Aade Lõnga omanik ja 40 aastat tegevdirektor olnud PEETER PALTS on kahekordne Eesti noorte meister vehklemises.
Kui Raasiku vallavolikogu esimees Ants Kivimäe andis vabariigi sünnipäeva aktusel vastsele aukodanikule tunnistuse, kiitis ta, et Peeter Palts suutis tegevdirektorina hoida lõngatootmise elus ka siis, kui kõik teised sarnased ettevõtted läksid pankrotti. Ta erastas Raasiku villavabriku, asutas aktsiaseltsi, mis 1995. aastast tegutseb osaühinguna.
Peeter Palts nõustub, et on olnud raskeid aegu, kuid tema nõudlikkus ja toote kvaliteet aitasid need üle elada: „Vahel vähenesid tellimused pärast aastavahetust nii palju, et pidime andma töölistele palgata puhkust. Samas nad teadsid, et peagi läheb töö jälle lahti. Töölistega peab hästi läbi saama, kuid kontrollima, kuidas oma ülesandeid täidetakse.“
72aastane Peeter Palts on 2 aastat tegevdirektori ametist kõrval, ta jätkab ettevõttes tootmise ja varustamise nõuniku ning juhatuse esimehena. Ta rõõmustab, et rasked ajad on Aade Lõngas möödas: „Nüüd on nõudlus väga suur, anna aga lõnga.“
Elektrikust villavabriku direktoriks
Ta sündis ja elas Tallinnas ning sai polütehnikumis tööstusettevõtete seadmete elektriku hariduse. Tutvuste kaudu sai ta tööle Harju teeninduskombinaati. Kui 1968. aastal sai Raasikul valmis villavabriku hoone, läks Peeter Palts sinna elektrit paigaldama. Ta sai Raasikule eluruumid, lõi perekonna ning jäi Kehra tsehhi elektrikuks.
Aukodanik räägib, et töötas elektrikuna kolmel päeval nädalas Raasikul, kaks korda käis tööl Kehra mööblivabrikus: „Kui Raasiku tsehhi juhataja lahkus, tehti mulle ettepanek hakata direktoriks. Ma ei teadnud lõngatootmisest mitte midagi, aga võtsin koha vastu ja sain hakkama. Olen mõelnud, et küllap oli see mul geenides, isa oli Maratis osakonnajuhataja.“
Nõukogude ajal kuulusid Eesti villatööstused Jõgeva tootmiskoondise alla. Seega tuli palju ringi sõita.
„Vahel tegin päevaga Eestile ringi peale. Alustasin Raasikult, läksin Haapsallu, sealt Pärnu-Jaagupisse, Jõgevale, Pandiverest läbi ning õhtuks tagasi koju,“ ütles Peeter Palts.
Sõitmine on jäänud ka siiani tema ülesandeks: „Käin Sindis villa värvimas. Mul pole midagi selle vastu, et vahel on mu tööpäevad 6-7tunnised. Kuna meil pole autojuhti, sõidan ise kaubikuga ning kiiremini lihtsalt ei jõua.“
Nüüd on tema tööpäevad Aade Lõngas ametlikult 4tunnised: „Sageli sellest ei piisa, tööd on nii palju, et tuleb kauem kohal olla. Aitan tegevdirektorit ning olen nõunik. Minu ülesanne on ka vilditud esemete stantsimine. Vilditöid teeme ainult ühele Rootsi ettevõttele.“
Töötajatega peab kannatlik olema
Nooruses oli ta kirglik sportlane: „Osalesin alati spartakiaadidel ja olin tihti jalgratta seljas. Paar korda saavutasin vehklemises Eesti meistri tiitli. Hiljuti algasid mängufilmi „Vehkleja“ võtted. Filmi peategelane on Endel Nellis, keda tundsin väga hästi.“
Ta jutustab, et eestvedaja roll on talle alati sobinud: „Kui oled ise hakkaja, tulevad teised järele. Kui aeg-ajalt nalja visata, tehakse oma tööd veel parema meelega. Olen oma töötajatega ka riielnud, aga mõne aja pärast on jälle rahu majas. Targutada ei tohi, kui keegi teeb midagi valesti.“
Tänapäeval on kauaaegse tegevdirektori arvates kõige keerulisem leida motiveeritud tööjõudu: „Naisi ketramis- ja kraasimistööde jaoks on küll. Napib aga mehaanikuid, kes õpiksid masinad selgeks. Noortel pole sageli töötahet, vanemad mehed kipuvad aga masinaid kartma.“
