Pika­ve­re ühe ha­ja­ta­lu lu­gu

VAI­NO NAPP

See oli üle­möö­du­nud aas­ta­sa­ja vii­ma­sel vee­ran­dil. Ho­bu­ne ve­das vank­rit seal is­tu­va noo­re nai­se­ga, mees kõn­dis kõr­val. Jõud­nud rin­na­ku­le, näi­tas mees väl­ja­mäe poo­le, kus lö­mi­ta­sid ma­da­lad hoo­ned ja lau­sus: „Seal ta on­gi, see Pii­gu­ta.“

19. sa­jan­di vii­ma­ne vee­rand ja Pi­ka­ve­res­se saa­bu­nud tu­lid An­ton Han­sen Tamm­saa­re ko­du­kü­last, Jär­va­maa Al­bu val­la Ve­te­pe­re kü­las Si­mi­sa­lu ta­lust, mis „Tõ­de ja õi­gu­ses“ Hun­di­pa­lu. Mees vank­ri kõr­val oli Hans Grosst­ha­li, Hun­di­pa­lu Tii­du pro­to­tüü­bi, väi­mees Jü­ri Suur­kuusk. Vank­ril is­tus noor nai­ne Eva Suur­kuusk-Grosst­hal, Han­su tü­tar.

Jü­ri Suur­kuusk üt­les en­ne kroo­nu mi­ne­kut nal­ja­ta­des 13aas­ta­se­le Eva­le Si­mi­sa­lus: kui ta­ga­si tu­len, võ­tan su nai­seks. Pärast seits­meaas­tast tee­nis­tust Pe­ter­bu­ris pa­lus Jü­ri Eva kätt. Esi­me­sed aas­tad ela­ti Ve­te­pe­re kü­las Si­mi­sa­lus. Seal sün­dis esi­me­ne laps. Sa­mal ajal naa­ber­ta­lus kuu­lis Jär­va-Ma­di­se ki­ri­ku­kel­la­de he­li­nat An­ton Han­sen 8aas­ta­se­na. Aga Eva ja Jü­ri pi­did sealt kan­dist lah­ku­ma töö­kä­te üle­kül­lu­se tõt­tu. Esi­me­ne pea­tus oli Vet­las, tei­ne Pe­ri­las, eda­si Pi­ka­ve­re mõi­sas. Siin sai Jü­ri hak­ka­ma se­ni­kuul­ma­tu­ga. Kae­bas von Tau­be koh­tus­se ja või­tis! Et­te­võt­lik Jü­ri pal­kas abiks 8 meest, lõi­kas va­ja­li­ku tur­ba­ko­gu­se ja sai Tau­belt ühe me­he pal­ga – te­mal on le­ping ühe me­he­ga. Ko­hus oli õig­la­ne.

Kui pe­res­se oli sün­di­nud küm­nes laps, kaks su­rid väi­kes­te­na, ja ra­ha oli tur­ba­lõi­ka­mi­se­ga ko­gu­ne­nud, jõu­ti pü­si­va ko­du loo­mi­se­ni. Jü­ri Suur­kuusk os­tis Pi­ka­ve­re Sa­lu kü­las­se Pii­gu­ta ta­lu. Pii­gu­ta on al­les tä­na­päe­val ja Jü­ri jä­rel­tu­li­ja­te val­du­ses. Ost­mi­se ajal oli ma­ja ta­va­li­ne suur, ma­dal re­hie­la­mu. Õue ser­val ka­he­poo­le­ga ait. Kõik siit-sealt vei­di la­gu­ne­mas. Esi­me­ne suu­rem töö oli uus kaev ma­ja et­te. Se­ni oli vett vee­tud ja tas­si­tud 100 meet­ri kau­gu­selt kün­ka ja­la­milt. Ku­na see oli ala­ti ol­nud nais­te töö, mees­tel täht­sa­mat­ki te­ha, alus­ta­sid au­gu kae­va­mist nüüd­ki pe­re kaks va­ne­mat tü­tart. Me­hed tu­lid ap­pi siis, kui auk nii sü­gav, et mul­la kuh­jad hak­ka­sid õues lii­ku­mist se­ga­ma. Pea­gi oli ve­si ot­se uk­se eest võt­ta.

