SILVA LAUPA: „Kõige suurem tänu on, kui rahvas naerab.“

2110

SILVA LAUPA koos talvel 2. sünnipäeva tähistava pojapoja RICOGA.
„Sageli pakutakse suvetuuridel raske raha eest väga magedat nalja,“ tõdeb Kehra Põrgupõhja päevade üks korraldaja SILVA LAUPA. 

Põrgupõhja päevade magnetiks kujunenud lustakate lugude autorina on tema soovinud labase nalja asemel pakkuda humoorikat meelelahutust, seda enam, et vaatajate hulgas on ka lapsed. Silva Laupa ise loodab, et see on ka õnnestunud – publikupuuduse üle ei ole seni saanud kurta.

Ligi 30 aastat naljategu
Silva Laupa isetegevuspisik sai alguse 1980. aastal, kui ta läks tööle rahvatööndusettevõttesse Kodu. Veidi

2004. aasta „Põrguvisioonil“ tegid peakorraldajad ANNELY PAKKANE JA SILVA LAUPA kaasa ansamblis „Põrgõkõsõ“.
aega hiljem tuli sinna Viljandimaalt meistriks Asta Siil, kellele kiidusõnade jagamisega ei ole Silva Laupa kitsi.

„Ta oli võrratu naine! Hakkas iga peo jaoks korraldama erinevaid naljamänge ning nakatas meidki huumoripisikuga,“ räägib Silva Laupa.

Asta Siili eeskujul hakkas ka tema peagi asutusepidudeks ettevõtmisi organiseerima: „Esimesel korral tahtsin Astale üllatust teha. Siis kujunesid need sõud meil justkui omavaheliseks sotsialistlikuks võistluseks. Ei möödunud ühtegi tähtpäeva, milleks me poleks midagi välja mõelnud, kas või mõne laulu kirjutanud.“

Ka rahvatööndusettevõttest Kodu välja kasvanud OÜs Ekar Trükk jätkas Silva Laupa tähtpäevanaljade väljamõtlemist. Siiani paneb teda muigama ühele töökaaslasele 50. sünnipäevaks tehtud üllatus.

„Valmistasin inimsuuruse nuku. Et oleks ikka tõesti üllatus, jäi see õiget aega ootama ühte vähekäidavasse ruumi. Panin nuku toolile istuma, katsin paberiga, et välja ei paistaks. Kuid millegipärast läks sinna ruumi meie ülemus, kes muidu seal kunagi ei käinud. Kui ta nägi paberi alt jalgu paistmas, pidi end surnuks ehmatama – arvas, et seal on laip,“ jutustab ta.

Sama „laip“ on siiani alles, oli Põrgupõhja päevade esimene maskott ning nüüd on seda kasutatud ka kõikvõimalikes sõudes.

Kui 1997. aastal sai alguse Kehra linna päevade traditsioon, oli Silva Laupa üks selle esimestest maskottidest – koos Kalev Saarega kandsid nad rongkäigus ja kogu ettevõtmiste ajal herilase kostüüme. Linnapäevade jaoks hakkas Silva Laupa välja mõtlema Ekar Trüki lavasõusid.

Põrgupäevade lavasõud
Kaksteist aastat tagasi alustasid Põrgupõhja linnaosa aktiivsemad elanikud oma linnaosa päevade korral­da­mi­sega. Kui esialgu oli peaorganisaator Kaja Salumäe, siis pärast tema Pärnusse kolimist said põhitegijateks Silva Laupa ja Annely Pakkane.

„Algul olime ikka väga pioneerid ning suur mahv läks korraldamisele, muud ei jõudnudki. Siis ühel aastal mõtlesin, et ainult sponsorite otsimine läheb väga rutiinseks, peaks ka nalja tegema. Ja et oleks üks magnet, mis rahvast tõmbab,“ meenutab Silva Laupa.

Nii said alguse Põrgupõhja päevade naelaks kujunenud lustakad sõud, milles teevad kaasa nii autor ise kui teised sealsed elanikud. 2003. aastal valiti „Põrgu Tissi“, 2004. aastal oli lauluvõistlus „Põrguvisioon“, 2005. aastal sõu-viktoriin, kus tuli ära arvata filmistaare, teatritükkide osalisi jt, 2006. aastal etendati „Kaalunälgijaid“ jne.

