Praegu treenib Kehra rahvamajas SIRJE SUVI juhendamisel üle 50 lapse.
„Imetlen Sirjet. Ta korjab elemente kokku kõikjalt, vahel laseb ka lastel endil välja mõelda, kuidas tantsida. See on suur loominguline protsess. Olen ise olnud rahvatantsuõpetaja, aga rahvatantsus on lihtsam, ei pea pidevalt mõtlema, kuidas ma seekord terve rühma tantsima panen,“ on Anija valla kultuurikeskuse juht Ruth Lille õnnelik, et Sirje Suvi Anija lastele liikumist õpetab.
Kui muidu töötab Sirje Suvi Kehras päästeametimajas klienditeenindajana, siis kolmel päeval nädalas on naine Kehra rahvamajas tantsuõpetaja. Ta õpetab 4-6aastastele tüdrukutele ja poistele ning 7-12aastastele koolitüdrukutele lavatantsu. Sirje Suvi käe all õpib praegu üle 50 lapse, ta on noori juhendanud üle 37 aasta.
Kogu elu tantsinud
Sirje Suvi nakatus tantsupisikusse 4-5aastasena, kui hakkas koos vanaemaga regulaarselt käima tehase klubis.
„Õppisime seal laulu, tantsu ja deklameerimist. Pärast seda olen terve oma elu tantsinud, lihtsalt ei oska liigutamata olla,“ ütleb Sirje Suvi.
1974. aastal ühines ta džässvõimlemise ringiga: „Tänapäeval nimetatakse seda lavatantsuks. Meid juhendas Ene Gross. Olime 1980ndate lõpuni taustatantsijad ansamblile Anne. Käisime ringreisidel Eestis, Lätis ja Leedus.“
Tantsimist on ta lastele õpetanud alates 1976. aastast, mil võeti Kehra tehase klubisse ringijuhendajaks. 1992. kolis ta lapsi kooli õpetama, sest pärast tehase pankrotti minekut oli klubihoone treeninguteks liiga külm. Samuti kadus ära töökoht, kus sai tehasetööliste lastele tantsu õpetada. 1995. aastal läks Sirje Suvi Kehra kooli andma kehalise kasvatuse ja rütmika tunde, lisaks õpetas tantsu-liikumist. 1999. aastal asus tööle päästeametisse. Kuna tantsupisik on veres, käib ta teisipäeviti, kolmapäeviti, neljapäeviti Kehra rahvamajas lastele tantsutreeninguid tegemas.
Juhendaja kiidab oma tantsulapsi, kuid nendib, et varem oli lastega lihtsam: „Nad said tunnikese, kui mitte rohkem trenni tehtud, liikumine käis igapäevase elu juurde. Praegusel ajal on raske hoida laste tähelepanu ühel tegevusel. Selles on süüdi arvuti ja keemiat täis toidud. Kui üheksakümnendatel oli kõik veel korras, siis nüüd läheb asi aina hullemaks. Samas tunnen, et pean seda tööd tegema, just sellepärast, et väikesed lapsed end liigutaksid. On hea tunne, kui nad lõpuks elemendid selgeks saavad.“
Sirje Suvi tantsulapsed osalevad Põrgupõhja päevadel, volbriööl, kodukandipäevadel, suviti korraldab ta Anija mõisas tantsulaagreid.
„Läheme linnast välja, et tantsida ja olla teistmoodi kui treeningsaalis. Teine keskkond annab palju juurde. Lõpuks pole need enam tantsulaagrid, lapsed kogunevad öösel kokku ja räägivad õudusjutte. Igal aastal tahavad nad sinna minna ning siis tuleb jälle laager korraldada,“ räägib treener.
Tema käe all tantsivad lapsed kuus-seitse aastat: „Murdeeas tekivad neil uued huvid ja tantsida nad enam ei taha.“
Sirje Suvi kuulsaim õpilane on Karmen Pedaru.
Ruth Lille nimetab Sirje Suvi päikseliseks naiseks, kes paneb inimesed enda ümber särama: „Olen õnnelik ja uhke, et ta õpetab meie lastele liikumist ja sirgeselgsust. Tema treeningute tulemus on alati vaatamist väärt.“
