OLEV RÄHNI: „Raasiku on rikka kultuurieluga vald.“

2269
OLEV RÄHNILE meeldib Aruküla Vil­divilla kohvik, kus käib meeste­ga laulmas.

Raasiku vallavolikogu liige ja endine vallavanem OLEV RÄHNI parandab arvuteid, laulab arhailist meestelaulu ning soovib hoida volikogus ära lauslollust.

Olev Rähni on vallavolikogu liige alates suvest, kui temaga samas nimekirjas kandideerinud Priit Tammeraid peatas pooleks aastaks oma volitused. 1995. aastast valla juhtimises osalenud Olev Rähni jaoks oli see 2. kord, kui pääses volikogusse asendusliikmena.
Ta tunnistas, et Priit Tammeraidi loobumine oli tema jaoks üsna ootamatu: „Jõudsin olla poole aasta jooksul volikogu tegemistega kursis. Saime oma valimisliiduga Kodukoha Eest tihti kokku ning sain neile nõu anda. Aitasin koalitsioonil kokku saada, vahendasin osapooli, sest suhtlen tihedalt nii meie nimekirja juhi Ants Kivimäega kui ka Üheskoos eestvedaja Jako Reinastega.“
Ta lisas, et pärast möödunud valimisi tundus, valimisliit Kodukoha Eest jääb opositsiooni, sest kokkulepet ei saavutata: „Valimiste ajal oli kolm eraldiseisvat liitu, ühisosa tekkis alles pärast valimisi ning saime oma mõtted Üheskoos liiduga päris lähestikku. Ühisosa leidmine oli keerulisem, sest volikogusse valiti palju uusi inimesi, kes olid seni vallajuhtimisest kaugel ega teadnud kohalikust poliitikast suurt midagi.“
Sotsiaaldemokraat
Kuigi sõdimist on tema arvates olnud rohkem kui varem, on volikogu nüüd konstruktiivne: „Teravaid ütlemisi on palju, kuid on õige öelda välja, kui seisukoht ei meeldi.“
Olev Rähni on sotsiaaldemokraat ning selle erakonna liige: „Olen nende idee toetaja, kuid mitte aktiivne liige. Rusikat vehkima pole läinud. Raasiku sotsiaaldemokraatide osakonna loomise idee vaikselt tuksub. Kuna kohalikku osakonda pole veel loodud, kuulun Rae valla sotsiaaldemokraatide hulka.“
Ta ütles, et erakonna nimekirjaga kandideerimine peletaks inimesed eemale: „Raasiku vallas on sotsiaaldemokraatide toetajaid, kuid erakonnaliikmeid on vähem. Erakonnal läheb vahel tõusvas joones, siis astutakse ämbrisse. Kui ma  ise seda  juhtumit ämbriks pean, ei saa  ma ju inimest erakonnaga liituma meelitada. Valimisliiduga on parem, sest kuigi maailmavaated võivad erineda, on nägemus kohalikust elust sarnane ja eesmärgid ühised.“
Olev Rähni ei pea õigeks, kui inimesi agiteeritakse iga hinna eest kandideerima: „Ma ei läheks kellelgi ajusid kruttima. Lähen, küsin ja uurin inimestelt. Kui neile mu mõtted ei meeldi, ei hakka peale käima. Ukselt uksele ma ei käi. Vanus on ka juba selline, et ei pürgi võitlema, kuid kaasa rääkida tahaks küll, et lauslollusi ära hoida. Nii palju elukogemust peaks mul olema.“
Olev Rähni elab Arukülas, pärit on Elvast: „Lõpetasin TPIs puidutehnoloogia eriala ning mind suunati 1982. aastal pärast kõrgkooli lõppu tööle tootmiskoondise Kooperaator Aruküla puidutsehhi, mille uus hoone oli mõisa kõrval just valmis saanud. Praegu asub seal Lindwood.“
Õpetajast vallavanemaks
Kohalikus elus hakkas ta kaasa lööma pärast Arukülla kolimist, enne poliitikasse asumist osales aktiivselt kultuurielus ja laulis segakooris: „Kui Arukülla ehitati lasteaed, määras firma mind sinna esindajaks. Siis veel hoolekogusid polnud, oli kohalike ettevõtete esindajate kogu, kes aitas korraldada lasteaia elu.“
Aruküla eluga sidus teda ka õpetajatöö: „Mõisa loodi kunstikool ning minust sai seal puidutööõpetaja..“
Volikogusse kandideeris ja sai ta esimest korda siis, kui valiti külanõukogu viimast koosseisu: „Kohalikud mehed kutsusid, et tule kandideerima. Elasin siis vene kiriku juures ja kuulusin Järsi küla piirkonda.“
Vallajuhtimises hakkas ta osalema 1995. aastal, kui vallavanem Toivo Veenre lõi abivallavanema koha ning pakkus seda talle. Abivallavanema ametit pidas ta aasta, 1996. aastal valis volikogu ta Raasiku vallavanemaks ning jäi sellele kohale 1999. aastani.
