Raasiku vabatahtlikud tuletõrjujad otsivad abikäsi

2649
Aruküla põhikooli 7. klassi poisid ARON KAURIT, MARKEN IKONEN, HENRY VESILIND ja KRIS ROBIN KARU.

Raasiku Tuletõrjeühingu Raasiku aleviku komandos ähvardab oht, et valves oldud tunnid jäävad alla päästeameti kehtestatud normi.

„Olla vabatahtlik tuletõrjuja tähendab ränka tööd ja vastutust, see pole õhtune huviring,” ütles MTÜ Raasiku Tuletõrjeühing juhatuse liige Jaak Laanisto, kes pani koos Harri Aljasmäe ja Valdeko Vaheriga 17 aastat tagasi aluse vabatahtlikule tuletõrjeühingule.
Päästeamet on sõlminud vabatahtlike ühingutega lepingud, valves tuleb olla vähemalt 50 protsenti 720 tunnist, mis on ette nähtud kvartalis. Raasiku tuletõrjeühingul on kaks komandot – Arukülas ja Raasikul. Arukülas on võimekus suurem, valves oldi möödunud kvartalis 76 protsenti, Raasiku aga napilt 50. Kui tunnid langevad alla selle, võib hakata päästeamet lepingut kärpima või selle lõpetada. Raasiku vallale lähimad elukutselised komandod on Rae vallas Assakul ja Anija vallas Kehras.
Juhatuse liige Harri Aljasmäe, kes on abis Arukülas, tõdes, et neil on seis parem, kuna alarmsõidukijuhi õigusega vabatahtlikke on mitu, Raasikul vaid üks.
Jaak Laanisto, kes oli varem Arukülas aktiivne vabatahtlik, elab nüüd Saku vallas ning lausus, et tervis ei luba enam välja sõita – aastaid on turjal palju ning tervislik seisund ei võimalda.
Sündant valutab ta ühingu pärast endiselt: „Tingimused, millele vabatahtlikud peavad vastama, on karmid. Meil pole aga vaja jutumehi, vaid tegusid. Autod ja varustus on olemas, kuid napib abilisi, kes neid kasutada võiksid.”
Raasiku tuletõrjeühingus on praegu 11 liiget, 6 neist Arukülas ja 5 Raasikul. Jaak Laanisto sõnas, et nemad on kõik aktiivsed, kuid alarmsõiduki juhtimise õigust kõigil pole: „Ülejäänud teevad ennetustööd, kodukülastusi. See võimekus on meil täidetud, Raasiku vald pole nii suur, et oleks vaja masse mööda kodusid käima. Vaja­me abi tulekustutusmeeskonda.”
Raasiku tuletõrjeühing oli Harjus üks esimesi. Kui vabariik uuesti sündis, said omavalitsused kolhoosiaegsed tuletõrjeautod endale. Nõukogude ajal oli majanditel kohustus pidada tuletõrjeautot ning vabatahtlike süsteem toimis ka siis. Pärast taasiseseisvumist süsteem aga lagunes.
1999. aastal otsustasid Jaak Laanisto ja Harri Aljasmäe Arukülas ning Valdeko Vaher Raasikult, et teevad MTÜ. 2002. aastal tegi päästeamet   nendega   lepingu.  Autod, mis ühing sai, on pärit 1980ndate aastate lõpust ja töötavad siiani. Ühingu arvel on 4 autot, üks on reservis. Vabatahtlikud ütlesid, et masinad on korralikud, vanust neil küll on, aga läbisõitu vähe. Uusi autosid igatsevad vabatahtlikud küll, kuid mõistavad, et neid on keeruline saada. Kui pääsetamet saab uued masinad, jäävad vanad vabatahtlikele.
Tuletõrjeühingul on ruumid Raasikul Pae tänaval. Vald andis ühingule 15 aastaks hoone ja kasutusõiguse, kuid ruumid on kehvas seisus, uus auto sinna praegu juurde ei mahukski. Raha, et remonti teha, ühingul pole, ülejääki hoiavad nad autode remondiks.
Harri Aljasmäe ja Jaak Laanisto kirjeldasid, et kui vabatahtlikud tuletõrjujad jõuavad esimesena objektile, et tohi nad minna põlevasse majja sisse, sest pole suitsusukeldumise õigust: „Eraisikuna võin majja joosta ja kedagi päästa. Vabatahtliku päästjana, isegi, kui tõmban suitsuaparaadi pähe, ma seda teha ei tohi. See on tekitanud palju pahameelt – tuletõrjujad kohal, inimene põlevas majas ja keegi sisse ei lähe. Vorm on meil elukutselistega ju samasugune, aga meil on rinnal vabatahtliku kiri.”

2-3 väljasõitu kuus
Tulekahjude arv on vabatahtlike sõnul viimasel ajal vähenenud. Kuus tuleb keskmiselt 2-3 väljasõitu. Sajandivahetusel oli olukord palju hullem – aastas tuli kokku ligi 100 sõitu. Vabatahtlikud ütlesid, et see oli aeg, kui oli lubatud kulupõletamine ning paljud mahajäetud laudad seisid tühjalt. Nüüd on kulupõletamisel suured trahvid ning laudad juba maha põlenud. Praegu on kõige aktiivsem väljakutsete aeg kütteperioodi algus.
Nad rõhutasid, et ajakirjanduses on sageli loodud vale pilt tegelikkusest: „Kustutustööde juht jagab ülesanded ning kõik ei peagi voolikuga jooksma. See ei tähenda, et abikäsi poleks nii palju vaja – töötatakse vahetustega, hoitakse olukorda kontrolli all.”
Vabatahtlikud rääkisid, et kes oleks huvitatud appi tulema, võiks võtta esmalt ühinguga kontakti: „Peaks olema kohalik, kes elab Raasiku vallas, kuna start on siit. Kui töö on linnas, saab abis olla õhtuti või nädalavahetusel.”
Tuleb läbida 1. astme koolitus, siis saab hakata ennetustööd tegema. Edasi 2. aste ja läbida alarmsõidukijuhi koolitus. Jaak Laanisto lisas, et tervis peaks olema korras ning kõrgust ei tohiks karta.
Vabatahtlik saab olla kodus valves ning kui päästekeskusest helistatakse, tuleb leida abiline, sõita tuletõrjeauto juurde ning registreerida väljasõit. Reageerimisaja saab vabatahtlik valida ise. Harri Aljasmäe lausus, et tal on see 15 minutit, kuid tavaliselt jõuab kiiremini.
Päästeametis on paagid arvel, kui kusagil põleb, näitab arvuti, kus on lähim komando ning kellel on kiirem reageerimisaeg.
„Aastad teevad oma töö, unisidtame, et noored leiaks julgust ja tahet muuta kodukohta turvalisemaks. Annaksime hea meelega töö neile üle,” laususid Harri Aljasmäe ja Jaak Laanisto.