Leesil räägiti Juminda miinilahingust, sõjaväebaasidest, merepäästejaamadest ning põnevatest piiriületustest.
„Juminda poolsaarel käivad pidevalt turistid. Hara sadamas on ees küll keelumärk, kuid sellest hoolimata käiakse vanu militaarobjekte uudistamas,“ rääkis Juminda külavanem Karli Lambot keskkonnaameti ja Juminda poolsaare külade korraldatud rannaalade ajaloo seminaril Leesi rahvamajas laupäeval, 14. septembril.
Seminaripäeva korraldaja, keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus ütles, et Juminda poolsaarel ja selle ümbrusel on militaarajaloos oluline roll: „Siin toimus Juminda lahing, Hara sadam oli mereliiklusele avatud. Mereäärse eluga on kaasas käinud piiritusevedu, ehitati päästejaamu. Juba tsaariajal oli Lahemaal 12 piirivalvekordonit, Juminda poolsaare külad on täis märke siinse piirielu ajaloost.“
Kuigi mehitatud valve Jumindal on jäänud nüüdseks ajalukku, oli piirkond militaarselt aktiivne alates 18. sajandi keskpaigast. Ave Paulus lisas, et just sellest ajaloost peab kultuuripärandi aastal 145 kilomeetri pikkuse rannajoonega Lahemaal rääkima.
Hommikused loengud meelitasid kohale saalitäie rahvast ning korraldajad pidid toole juurde tooma. Kuulama tuldi peamiselt Juminda poolsaare küladest, aga ka Kuusalust ja Loksalt.
Piirkonna ajalookilde olid kutsutud tutvustama Karli Lambot, Vello Mäss, Mati Õun, Eerik Kaarend, Aarne Vaik ja Artur Talvik.
Pärast teise maailmasõja lõppu ehitati Juminda poolsaarele nõukogude sõjaväebaasid. Karli Lambot jutustas, kuidas 1950. aastate lõpus rüüstati ehitusmaterjali saamiseks kiviaedu: „Hara lahte ehitati mitusada meetrit pikka sadamakaid, mis ulatus 12 meetri sügavusele. Sellest sai allveelaevade baas, kus demagnetiseeriti laevu. Tulid tööpataljoni mehed, kes ladusid kiviaia oma autokasti ümber. Üks vapper naine heitis pikali auto ette, et kive ära ei viidaks. Üle nad temast ei sõitnud ning kivid jäid alles.“
Meremuuseumi teadur Vello Mäss kõneles, et miinid lebavad veel praegugi sõjategevuse jälgedena merepõhjas: „Kui meremiin leitakse, teevad spetsialistid selle kahjutuks. Merepõhjas on aga veel miine, mille elektrisüsteem on küll riknenud, kuid lõhkeaine on sees. Kui selline miin satub valedesse kätesse ning otsustatakse uudishimust lõkkesse panna, on tagajärjed traagilised.“
Vello Mäss ütles, et Juminda miiniväljal on tuvastatud 30 laevavrakki, kokku peaks uppunud laevu olema 50 ringis.
Laevadele sai saatuslikuks miinilahing 1941. aasta augustis, mida kirjeldas Mati Õun: „Punaväed asusid teele Tallinnast Kroonlinna. Juminda poolsaare juures sattusid laevakaravanid soomlaste ja sakslaste paigutatud miinitõketele ning langesid pommi- ja torpeedorünnakute alla. Hukkunuid võis oli umbes 15 000. See oli Teise maailmasõja ohvriterohkeim lahing.“
Käsmu meremuuseumi juht Aarne Vaik rääkis, kuidas piirivalve praeguse radarijaama juures asus nõukogude prožektorijaam: „Prožektoritest tulevat tugevat valgust kutsuti Stalini päikeseks. Valguskuma oli nii võimas, et oli isegi üle lahe Soomes näha. Kõik piiritsooni tulnud turismigrupid pildistati üles. 1984. aastal õnnestus aga neljal mehel ikkagi paadiga Soome putkata, nende hulgas ka Alex Lepajõe. Enne põristasid nad mitu päeva mootorratastega piirivalvurite läheduses. Kui kummipaadi mootor tööle pandi, olid valvurid müra suhtes immuunsed. See oli olümpiamängude paat, mille nad Piritalt pihta olid pannud.“
Vabatahtliku merepääste ajaloost tegi ülevaate Artur Talvik, kes paar aastat tagasi elustas Jumindal merepäästeühingu tegevuse: „Merepäästega on tegelenud rannarahvas juba kaua. Räägitakse, et 19. sajandi lõpus uppunud Juminda idakaldal kaeralastiga kaubalaev Varvara. Tänuks päästmise eest annetas kapten suure summa raha, millest ehitati merepäästejaamad Jumindale, Pärispeale ja Rammu saarele. Tänapäeval on säilinud ainult kaks päästejaama, üks Vilsandil ning teine Jumindal. Mõlemad neist on kasutusel suvilatena.“
Seminari järel said huvilised bussiekskursioonil militaarajaloo objektid üle vaadata. Külastati Juminda küla ja merelahingu mälestusmärki ning Hara sadamat. Päev lõppes Kass Arturi kinos Andrei Hvostovi jutustusega nõukogudeaegsest piirielust ning 1930. aasta tummfilmiga „Kire lained“ salapiirituse smugeldamisest Soome.
