Tar­tu ra­hu­le­pin­gul on Pe­ri­last pä­rit MAIT PÜÜ­MET­SA all­ki­ri

101 aas­tat ta­ga­si, 2. veeb­rua­ril 1920, kir­ju­tas Tar­tu ra­hu­le­pin­gu­le al­la ka prae­gu­ses Raa­si­ku val­las sün­di­nud mees.

VAI­NO NAPP

Pe­ri­la kü­las Raa­si­ku val­las, en­di­ses Pe­nin­gi val­las, on sün­di­nud kaks Ees­ti­le olu­list meest. Roh­kem tea­tak­se, et Pe­ri­las on lau­lu­taa­di Gus­tav Er­ne­sak­sa sün­ni­koht. Vä­hem on rää­gi­tud sel­lest, et seal­sa­mas Pe­nin­gi val­las Pe­ri­la kü­las, kus kuu­lus koo­ri­juht­ki, sün­dis vee­rand sa­jan­dit va­rem tu­le­va­ne arst ja rii­gi­mees Mait Püü­mann (Püü­mets), kes Ees­ti de­le­gat­sioo­ni liik­me­na kir­ju­tas al­la Tar­tu ra­hu­le­pin­gu­le.

Gus­tav Er­ne­saks pi­das kõi­ge hu­maan­se­ma elu­kut­se esin­da­ja­teks ars­te, põl­lu­me­hi ja koo­ri­juh­te. Kui lau­lu­taat oli viie­ne, võt­tis Mait Püü­mann Tar­tus vas­tu tun­nis­tu­se ars­ti­tea­dus­kon­na lõ­pe­ta­mi­se koh­ta. Tä­his­ta­me Ees­ti rii­gi sün­ni­le ja aren­gu­le alu­se pan­nud ning meid tä­na­ses­se too­nud sünd­mus­te juu­be­liaas­ta­päe­vi. Mait Püü­mann Pe­ri­last osa­les ars­ti­töö kõr­val Esi­me­se maail­ma­sõ­ja ja järg­ne­va­te aas­ta­te üli­kee­ru­lis­tes olu­des sel­les prot­ses­sis kõr­gel ta­se­mel. Ees­ti esi­mes­se sea­du­sand­lik­ku or­ga­nis­se, Asu­ta­vas­se Ko­gus­se, va­li­ti 120 ini­mest. Tar­tu ra­hu­le­pin­gu­le kir­ju­ta­sid Ees­ti poolt al­la viis ini­mest. Mõ­le­ma täht­sus on hin­da­ma­tu. Mõ­le­mal kor­ral oli Mait Püü­mann pea­te­ge­las­te seas.

Pe­ri­la kü­la ta­ga põl­lul sei­sab ma­ja, mis ehi­ta­ti 1864. aas­tal koo­li­ma­jaks. See oli aeg, mil pä­ris koo­li­ma­ja­de aeg al­les al­gas. Säi­li­nud on neist vaid ük­si­kud, Pe­ri­las on. Au­väär­ne ma­ja on prae­gu ela­mu. Sel­le vä­li­must po­le pal­ju muu­de­tud ja hoo­ne mõ­jub kui va­baõ­hu­muu­seu­mi eks­po­naat. Siia­ni po­le kee­gi mär­ga­nud tä­his­ta­da pai­ka põl­lu­ki­vi­le kin­ni­ta­tud tahv­li­ga.
1874. aas­tal tu­li Pe­ri­las­se kool­meist­riks Mart Püü­mann. 1882. aas­ta 11. juu­lil sün­dis te­ma nai­sel An­na Sop­hia Püü­man­nil poeg, kel­le­le pan­di ni­meks Mait Jo­han­nes. Et poiss sün­dis koo­li­ma­jas, po­le kaht­lust. Sel ajal ei ki­hu­ta­tud sel­le­pä­rast Tal­lin­nas­se. Pä­rast po­ja sün­di jäi pe­re ela­mi­se aeg Pe­ri­las lü­hi­ke­seks – taas pa­ral­leel Gus­tav Er­ne­sak­sa­ga. Koo­li aja­loost on tea­da, et järg­mi­sel aas­tal oli seal uus kool­meis­ter.