Lõngatööstuse tuleviku pärast ta ei karda: „Küllap keegi ikka jätkab. Abikaasa on siin müügijuht, temaga on mul koostöö väga hea.“
Aade Lõng on jäänud püsima
Peeter Palts tõdes, et Aade Lõng on olnud väga suur osa tema elust: „See Harju teeninduskombinaadi ehitatud maja on käinud käest kätte ning nimetus on muutunud. 1991. aastal algas erastamine ja tekkis rahvaettevõte Aade, seejärel muutus aktsiaseltsiks ning hiljem osaühinguks. Nime valisime koos tootmiskoondise juristiga. Igal pool nimekirjades ja telefoniraamatutes on a-täht esimene, tahtsime olla esimeste hulgas ja nii sündis Aade.“
Maja on viis korda laiendatud, varem oli seal ka garaaž, mis on nüüd rootslaste villa täis. Peeter Palts töötab mõneruutmeetrises toas, kus pole akent. Ta on aga rahul: „Polegi rohkem vaja, kõik töö saab tehtud. On laud ja valgustus. Nooremad teevad rohkem tööd ja rabavad.“
Tsehhis töötab praegu 9 naist ja 4 meest, peamehaaniku meelitas endine tegevdirektor Jõgevalt ära: „Ta on väärt töötaja, kes sõidab igal nädalal rongiga siia. Ta nõustus Raasikule tulema, sest Jõgeval olid palgaprobleemid.“
Vill tuleb Uus-Meremaalt
Nõukogude ajal oli ka rohkem toodagut, kuid lõng oli tavaline ehk värvimata. Praegu toodab Aade Lõng üle 3 tonni peamiselt värvilist lõnga kuus, mis on aukodaniku kinnitusel üsna suur kogus.
Ta jutustab, et need ajad on möödas, kui lõnga toodeti vaid Eesti villast: „Meie vill on jäme, sest uuemal ajal on lihalambad, kelle vill sobib vaibalõngaks, aga mitte kampsuni jaoks.“
Peeter Palts näitab maailmakaarti, kuhu on tõmmatud jooned impordi ja ekspordi kohta: „Valge vill tuleb Uus-Meremaalt või Austraaliast, hall vill saabub Gotlandilt ning pruun Paraguayst. Enne meie juurde jõudmist saadetakse vill Saksamaale Bremenisse, kus see pestakse ja puhastatakse ning saadetakse vastavalt tellimusele meie vabrikusse. Nende riikidega on meil tugev koostöö, hinnad on kindlad ning odavamalt ei saa kusagilt. Kodumaist villa kasutame 2-3 protsenti.“
Teised jooned näitavad eksporti: Aade Lõnga toodang läheb lisaks Eesti turule ka näiteks Soome, Rootsi, Madalmaadesse, Saksamaale, aga ka Itaaliasse, Isalndile ja Iisraeli. Lõnga on saadetud ka Indoneesiasse ja Jaapanisse.
Nii peenikest lõnga mujal Eestis ei tehta, ütles ta: „Jõgeva villatööstus läks pankrotti. Väikeseid villavabrikuid veel on, kus saab villavahetust teha, aga see lõng sobib rohkem jahimeeste või kalameeste kampsuni jaoks või paksude sokkide kudumiseks.“
Noored emad on hakanud taas kuduma
Aade teeb kirjut lõnga, mille nimi on Artistic. See on pälvinud palju kiidusõnu: „Nagu artistid teeme siin värvilist lõnga. Viimastel aastatel olen märganud, et noored emad on hakanud jälle kodus kuduma, tellimusi tuleb kogu aeg. Ilmselt seetõttu, et lõng on pehmem ja parem ning meeldib lastele. Villa käiakse lõnga vastu vahetamas ka kaugemalt, mitte ainult Raasiku vallast.“
Peeter Palts tunnistab, et kuigi tööd on palju, ei saa villase lõnga tootmisega rikkaks: „Seadmed jäävad vanaks, ei jõua uusi osta. Üks kraasimismasin on 1956. aastast, 1970ndatel tõime Sindist ära. Neile enam ei kõlvanud, meil töötab siiani. Vana masin tahab rohkem hooldust.“
Aukodaniku tiitli üle on tal hea meel: „Vanas eas veel selline tunnustus! Mina ei jõuaks enam niimoodi ringi joosta, las noored teevad. Olen abiks oma kogemuse ja tarkusega.“