Volikogu praeguse koosseisu  kohta ütleb ta, et oleks parem, kui teravaid vaidlusi poleks, kuid probleemidele ei saa läbi sõrmede vaadata: „Lennu teema on kestnud väga kaua, olin peaaegu selle alguse juures. Kuulusin eelmises koosseisus revisjonikomisjoni ja hakkasin Jako Reinaste palvel asja uurima. Tundus kahtlane, et nelja päeva jooksul võeti projekt vastu ning anti ehitusluba. Teadsime, et see koht on uudismaa, kus hakkaksid sõitma rasked masinad. Tee alt läheb läbi Kalesi maaparanduse peakraav, kui see kinni vajub, oleks küla maad kuni Igavereni üle ujutatud. Külaelanikele öeldi, et teeremonti lähema viie aasta jooksul ei tule, aga suured masinad tallasid selle veel koledamaks. Asja tegi hullemaks valla vilets koduleht – vallavalitsuse protokolli polnud kaua üleval. Asi algas teest, kui see ära songiti, läks jamaks. Vald on teinud selle jaoks kõik, et Lennu teema saaks peagi klaaritud.“
Investeerida on keeruline
Olev Rähni rõõmustab, et jupike Aruküla kergliiklusteed on lõpuks valmis: „Kergliiklustee oli volikogu mitme koosseisu teema. On mõistlik, et osa kergliiklusteest kulgeb kiviaia tagant.“
Ta märkis, et ülejäänud teel jaamani on nähtavusprobleem tõsine: „Kui sõidan pimedas mööda Tallinna maanteed, kõnnitakse tee ääres helkurita ning autojuht ei näe jalakäijat. Praegune teejupp on vaid pool lahendust, kuid läinud väga kalliks. Muidugi oleks võinud olukorda maade erastamise ajal ette näha ning teha kergliiklustee jaoks eraldi servituut. Siis poleks meil praegu olukorda, et üks maaomanik ei soovi kõnniteed oma maale.“
Valdade ühinemist ta ei poolda: „Ühinemised pole näidanud midagi head. Kunagi rääkisime Anija ja Jõelähtme valla küladest, mis on ümber Raasiku aleviku. Nad kasutavad meie valla teenuseid ning nende tõmbekeskus on siin. See liitmine oleks mõistlik.“
Ta tõdes, et muret valmistab Pikavere kooli kahanemine: „Kui kool avati, oli see väga tugev ja kodulähedane maakool. Laste arv väheneb ja pole parata, rahakott sunnib tegema otsuseid. Samas Aruküla kool jääb kitsaks, ka Raasiku kool vajab arendamist.“
Kultuur lepitas alevikud
Valla kultuurielu on Olev Rähni hinnangul suurepärane: „Raha oleks alati rohkem vaja, remonti vajavad nii Aruküla kui Raasiku rahvamajad. Aruküla elanikuna vaatan aga Garina Toomingasele alt üles ning mõtlen hirmuga, mis siis saab, kui ta kunagi kultuurijuhi tööst loobuks. Koos Helle Vagaga on nad kaks alevikku kultuuri abil lähendanud. Noorte seas on häid tegijaid kõvasti, kuid kahtlen, kas keegi suudaks sellist koormat kanda. Kui Arukülas mängitakse teatrietendusi, on saal tavaliselt puupüsti täis.“
Ta leiab, et Raasiku vald on elamiseks hea ja turvaline: „Koolid, lasteaiad ja transport on olemas ning noorel perel on mugav end sisse seada. Volikogu arvestab järjest rohkem küladega. Kunagi olid alevikud peatähtsad. Toivo Veenre ajal olid Raasiku aleviku elanikud kibestunud, sest külanõukogu ning esimene vallamaja koliti Arukülla. Öeldi, et viige kirik ka siit siis juba ära. Kaks alevikku olid omavahel võitluses.“
Igapäevatööd teeb ta Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus on IT vanemspetsialist, enda sõnul niiöelda patsiga poiss ehk ITmees: „See töö on ühtlasi ka minu hobi. Hakkasin arvutitega tegelema 1985. aastast, kui töö juurde toodi esimesed arvutid. Tehnikakõrgkooli läksin tööle 2001. aastal. Nädalavahetustel töötan FIEna, annan kohalikele arvutiabi.“
Õhtud on tal Arukülas sisustatud peamiselt muusikaga, ta laulab Aruküla segakooris Spunk ning meestelauluansamblis Lüü-Türr: „Ansamblis jäi vahele vaid paar proovi. Käisin esimesel kokkusaamisel mõisas, kuid kuidagi läks kõrvust mööda, et hakkab olema regulaarne laulmine. Pojad laulavad mul seal algusest peale, läksin ka ning hakkas väga meeldima. Seltskond on super – täpselt see, mida on meestele vaja. Naiste ees kipuvad mehed niiöelda esinema, omakeskis on õlg-õla tunne.“
Kuna ta armastab puutööd ja muusikat, on tal plaanis teha lähi­ajal valmis kannel: „Noorem poeg teeb gümnaasiumi lõputööna kandle. Käisin Tiit Saare juures teda selles aitamas ning sain pisiku külge. Pillimängu õppimine on olnud mul kogu aeg salajane unistus. Tahtsin mängida oma isa eeskujul akordionit, kuid ei saanud muusikakooli. Tol ajal nõuti muusikakooli minekuks tervisetõendit, mida sai Tartust. Ema oli kogu päeva tööl, polnud aega sinna sõita ning pilliõpe jäi sinnapaika. Mul oli Uno Loobi kitarriõpik, mille järgi õppisin ise kitarri mängima ja häälestama.“
Muusikaga tegelevad ka Olev Rähni lapsed: „Noorem poeg Jürnas õpib Otsa-koolis metsasarve, on oma oskusega nõutud mees ning õppejõud on öelnud, et poisile pole enam eriti midagi õpetada. Vanem poeg Andrus õppis Arukülas klarnetit ning laulab Aruküla noortekooris.“