Mait Püü­man­ni lap­se- ja noo­ru­kieast po­le pal­ju tea­da, kuid koo­lis käis ta usi­nas­ti. Kül­lap ka töö­tas, miks mui­du lõ­pe­tas üli­koo­li 31aas­ta­selt. Koo­liõ­pe­ta­ja pal­ju­lap­se­li­ses pe­res jõu­kust ol­la ei saa­nud. Lõ­pe­ta­nud Tar­tus ars­ti­tea­dus­kon­na 1913. aas­tal, sat­tus noor spet­sia­list aas­ta pä­rast sõt­ta. Ta võe­ti tee­nis­tus­se Tal­lin­na Kait­se­pa­tal­jo­ni va­ne­mars­ti­na ning oli sa­mal ko­hal ka Va­ba­dus­sõ­ja ajal.

Ko­gu elu saa­tis Mait Püü­man­ni töö kõr­val suur ühis­kond­lik ak­tiiv­sus. Tä­he­le­pa­nu vää­rib te­ma osa­le­mi­ne Tal­lin­na au­to­no­mis­ti­de klu­bis, mil­le juht oli pea­gi pea­mi­nist­riks tõus­nud Ot­to St­rand­man ja liik­med tipp-po­lii­ti­kud Jü­ri Vilms, Ju­han Kukk. Kui 1917. aas­ta veeb­rua­ri­re­vo­lut­sioo­ni jä­rel oli Ot­to St­rand­man Pe­ter­bu­ris Ees­ti au­to­noo­mia­sea­du­se loo­ja­na sel­le el­lu­ra­ken­da­mi­se juu­res, sai ilm­siks ka Mait Püü­man­ni osa sea­du­se loo­mi­ses.

1919. aas­taks oli Mait Püü­man­ni tun­tus seal­maal, et ta esi­ta­ti kan­di­daa­diks Asu­ta­vas­se Ko­gus­se. Va­li­mi­sed toi­mu­sid 5.-7. ap­ril­lil 1919. Va­li­ti 120 saa­di­kut, neist 8 sün­ni­koht oli Har­ju­maal. Har­ju saa­di­kuist kaks sün­di­sid Pe­nin­gi val­las. Jo­han­nes Er­ne­saks, meie kuul­sa lau­lu­taa­di onu, va­li­ti Asu­ta­vas­se Ko­gus­se. Te­ma sün­ni­ta­lu Le­pi­ku asus vä­hem kui ki­lo­meet­ri kau­gu­sel koo­li­ma­jast. 2019. aas­ta 5. ap­ril­lil tä­his­ta­ti Raa­si­ku val­las Mait Püü­met­sa ja Jo­han­nes Er­ne­sak­sa mä­les­tust küü­nal­de ja kõ­ne­de­ga sün­ni­pai­ka­des ning mi­nia­ja­loo­kon­ve­rent­si­ga Pi­ka­ve­re koo­li­ma­jas.

Asu­tav Ko­gu ko­gu­nes esi­mest kor­da Es­to­nia kont­ser­di­saa­lis 23. ap­ril­lil 1919. Va­li­mi­sed oli võit­nud Ees­ti Sot­siaal­de­mok­raat­lik Töö­par­tei 41 ko­ha­ga, nen­de seas mõ­le­mad Pe­ri­la me­hed. Ko­gu esi­me­heks va­li­ti Au­gust Rei ja va­lit­sus­ju­hiks sai Ot­to St­rand­man. Asu­ta­va Ko­gu roll rii­gi ülio­lu­lis­te kü­si­mus­te la­hen­da­mi­sel on üld­tea­da. Koo­li, ki­ri­ku, sei­sus­te kao­ta­mi­se sea­du­sed, ise­seis­vus­dek­la­rat­sioon ja nii eda­si. Järg­ne­vad kõi­ge põh­ja­pa­ne­va­mad – põ­hi­sea­dus ja maa­sea­dus. Ra­hu­le­pin­gu­ni jõu­tak­se järg­mi­se aas­ta al­gu­ses. Kõik toi­mus sõ­ja tin­gi­mus­tes. 1920. aas­ta det­semb­ris va­li­ti uus, I Rii­gi­ko­gu. Rii­gi­ko­gu lii­ge oli ka Mait Püü­mann.

