Päev koos Anija valla sotsiaaltöötaja MARIANNE LEISIGA

2831

Reportaaž elust piiri peal ja piirisekeldajatest.

Igaüks võiks olla vähemalt päeva koos omavalitsuse sotsiaaltöötajatega, et aru saada, kui habras on hakkamasaamine ja toimetulek, mida peetakse niisama tavaliseks kui kahte silma ja kahte kätt igal inimesel.

Ühel teisipäeval olin Anija vallamajas sotsiaaltööspetsialisti Marianne Leisi töövari. Istusin sama laua taga, kus temagi ja kuulasin Kehra linna ning kogu Anija valla inimeste lugusid, mis keerlesid kohale.

Sotsiaaltööspetsialist toksis arvutisse avaldusi toetuste kohta ja õhtul tuli teha sotsiaalkomisjoni liikmetel otsus, keda ning kui palju toetatakse.

Riiklik toimetulekutoetus on Eestis praegu 76,7 eurot ehk siis summa, mis on sama suur kui krooni-ajal – 1200 krooni. See on raha, mis peab jääma kätte pärast seda, kui on makstud kommunaal- ja üürikulud. Kui inimene saab sellist summat kolm-neli kuud, pole hullu midagi, aga kui aeg venib ja tööd ei leia, on hakkamasaamine raske nii inimesele endale kui ka tema lähedastele. Vahel pole sellisel inimesel lähedasigi enam.

Nii väike on summa seetõttu, et justkui sunniks tööd otsima. Mis aga juhtub, kui tööd ikkagi ei leita? Või mis saab inimestest, kellel pole lähisugulasi, kes suudaks-tahaks nende eest hoolitseda? Marianne Leis ei tea.

Küsin, et kas vanamoodi ei saa. Vanasti tegelesid hingeabiga kirikud, kes lisaks usule andsid inimesele lootust ja julgust kogukonnas hakkama saada.

Tänapäeval on selleks psühholoogid. Marianne Leis ütleb, et teraapia maksab suurt raha, mida riigil ega vallal pole. Osatakse kirjutada projekte voldikutest, kus on näiteks kirjas, et kust saab PRIA-toetust ehk makarone, toiduõli, teed ja kaerahelbeid, aga raske kirjutada projekti, kuidas inimest emotsionaalselt aidata.

Piiripealseid lugusid
Sotsiaaltöötajad tegelevad inimestega, kes elavad ühiskonna vaesuse piiri peal, näiteks ei oska või suuda ennast majandada.

Üks sellistest piiriületajatest jõuab teisipäeval kabinetti, et küsida sotsiaaltööspetsialistilt, miks lapsetoetus pole kohale jõudnud. Marianne Leis helistab Harju sotsiaalkindlustusametisse, ulatab telefoni kliendile ja too kuulab, kuulab. Vaatab siis meie poole, ütleb telefoni: „Aitäh.“. Tuleb välja, et viimased kolm kuud on ta siiski toetusi saanud ilma, et ta seda ise teaks.

Pärast inimese lahkumist küsib ametnik minult: „Noh, mis sa arvad, miks ta seda raha ei märganud?“ Eriti ma ette ei kujuta. „Eks ikka sellepärast, et tal tuleb seda igalt poolt juurde.“

Enne hommikukohvi on kabinetti sisse tormanud järjekordne majandusraskustes vaevlev inimene. Marianne Leis saadab mulle paberitükikesel sõnumi: „Ära vaata talle silma.“ Vaatan siis poolteist tundi keerulist ja kummalist juttu kuulates silmadest mööda –  mütsi, kulmukaari ja sõrmi, mida närviliselt heledal laual trummeldatakse. Sotsiaaltööspetsialist on endiselt sõbralik ja tore, väldib kliendiga silmsidet. Probleem lahendatakse. Inimene võtab asjad ja läheb.

Ametnik naeratab mulle ja teatab: „Tal võib hoog peale tulla, on vaimselt ebastabiilne. Sellistele inimestele ei tasu silma vaadata, tuleb sõitlemiste laviin kaela. Lihtsalt hakkabki karjuma suvalise inimese peale.“

Telefon heliseb sageli, samal ajal tuleb toksida arvutisse avaldusi. Pärast hommikukohvi leiame ennast lahendamas peretüli sotsiaalkorteris, mis on kenasti sisustatud. Korras ja puhas – palju ilusam, kui need teised korterid, kust otsime taga üht meest, keda mul kõige lihtsam oleks nimetada suliks. Olevat kunagi koolisööklat röövinud, toppind kogu moona kotti ja jätnud mõnda lastele ka, aga komistanud varahommikusel ajal koolisööklatädile otsa, arvanud, et too samasugune suli nagu tema isegi, ja kostnud, et midagi jäi veel sööklasse alles.

Seda klienti tuleb otsida suurelt maa-alalt, sõelume läbi mitu korterit. Satume Kehras ka sotsiaalkorteritesse, mille elanikud söövad tuvisid, varastavad rauda või põõnavad päevade viisi teadmata, mida oma eluga pihta hakata.

Just neid sotsiaalmaju on võimatu korda teha, sest ka ahi või radiaator on rauast, mida saab ju müüa, et alkoholi osta. Raudteeliiprid on rauast, neidki saab müüa. Lõhkised tapeedid, koledad kumisevad külmkapid, mis on ilmselt tühjad, räbalad kardinad, karumõmmid korteris, kuhu harva satub mõni laps.
Ärajoodud ja -magatud näoga habemes vanamees, hirmus hakkab.

Ent meie otsitud suli tuli ise vallamajja, astus mõne aja pärast sotsiaaltöötaja kabinetti. Habetunud, alkoholi lõhnadega, ilmselt kolmekümnendates või hilistes kahekümnendates mees seisab kummaliselt rõõmsana meie ees. Marianne Leis meeldib inimestele – väheke hulludele või rahututele, aga ka paljudele teistele, kellel on abi vaja. Meeldib oma rahu tõttu.

Suli küsib, et miks ta vajalik on. Marianne Leis ütleb, et teda kohe pole vaja, aga olgu ta telefoninumber sotsiaalametnikul käepärast, küll siis, kui kiri kaugelt kohale jõuab, mees üles otsitakse. Mulle selgitab Marianne Leis, et see kiri on kohtutäiturilt.

Päev lõpeb sellega, et koos­olekule koguneb sotsiaalkomisjon, kes peab otsustama, kuhu läheb riigi ja ka valla toetusraha, mida kõigile kunagi ei jätku.

Komisjoni koosolekul kõrvalised isikud osaleda ei saa. See kestab poolteist tundi. Ja nii ongi päev otsa saanud. Hiljem tuleb sotsiaaltööspetsialistil helistada neile, kes raha ei saanud ja selgitada, miks ei saanud.