakse internetiplatvormi Hooandja abil toetust dokumentaalfilmile, mis on üks osa suuremast transmeedia projektist. Koguda soovitakse 3464 eurot, et katta tehnikarendi ja võttegrupi transpordi kulud filmi teiseks etapiks. See on miinimumkulu filmimise jätkamiseks, nii filmi kui projekti kogumaksumus on suurem, märgib Karl Agapuu.
Eesmärk on Tokyo olümpiamängud
Egert Jõesaar on Eestis parim para-kettaheitja ning üks vähestest professionaalsetest parasportlastest. See tähendab, et ta tööl ei käi, pühendub treenimisele. Neli aastat tagasi osales Rio de Janeiro paraolümpiamängudel, mis peeti pärast suveolümpiamänge. Siht ja lootus oli osaleda tänavu suvel Tokyo paraolümpiamängudel, kuid koroonaviiruse tõttu on olümpiamängud lükatud aasta võrra edasi.
„Eesmärk on endiselt olümpiamängud, pühendan end täielikult spordile, ei jaksa korraga keskenduda tööle ja treenimisele. Päevas on kaks treeningut, hommikul tehniline ja õhtul jõutrenn. Vahepeal puhkan, kogun jõudu. Tippsporti olen teinud viimased viis aastat, mulle meeldib ennast arendada ja end ületada,“ sõnab Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži rakendusinformaatika eriala bakalaureusekraadiga sportlane.
Pühendunud treeningud on toonud tulemusi, ta on ühe olulise eesmärgi täitnud – ületanud 50 meetri piiri. Praegune kettaheiterekord on 50,84 meetrit, käesoleva suve eesmärk on heita 55 meetrit.
Maailma paremusjärjestuses on Egert Jõesaar parasportlaste F44 klassi kettaheites oma tulemusega seitsmendal kohal. Kuna parasportlastele on Eestis kergejõustikuvõistlusi vähe, võistleb ta koduriigis sageli koos tavasportlastega, et oleks konkurentsi.
„Kanteri ja Kupperiga ma mõõtu ei võta, aga on ka neid terveid sportlasi, kes heidavad 50 meetrit,“ lausub Egert Jõesaar.
Tema treener on Mart Olman, aitab treener Priidu Niit. Füsioteraapiat teeb Siim Altosaar.
„Mul on üks jalg teisest veidi lühem ja puudub hüppeliiges. Ketast ei saa heita tavalise tehnikaga, püüan leida parimat pööramistehnikat, et ketast lendama saada. Viimased viis aastat olen otsinud endale kõige sobivamat varianti, sellest saab hakata arenema ja kaugust püüda,“ ütleb Egert Jõesaar, kes eelmisel pühapäeval tähistas 26. sünnipäeva.
Tõsta parasport meedia huviorbiiti
„Olen käinud Egert Jõesaarele võistlustel kaasa elamas, näinud parasportlaste tegemesi ja saanud aru, mis toimub – sportlased treenivad, võistlevad, kuid laiemalt teatakse neist ja nende saavutustest vähe. Kuna pole meediakajastust, on parasportlastel raske leida sponsoreid. Tahame parasportlasi toetada, et neid rohkem märgataks,“ selgitab BFMi tudeng Karl Agapuu, kuidas sündis mõte teha Egertist ja ka teistest parasportlastest film ning laiem meediaprojekt.
Publiku uuringus, kus küsitleti nii 20- kui 40aastaseid, selgus, et paraspordist teatakse vähe, sest meediakajastus on väike. Mõned parasportlased juba ületavad tihemini uudiskünnist, kuid enamikust räägitakse ainult nelja aasta tagant seoses paraolümpiaga. See tähendab vähest fännibaasi ja tõsiasja, et kui meedias ei räägita, siis ei ole erasektori sponsorid sportlasest huvitatud.
Karl Agapuu: „Põhirõhk on filmis Egertil, et tema kaudu tutvustada parasporti. Kuigi tema seob kogu filmi, räägime ka teiste parasportlastega kogemustest, uurime, mis aladega nemad tegelevad, kes nad on ja kust nad tulevad. Intervjueerime omavalitsusjuhtide, kuidas vallad-linnad puudega inimesi ja nende sportimisvõimalusi toetavad. Selgitame, kuidas erinevate puuetega sportlased omavahel võistlevad. Kogu projekti eesmärk on tutvustada eestlastele Eesti parasportlaseid, tuua neile rohkem sponsoreid erafirmadest.“