Mait Püü­man­ni kõrg­hetk võis ol­la Ees­ti de­le­gat­sioo­ni koos­sei­sus Tar­tu ra­hu­kon­ve­rent­sil. Jaan Pos­ka de­le­gat­sioo­ni kuu­lu­sid veel tun­tud rii­gi­me­hed Ants Piip, Ju­lius Sel­ja­maa ja Jaan Soots. Mait Püü­man­ni ni­mi oli ra­hu­le­pin­gul kol­mas.

Tar­tu ra­hu oli olu­li­ne, võib-ol­la ot­sus­tav­gi rii­gi pü­si­ma­jää­mi­sel, kuid ai­tas lõ­pe­ta­da Esi­me­se maail­ma­sõ­ja järg­set suurt ve­re­va­la­mist. Jaan Pos­ka on rää­ki­nud, kui­das va­na nai­ne tä­na­val te­da pi­sar­sil­mil tä­nas. Ra­hu­kon­ve­rent­si avais­tung toi­mus 5. det­semb­ril 1919. Sel päe­val 2019. aas­tal käis Pi­ka­ve­re koo­li­pe­re taas Mait Püü­mann sün­ni­pai­gas küün­laid süü­ta­mas.

Mait Püü­mann pü­hen­dus hil­jem oma eria­la­le, ars­ti­töö­le, kuid jäi en­di­selt truuks ka ühis­kond­li­ku­le te­ge­vu­se­le. Ees­ti­meel­su­se tõu­su­lai­nel sai Püü­man­nist Mait Püü­mets, ilm­selt jäi ära ka tei­ne ees­ni­mi Jo­han­nes. Te­ma töö­ko­haks sai Tal­lin­na sa­da­maars­ti ka­bi­net. Pea­gi va­li­ti ta Ees­ti Ars­ti­de Selt­si esi­me­heks.

Enim jääd­vus­tas Mait Püü­mets end meie me­dit­sii­ni­aja­loos koo­li- ja spor­diars­ti­na. Asu­nud koo­liars­ti ame­ti­ko­ha­le sai te­mast koo­li­ter­vis­hoiu­le alu­se­pa­ni­ja. Sel ajal pol­nud veel ta­va­pä­ra­ne avar, õhu­kül­la­ne, val­ge klas­si­ruum, pol­nud kas­vu­le vas­ta­vaid pin­ke-lau­du. Mait Püü­mets rõ­hu­tas, et iga päev, mil laps po­le õues jooks­nud, män­gi­nud, spor­ti­nud, on tal­le ka­du­ma läi­nud. Õpe­ta­ja­te Le­he lu­ge­ja­te­le olid tut­ta­vad te­ma koo­li­ter­vis­hoiua­la­sed ar­tik­lid ja nõuan­ded. Mait Püü­met­sa vii­ma­ne töö­koht oli Tal­lin­na II haig­la fü­sio­te­raa­piao­sa­kon­na ju­ha­ta­ja­na. Ka va­na­dus­puh­ku­sel ol­les osa­les ta haig­la te­ge­mis­tes.

1965. aas­ta 19. jaa­nua­ril tu­li aeg lah­ku­da. 83 aas­tat ta­ga­si Pe­ri­las sün­di­nud, ko­gu elu ini­me­si ai­da­nud mees pan­di mul­da Met­sa­kal­mis­tu­le.