SULEV VALDMAA
Olen kuulnud räägitavat, et Eduard Ahrens olnud koolide vastane. Sain selle vale vastu valmis pikema loo, mis tuli aga ajalehes avaldamiseks liiga pikk. Katsun selle tähtsamad põhimõtted esitada järgnevalt nelja teesi ja kokkuvõttena.
Esimene tees
Ahrensi ajal ei räägitud koolidest samas tähenduses, nagu meie tänapäeval, sest niisuguseid koole ei olnud siis talulaste jaoks mitmel põhjusel veel lihtsalt olemas!
Kõige olulisem põhjus oli see, et veel 19. sajandi keskpaikugi ei olnud keegi kujundanud eesti talurahvakoolide jaoks matemaatika, geograafia, bioloogia, ajaloo jt meile täna tuntud õppeaineid. See tähendab, et ei olnud olemas matemaatika, geograafia jt ainete õppeplaane ega ka nende järgi õpetamiseks koostatud õpikuid. Olematute ainete õpetamiseks ei saadud õpetajaid ette valmistada. Eduard Ahrens ei saanud olla tema elu ajal olematu nähtuse vastu.
Teine tees
Kirikuõpetajad pidid Ahrensi ajal hoidma silma peal talulaste lugemisoskusel. Tollase luterliku traditsiooni kohaselt pidid lapsi lugema ja võimalusel ka kirjutama ning kirikulaule laulma õpetama emad kodudes.
Rohkemaid oskusi eelmises teesis toodud põhjusel talulastele keegi õpetada ei saanudki. Nende kodust saadud oskuste tase oli aga Kuusalus juba enne Ahrensit ning ka tema ajal heal järjel.
Kolmas tees
Koolide all mõisteti Ahrensi ajal kodus kehva õpetust saanud laste järjeleaitamiseks rajatud nn parandus- ehk trahvikoole.
Kuna emade õpetuse vili oli Kuusalus heal järjel, siis trahvikoole siin vaja ei läinud. Nende Kuusalu kihelkonna seisukohast mõttetuste rajamise vastu siinmail Ahrens oligi.
Mõnel pool oli neid aga tõesti vaja. Kui mõni laps vajaski kodusele lisaks täiendavat õpetust, siis tulid appi rändõpetajad, kes tollal maad mööda ringi liikusid. Liiatigi ei olnud kirikul ja kirikuõpetajal Ahrensi ajal trahvikoolidegi rajamise ülesannet. Kui kusagil selline vajadus ilmnes, siis oli see mõisate ülesanne.
Neljas tees
Tänapäevasele mõistele vastavate koolide rajamine sai hakata toimuma alles peale Ahrensi surma.
Selleks lõid eeldused:
– 1856. aasta talurahvaseadus, mis võimaldas Eestimaa talupoegadel hakata talusid päriseks ostma ja tõi kaasa rahalised suhted;
– 1863. aasta passikorraldus, mis andis talupoegadele liikumisvabaduse;
– 1866. aasta vallaseadus, mis pani talupoegadele enestele ülesande oma elu ja sealhulgas ka kooliasju korraldada.
Ahrens suri 1863. aastal. Neli aastat hiljem ilmus C.R.Jakobsoni koostatud „Kooli Lugemise raamatu“ esimene osa. Alles selle raamatu ilmumisest peale saab rääkida eestikeelse õppekirjanduse tekkest ja erinevaid aineid õpetavate koolide rajamine saab mõtte. Kõik Jakobsoni teosed ilmusid muuseas Eduard Ahrensi uues kirjaviisis.
Need neli teesi toovad esile tõsiasja, et kui keegi räägib, nagu olnuks Eduard Ahrens koolide vastane, siis see inimene ei tea, mida ta räägib.
Kokkuvõte
Ajalugu kui teadust tahetakse mõnikord püüda näidata vähem tõsiseltvõetavana kui reaalteadusi, kuid nii see pole. Ajalooteadusel on oma metoodika. Analüüs, süntees, deduktsioon ja mitmed teised võõra nimega võtted viivad minevikus aset leidnu kohta tõsiste järeldusteni.
Näiteks on ajaloo uurimismeetodite abil seletatavad katsed segada erinevaid teemasid kokku ja püüda niiviisi teha Eduard Ahrensit lisaks alusetule koolidevastasusele kaassüüdlaseks ka talupoegade mässu mahasurumises, nende peksmises, Siberisse saatmises ja muuski.
Teades allikakriitiliselt, et talupoegade pärisorjusest vabanemine nii Liivimaa kui Eestimaa kubermangus Ahrensi ajal alles algas, ning et kirikuõpetaja pädevuses ei olnud ei pärisorjusest vabastamine ega mässuliste talupoegade karistamine või selle korraldamine, viitavad ajaloo meetodid niisuguste püüdluste puhul klassivihale. Loomulikult tuletub lisaks ka teisi järeldusi.
Klassiviha oli nõukogudeaegne rumal nähtus. Selle järgi olid näiteks kõik sakslased pahad. Eriti pahad olid balti-sakslased, ning kõige jubedamad olid veel balti-saksa kirikuõpetajad. Nemad, erinevalt vene töölistest-sõpradest, olid kohe erilised vaenlasekered. Kole jah, kui niisugune vaim tänagi jätkuvalt lehvib. Veel nigelam näeb asi välja siis, kui niisuguseid „aateid” levitatakse anonüümselt.
28. detsembril 1935 avaldas maarahva ajaleht Maa Hääl artikli „Rahwa hinnang ühest oma sõbrast. Meie kirjakeele looja Kuusalu pastor Eduard Ahrens anekdootides.” Need Eduard Ahrensiga seotud anekdootlikud lood on Internetist leitavad, ning neis puudub anonüümne klassiviha. Küll oleks tore, kui me kaheksakümmend aastat hiljem suudaksime ka ikka suhtuda inimestesse ja nende tunnustust väärivatetesse tegudesse lugupidavalt.