Ligi 24 tundi läbi metsa ekselnud naise Kalesi külast leidis maantee äärest juhuslik autojuht Lätist.
Kolmapäeva, 13. novembri õhtul kell 20 sai Ida-Harju politseijaoskonna välijuht Mihkel-Jaagup Laats teate, et 90aastane vanaproua lahkus oma kodust Raasiku valla Kalesi külas hommikul kell 11 ega ole tagasi tulnud.
Otsingutega alustati kohe. Õhtul otsiti päästekopteriga. Varahommikul jätkasid politseinikud lähiümbruses maastikuotsinguid. Kuna see ei andnud tulemusi, otsustati jätkata otsimist MTÜ Vabatahtlik Reservpäästerühm abiga. Vabatahtlikele reservpäästjatele oli eelnevalt teatatud, et neid võidakse otsingusse kaasata.
Vabatahtlikus reservpäästerühmas on inimesed erinevatelt elualadelt. Peningil olid kohal viis vabatahtlikku: Ene Sikk, Silver Ader, Mari Tobias ja Aili Kivinurm tulid sinna Tallinna külje alt, Liis Truubon Jõelähtme vallast. Päästerühmal oli kaasas kolm otsingukoera. Nad olid valmis maastikku läbi kammima, kuid abi ei läinud sel korral vaja.
Ene Sikk rääkis, et neile teatati eelmise päeva õhtul võimalikust kadunud inimese otsingust Raasiku vallas ning otsustasid reageerida hommikul: „Õhtu oli paljudel kinni, kes sünnipäeval, kes mõnel muul üritusel. Kogunesime Tallinnas Nõmme komandos, kus saime kadunu kohta taustinfo, otsinguks vajalikud raadiosaatjad ning GPS-süsteemid.“
10 minutit pärast seda, kui olid jõudnud Peningile, sai piirkonnapolitseinik Anu Metsaorg teate, et naine on leitud: „Naist märkas lätlasest autojuht, kes kaardistas piirkonda Regio atlase jaoks. Ta nägi Tallinna-Tartu maantee ääres eakat naist, kes kõndis Tallinna poole. Igaks juhuks otsustas ta politseile teada anda ning see oligi naine, keda otsisime.“
Vabatahtlik reservpäästerühm ootas kogunemiskohas, kuni piirkonnapolitseinik Anu Metsaorg teatas neile, et kadunud naisega on kõik korras ning palus tulla päästjatel kohvikusse, et juhtunut analüüsida.
Piirkonnapolitseinik kirjeldas, et naine oli kõndinud linnulennult mõõdetuna 10 kilomeetrit: „Maanteele jõudis ta läbi metsade ja rabade ekseldes, seega võis ta minna kokku kuni paarkümmend kilomeetrit. Selgus, et naine oli eksinud ega leidnud koduteed. Kiirabi vaatas ta üle, seejärel viisime ta välijuht Mihkel-Jaagup Laatsi ja patrullpolitseinik Merilyn Linnase abiga Arukülla Vilbergi kohvikusse, kus pakkusime kosutuseks sooja makaronisuppi ja teed. Ta oli kogu öö väljas ekslemisest väga väsinud, tütar tuli talle vallamajja järele ning viis koju.“
Piirkonnapolitseinik tõdes, et kuigi kõik lõppes seekord õnnelikult, on vabatahtlike päästjate nappus tõsine murekoht: „Reservpäästerühm tuli Tallinnast, sest lähemalt pole inimesi võtta. Vabatahtlikke üksusi ei ole Raasikul ega lähivaldades. Pole mõeldav, et kui on tõsine olukord, tulevad abilised nii kaugelt. On juhtumeid, kus iga minut on arvel ning otsustab, kas kadunud inimene leitakse elusalt või surnult. Taaskord pean kõigile südamele panema, et ootame vabatahtlikke Raasiku reservüksusesse ning politseile ja päästjatele appi.“
Ta lisas, et Ida-Harju piirkonnas ei tule eriti tihti ette, kui kadunud inimese leidmiseks organiseeritakse päästeoperatsioon: „Viimane suurem juhtum, kus kadunud inimest aitasid otsida vabatahtlikud, oli aprillis Mallavere külas. Ka siis läks kõik hästi, kadunud inimene leiti üles. Lühemaajalised kadumised on sagedased sügiseti, eriti just Aegviidu metsades, kus liigub palju seenelisi ja marjulisi.“
Ene Sikk sõnas, et etteteatamisaeg on erinev: „Vahel saame paar tundi enne otsingu algust teada, et meie abi vajatakse. Teinekord on inimene pikemalt kadunud, enne kui meile teada antakse.“
Ta kommenteeris, et väljakutseid tuleb vahel ette paar korda kuus, tavaliselt aga harvem: „Oleme valmis otsima üle Eesti, kuid rohkem Tallinna lähiümbruses, sest sinna jõuame kiiremini kohale. Näiteks Lääne-Eesti vabatahtlik reservpäästerühm on väga tugev, sinnapoole me viimasel ajal enam väga palju ei reageeri.“
Liis Truubon, kes on korraldanud Harjumaal veeohutuskoolitusi, kirjeldas, et enne otsingut pannakse paika strateegia: „Otsustatakse, mis piirkonnast keegi otsima hakkab. Lisaks koertega otsingutele liigutakse ka ahelikena – mida tihedam mets, seda lähemal on otsijad üksteisele. Otsima hakatakse järjest suurema raadiusega, alguses näiteks 500 meetri ulatuses ning aina kaugemale liikudes. Otsitakse väikestes rühmades, kus on päästekoer, koerajuht ning orienteeruja.“
Ene Sikk rääkis, et päästekoerad on erinevad: „Peningil olid meil kaasas saksa lambakoer, vana inglise lambakoer ja labrador. Otsingutel kasutatavad koerad ei saa olla väga suured, muidu ei jaksa nad läbida järjest suuri maa-alasid. Suurim oht neile on katkised pudelipõhjad, millega loom võib end vigastada. Kui koer leiab kadunud inimese, annab ta sellest haukumisega märku.“
Vabatahtlik päästja kiitis, et maastikuotsingutel on palju kasu jahimeestest ja metsaomanikest: „Nemad tunnevad metsa väga hästi. Jahimehed eksivad tavaliselt kõige vähem, iga puu ja teerada on tuttav. Suur abi on sellest, kui maaomanikud oma põldu harivad. On olnud olukordi, kus inimese peanupp ei paista kõrte vahelt välja. Metsa minnes olgu alati kaasas laetud akuga telefon.“
Ta lausus, et organiseeritud otsingute käigus leitakse tegelikult väike hulk inimesi: „Tavaliselt leiab inimene ise kodutee. Meie tegevus aitab politseid sellega, et välistame alad, kus kadunud inimene otsingu ajal kindlasti pole, ning kitsendame otsitavat ala.“