Viimastel aastatel on sõud olnud justkui seriaal, iga uus on järg eelmisele.

„Kõik kirjutavad sarju, mõtlesin, et proovin ka. Ja seepi kirjutada on imelihtne,“ arvab autor.

Tema „seebi“ peategelased on Põrgupõhja Jürka ja Juula. Näiteks „Kaalunälgijates“ pani Juula terve pere põuase suve tõttu paastule, aasta hiljem peeti uusaastapeoga Juula ja Jürka 10. pulma-aastapäeva, eelmisel aastal toimus nende poja pulmapidu, tänavu jaanipeol võtsid Põrgupõhja kangelased oma seitse asja ning läksid mustlaste kombel rändama, äsjasel Põrgupõhja päeval otsis Jürka endale kodu­abilist.

Naljatükkide teemad on alati päevakajalised, kuid mitte poliitikaga seotud.

„Poliitiline nali mulle ei meeldi, seda tehakse Toompeal niigi palju,“ sõnab Silva Laupa.

Ta kiidab kodukandi viljakaid muldasid, mis on kasvatanud sedavõrd andekaid näitlejaid, et  naljade väljamõtlemine läheb kergelt: „Ega ma teksti valmis kirjuta. Tutvustan teemat, räägin alguse ära ja ütlen, milleni peab lõpuks jõudma, kõik muu jätan neile endile improviseerida.“

Ka Silva Laupa ise on sageli kaasa mänginud, nüüdseks on talle jäänud Juula osa.

„Püüan endale jätta väiksemaid osi, kui lavastad, siis on ju närv sees ja pead kogu tükki jälgima. Lapsena käisin küll näiteringides ja Helle Vaga on mind ka Raasiku lustiringi meelitanud, aga tunnen, et olen liiga koba – võõrast tükki ma laval mängida ei oska, eriti veel midagi tõsist.“

Head ideed tulevad öösel
Küsimusele, kustkohast ammutab ta oma naljamängude jaoks ideid, on Silva Laupal kiire vastus: „Tuleb minna magama, siis nad tulevadki!“

Näiteks paar aastat tagasi arutati kohvilauas, mida teha Eesti taasiseseisvuspäeva tähistamisel. Äkki tuli mõte, et midagi militaarset ei olegi veel olnud ning sõelale jäi sõjateema. Järgmiseks hommikuks oli Silva Laupal idee olemas – kujutada Erna-retke: „Sõjamängud meestele meeldivad. Meie poisid ehitasid kaks nädalat kahureid ja katsetasid. Kui olime laval, meie Annelyga mängisime puid, teadsime, et nüüd on kõik paugud paugutatud, käis äkki veel üks nii jube kõmakas, et pidin end surnuks ehmatama.“

Üks lustakas lugu on seotud mulluse „pulmapeoga“. „Pruutpaar“, kes  pidi kohale tulema limusiiniga, tegi enne sõu algust aega parajaks Silva Laupa kodumaja ees. Pruut ootas autos, peigmees püüdis rolli sisse elada ja karjus kõva häälega: „Ma ei taha, ma ei taha.“

„Selle peale tuli minu naabermajas elav vene mees ja rääkis, et nägi – meil on pulmad. Ütles, et nad tulid just Musta mere äärest, tõid sealt kaasa värskeltkorjatud virsikuid ning palusid pruudile anda,“ naerab Silva Laupa.   

Kuigi pealtnäha võib tunduda, et sõud sünnivad kergelt – proovi tehakse enamasti vaid üks kord – eelneb neile sageli suur ettevalmistustöö. Näiteks „Põrgu Tissi“ valimisel lasti žüriiliikmetel kõnelda filmilindilt. Selleks käidi muuhulgas filmimas Kaunissaare veehoidla juures, kus oma punktid andis „soomlane“ ning Voose karjääris, kus end varjas žüriiliige „Osama bin Laden“.

Suur töö on ka osalistele kostüümide muretsemine. Kuigi Silva Laupa ei pea end kuigi heaks õmblejaks, tuleb neid teha igaks lavatükiks, jaaniõhtu etenduseks õmbles näiteks kümme mustlasseelikut.

„Käime Annelyga mööda kaltsupoode, tema on väga hea õmbleja, eelmisel aastal õmbles oma vanadest kardinatest meie sõu jaoks pruudi­kleidi.“