Psühholoogi jutule minnakse aina enam töökaotuse murega

2685

Kuusalu valla ja Loksa linna psühholoogiline nõustaja MARIKA LAHE: „Mõned inimesed küsivad, kui palju peavad nõustamise eest maksma. Selgitan, see on privileeg – tänu Kuusalu ja Loksa omavalitsustele on abi tasuta.”
Psühholoogiline nõustaja MARIKA LAHE võtab vastu Loksa ravikeskuses ja Kuusalu tervisekeskuses.

Alates 2000. aastast töötab Marika Lahe omavalitsuste palgalise psühholoogina – esialgu rahastasid seda  ametikohta endine Loksa vald ja Loksa linn. Pärast Loksa ja Kuusalu valla ühinemist maksab poole töötasust Kuusalu vald.

Marika Lahe ütleb, et klientide arv pole viimasel ajal oluliselt kasvanud, keskmiselt on tal vastuvõtupäeval kolm klienti, kuid muutunud on teemad. Nüüd on tulnud päevakorda töötuks jäänute probleemid või töö kaotamise hirmud.

„Minu klientide seas on ikka olnud naisi rohkem kui mehi. Ka koondamistest ja mis-saab-edasi-hirmust räägime naistega. On tuldud küsima, kuidas oma meest aidata ja toetada, sest ta hakkab tööd kaotama või on juba jäänud töötuks ning naine näeb, et abikaasa on stressis. Meesterahvas tunneb end sisemiselt vastutavana pere ülalpidamise eest. Kui ta on jäänud teenistuseta ning kannatab, et ei suuda kohustusi täita, võivad alata alkoholiprobleemid, tekkida suitsiidimõtted,” räägib psühholoogiline nõustaja.

„Püüame koos naisega leida võimalusi, kuidas meest toetada ning ka teda minu jutule saada. Mul ei ole võimalik otseselt teha midagi selleks, et töökoht alles jääks, ega ka raha hankida, kuid saame koos olukorrad läbi rääkida, otsida väljapääsuvõimalusi. Mis puudutab rahalist poolt, siis inimesed on väga leidlikud, kuidas hakkama saada. Nõukogude aeg on seda õpetanud. Vene kogukond toetab üksteist rohkem. Eestlased on individualistlikumad, aga ikka aidatakse, sageli tulevad appi pensionäridest vanemad.”

Tööteemaga seoses on ette tulnud ka päris ootamatuid juhuseid, eriti just selliste inimestega, kelle töökoht on Tallinnas. Näiteks tööandja psühholoogilise terrori probleemid – inimene seatakse keerulisse olukorda, et teda ei peaks koondama, vaid läheks ise ära. Minnakse välja kuni töötajate pildistamise, pideva jälgimise, arvutite kontrollimiseni.

Marika Lahe nendib, sellises situatsioonis saab ta anda abi, et inimene protsessis ise terveks jääks: „Töölt äraminek võib siis olla lõpuks  positiivne otsus, kuigi viimasel ajal on järjest keerulisem leida uut töökohta. Teine tõsine teemadering, millega kokku puutun, on moraalsed kannatused – kui tööotsija on mitmelt poolt saanud eitava vastuse, langeb enesehinnang, inimene pole enam piisavalt tegus. Koos leiame tuge, enesekindlust. Selgitan, et Eesti keskmine ongi, kui kümnest kohast ära öeldakse. Ka olen olnud võla- või laenunõustaja rollis, ehkki õnneks meie kandis ei ole päris ränkade laenuprobleemidega kokku puutunud.”

Praegusel keerulisel ajal on pingeid kõigil rohkem. Paljud tunnevad ebakindlust, mis tulevikus saab, kas töökoht säilib. Väiksem või suurem ohutuluke hõõgub hinges ilmselt suurel osal inimestel, tõdeb psühholoog.

Ta toonitab, et raskustesse sattunud inimene ei tohiks tunda valehäbi. Sageli ei olda ju ise mitte kuidagi süüdi, et ettevõte lõpetab, koondab või kuulutab välja sundpuhkuse. Oluline on, et inimene ei kapselduks oma muredega, vaid saaks neist rääkida sõprade ja sugulastega. Pole õige arvata, et muretsejal on niigi raske, ei hakka teda segama. Lähedastel on võimalik süstida moraalse toetusega julgust ja eneseusku.

„Kui saadakse teada, et ettevõttel on probleemid, on loomulik, et tekib paanika. See tuleb nii või teisiti, aga sellesse ei tohi kinni jääda. Mingi lahendus lõpuks ikka on. Ka laste eest ei tohiks varjata keerulisi olukordi, nad aimavad niikuinii ja hakkavad muretsema. Targem on olukord lahti rääkida.”

Sotsiaaltoetuse küsimise raskused
Marika Lahe: „Eestlastele on juba lapsepõlvest õpetatud, et ennast ei tohi näidata nõrgana, tuleb hakkama saada. Seetõttu on mõnelegi äärmiselt raske ja ennastületav minna omavalitsusse abi paluma. Kuigi seda ei tohiks häbeneda. Kõige tähtsam on positiivne suhtumine ning usk, et raskusi on võimalik ületada.”