Siis jäi su­la­ne ai­das pii­bu­ga ma­ga­ma ja re­hie­la­must sai aher­va­re. Oli su­vi, ela­ti kes kui­das sai, süüa teh­ti se­pi­ko­jas. Uus ma­ja ehi­ta­ti va­na­le ko­ha­le, kõr­ge­ma­te la­ge­de­ga, aja­ko­ha­sem ja jõu­luks ko­li­ti sis­se. Mäe kül­je sis­se ehi­ta­ti lub­jaa­hi ja ja­la­mil oli sa­viauk. Pal­gid met­sast – nii saa­di peaae­gu ko­gu ehi­tus­ma­ter­jal. Sa­viau­gust sai hil­jem loo­ma­de su­vi­ne joo­gi­vee koht. Nais­te rõõ­muks meis­ter­da­sid poi­sid pum­ba. Täie­li­kult pui­dust – si­lin­der­lau­da­dest kok­ku löö­dud – töö­tas häs­ti.

Vars­ti ehi­ta­ti juur­de ho­bus­te tall ja lõ­puks suur küün. Sel ajal oli Jü­ri ju­ba kõr­ges eas ja pe­re­mees oli poeg Kons­tan­tin. Küün sai suu­rim ko­gu kü­las, ka­he lä­bi­sõi­du­ga, nel­ja ka­he­pool­se vä­ra­va­ga. Ühel pool oli hein, tei­sel pool vi­li ma­sin­da­mi­se­ni. Osa põ­ran­dast tse­men­tee­ri­ti, seal pee­ti su­ve­tal­guid, ka tant­si­ti. Et isa jä­rel olid meist­ri­me­hed po­jad­ki, ei saa­dud ta­lus lä­bi il­ma se­pa­pa­ja­ta. Teh­ti kõi­ki raua­töid, pea­le trei­mi­se. Pea­gi sai see tee­nus­töö pak­ku­jaks kõi­gi­le üm­ber­kaud­se­te­le ta­lu­de­le. Hil­jem oli hulk aas­taid kol­hoo­si ai­nus raua­töö paik. Po­ja­po­ja ju­tu jär­gi tei­nud va­nai­sa 1920ndail seal val­mis jalg­rat­ta, pea­le ke­ti, mil­le os­tis Tal­lin­nast. Sel­le rat­ta­ga käi­nud ta Ko­sel, Äk­sis, Kõuel, Kui­va­jõel pa­su­nat pu­hu­mas.

Pii­gu­ta ta­lu kõi­gist esin­dus­li­kest et­te­võt­mis­test tä­he­le­pa­nu­väär­seim ja sil­ma­tor­ka­vaim, kõr­gu­des üle kü­la, oli tur­biin. Kaks noo­re­mat poe­ga alus­ta­sid tur­bii­ni­ga ju­ba 1920nda­te al­gu­ses, et pum­ba­ta loo­ma­de joo­gi­ve­si lau­ta. 1930nda­te al­gu­ses ehi­ta­ti uus, suu­rem, kõr­gem. Sel­lel oli 14 tii­ba lä­bi­mõõ­du­ga 3,5 meet­rit. Re­duk­to­rid ja muud­ki os­te­ti. See tur­biin käi­vi­tas lint­sae, puur­pin­gi, tur­ba­hun­di, kap­sa lõi­ka­mi­se te­ra, ves­ki koos vil­ja­kot­ti­de tõst­mi­se meh­ha­nis­mi, elekt­ri­ge­ne­raa­to­ri ma­ja val­gus­tu­seks, vee­pum­ba – re­he­toas oli ve­si ja imb­kaev väl­jas.

Kõi­ke nä­gi va­na­pe­re­mees Jü­ri ise. Ta su­ri 1944. aas­tal 88aas­ta­selt. Liht­ne, hea­sü­dam­lik, huu­mo­ri­mee­le­ga ta­lu­mees. Oli ko­gu elu ol­nud pil­li­mees. Puhk­pil­lior­kest­ri­tes män­gis ta kroo­nu­tee­nis­tu­se ajal Pe­ter­bu­ris, Jär­va-Ma­di­sel, oli Pi­ka­ve­re Ha­ri­dus­selt­si or­kest­ri­juht, Ko­se puhk­pil­lior­kest­ri lii­ge. Osa­les lau­lu­peol.

Pii­gu­ta ta­lu pe­re­me­heks saa­nud poeg Kons­tan­tin oli isa vää­ri­li­ne igas mõt­tes. Tark mees, pi­das kol­hoo­sis pea­le se­pa mit­meid ame­teid. Kons­tan­ti­ni surm­gi jät­tis loo, mil­le­ga te­da mee­nu­ta­da. Suu­re pe­re liik­med Evast ja Jü­rist ala­tes on paa­ri eran­di­ga mae­tud Ko­se kal­mis­tu­le. Jä­rel­tu­li­jad hoia­vad esi­va­ne­ma­te ja Pii­gu­ta mä­les­tust.
Tekst raa­ma­tust „Kil­de Ko­se ki­hel­kon­nast“.