Samas on ka sotsiaaltoetuste asjus puutunud psühholoogiline nõustaja kokku murelikukstegeva teemaga. Loksa linna sotsiaaltöötajaga saavad abivajajad kõnelda privaatselt, sest tal on omaette tööruum. Ka Kuusalu valla Loksa teeninduspunktis jäävad isiklikud jutud sotsiaaltöötaja ja abiküsija vahele.

Ent Kuusalu vallamajas on olukord teine – seal töötavad mitu inimest ühes tööruumis.

„See on väga delikaatne teema. Tõepoolest, Kuusalu kandis olen kokku puutunud mitme juhtumiga, kus minu jutule tulnud inimene kurdab, et ei suuda vallamajja abi paluma minna. Avaldusi sotsiaaltoetuste saamiseks võetakse vastu ruumis, kus on veel kahe inimese töölauad. Olgugi, et ka nemad on sama valdkonna töötajad, kurdavad hädasolijad, et selline olukord on ebamugav, sest mõne teise ametniku juurde on ka jutulesoovijaid. Raskes olukorras inimene on eriti tundlik. Kui on võetud julgus kokku, et minna ja rääkida isiklikest hädadest, siis tekib tõrge, kui selgub, kõnelda tuleb mitme inimese juuresolekul. Ka kõrvalise isiku tahtmatu pilk võib tundliku inimese kannatusi suurendada.”

Õpilased ja nende mured
Kuusalu keskkoolis töötab oma psühholoog, Loksa kummaski koolis mitte. Loksa I keskkoolis ja Kolga koolis on ametis sotsiaalpedagoog.

„Noored teavad mind ja tullakse ka abi paluma. Kõige rohkem räägitakse, kuidas õpetaja kiusab. Õpilaste omavahelistest probleemidest kõneldakse vähem, need lahendatakse ilmselt omavahel. Minuni jõuavad tõsisemad küsimused – kuidas õpetaja materdab jutuga kedagi, naeruvääristab,” kõneleb Marika Lahe.

Ta selgitab, kui on konflikt õpetajaga, peaks kõigepealt proovima rääkida selle pedagoogiga. Kui ei õnnestu, tulla küsima nõu.

„Oleme istunud koos – õpilane, õpetaja, lapsevanem ja mina – ning arutanud. Need on olnud keerulised kõnelused, aga enamasti mitte lootusetud. Õpetajatel tuleks rohkem mõelda, kuidas saada lastele asju selgeks teha neile hinnangut andmata.”

Konflikt on elu normaalne osa
Marika Lahe paneb südamele, et probleemidele tuleb vaadata otsa ja otsida lahendusi: „Kui laps nutab, siis ütleme, et ära nuta. Aga tuleks lasta end tühjaks nutta, et mured ei talletuks sissepoole. Sama on kõigi meie probleemide ja raskustega. Kui hakatakse võtma antidepressante, siis need teevad tuimaks, aga ei anna lahendust. Stressist, ka sügavast stressist peaks inimene suutma ise välja tulla. Psühholoogilise nõustaja roll on ära kuulata, julgustada mõtlema põhjustele ja lahendustele. Väga tähtis osa on inimesel endal – rääkimisega saavad asjad selgemaks. Nõustaja aitab leida sisemised ressursid, et ei muututaks abituks.”

Ta on seda meelt, et kõigepealt tasuks probleemidega käia psühholoogi juures, mitte minna psühhiaatri jutule. Kui tegu on haigusega, soovitab psühholoog pöörduda arsti poole.

„Olen seisukohal, et arstirohtusid tuleb tarvitada nii palju, kui on vajalik, ja nii vähe kui võimalik. Me ei tea, missugused tagajärjed on antidepressantidel, sest nende eluiga on olnud lühike, toimet ei ole põlvkondade jooksul katsetada saanud. On inimesi, kes on antidepressante võtnud juba aastaid, ning on sõltuvuses.”

Privaatsus
Kuusalu valla ja Loksa linna psühholoogiline nõustaja on kohalik elanik – Pärispea külast. Ta tõdeb, et mõistab mõnede inimeste võõristust ning soovi oma muresid tuttavale mitte avada. Sellised inimesed võivad abi saada kaugemalt, võõralt nõustajalt.

„Ma ei küsi inimese käest tema perekonnanime. Kui ta tuleb esmakordselt mu jutule, uurin, kuidas soovib, kas hakkame kohtudes teretama või mitte. Mõned tahavad ka tänaval veidi kõnelda, et kuidas neil läheb. Aga on ka neid, kes kõnnivad mööda ega soovi mulle otsagi vaadata. Aktsepteerin seda, sest privaatsust tuleb austada.”

Keerulisemate juhtumite korral saadakse nõustaja juures kokku paaril korral nädalas, kuid reeglina piisab nädalas ühest tunniajasest kohtumisest. Kauem ja tihemini ei saa nõustajaga vestelda, sest ka see võib tekitada sõltuvust ning abivajaja ei hakka ise endaga tööle.