Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­be­ri ter­ven­dav aed Valk­la kü­las

6
Nõmmiku Hobihäärberi perenaine GÜLNARA TARTES: „Soolikarohu lõhn ei meeldi kahjuritele ja peletab neid eemale ka käokingast.“

GÜL­NA­RA TAR­TES: „Hak­ka­si­me koos abi­kaa­sa­ga ae­da ra­ja­ma ne­li aas­tat ta­ga­si,
nüüd on is­tu­tu­sa­la ja ra­ja­ti­sed pai­gas, tai­me­de va­lik pee­nar­des­se on kes­tev prot­sess.”

Valk­la kü­las asuv Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­ber on Gül­na­ra Tar­te­se ja ta abi­kaa­sa Hei­ma­ri ühi­ne pro­jekt. Ideed on Gül­na­ra Tar­te­se sõ­nul pea­mi­selt te­malt, täi­de viiak­se koos.

Nad soe­ta­sid 2008. aas­tal Kuu­sa­lu val­da ma­ja, mis oli al­gul mõel­dud su­ve­ko­duks. Ku­na os­tu­het­kel saa­dao­le­va­test hoo­ne­test jäid sõe­la­le sa­ma hin­na­ga elu­ma­ja ning su­vi­la, va­li­ti esi­me­ne, kuid sin­na pü­si­valt ela­ma jää­da ei ol­nud plaa­nis.

„Es­malt ei taht­nud me siia eri­ti ka peen­raid ra­ja­da, sest pol­nud, kes oleks käi­nud pi­de­valt hool­da­mas. Tu­li­me liht­salt aeg-ajalt maa­le puh­ka­ma. Nau­ti­si­me koos me­rel, nõm­mel ja nii­dul käi­mist,” üt­leb Gül­na­ra Tar­tes.

Kuus aas­tat hil­jem ot­sus­ta­sid nad lin­nast maa­le ko­li­da. Sel­leks ajaks oli pe­re­nai­ne jõud­nud oma krun­di plaa­ni põh­ja­li­kult lä­bi mõel­da. Tek­kis kin­del soov ra­ja­da ko­gu­tud tead­mis­te põh­jal ter­ven­dav aed. And­ra­goo­gi­na töö­tav Gül­na­ra Tar­tes hak­kas en­nast aian­du­se alal ise ha­ri­ma ning on nüüd­seks ka Rä­pi­na Aian­dus­koo­li vi­list­la­ne.

Ta üt­leb, ae­da ra­ja­ma ha­ka­tes tun­dis, et see on pro­jekt, mis te­da õn­ne­li­kuks teeb: „Läh­tu­sin si­se­tun­dest, ei taht­nud teis­te tead­mi­sest end mõ­ju­ta­da las­ta. Koo­li­tar­kus on hil­jem ta­sa­pi­si juur­de tul­nud. Mul on see aia ra­ja­mi­ne kui­da­gi ta­gur­pi­di käi­nud. Iga su­ve­hooa­ja lõ­puks olen koos­ta­nud en­da­le õp­pe­ka­va, mil­le alu­sel tal­vel end täien­da­ma ha­ka­ta.”

Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­be­ri ni­mes tä­his­tab „Nõm­mi­ku” pe­re­rah­va sõ­nul seal­set nõm­me­maad. „Ho­bi” toob esi­le nen­de lem­mik­te­ge­vu­sed: aian­du­se, kä­si­töö ning lem­mik­loo­mad. „Häär­ber” väl­jen­dab nen­de elu­pai­ka il­me­ka­malt kui „ta­lu”, ku­na te­gu on kaa­saeg­se pui­t-e­hi­ti­se­ga, mil­le­le li­sa­ti aas­ta­te jook­sul kaks klaas­sein­te­ga ter­ras­si.

Pe­res on kolm ret­rii­ve­ri tõu­gu koe­ra Bran­dy, Ben­ji ja Stel­la ning rull­kõr­va­de­ga kass. Pe­re­rah­vas kin­ni­tab, et iluae­da saab pi­da­da ka ak­tiiv­se­te koer­te­ga koos ela­des. Sel­leks tu­leb vaid aia pla­nee­ri­mi­sel nen­de elus­tii­li­ga ar­ves­ta­da, neid esi­me­sel eluaas­tal hool­salt kas­va­ta­da ja õpe­ta­da. Pe­re­kond Tar­tes te­ge­leb koer­te tree­ni­mi­se, kas­va­ta­mi­se ning are­ta­mi­se­ga ja pa­kub va­ja­du­sel ka oma kas­van­di­ke­le hoiu­ko­du.

Gül­na­ra Tar­tes võt­tis oma aia loo­mi­sel alu­seks kõi­ge­pealt feng shui põ­hi­mõt­ted. Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­be­rist ei leia kü­las­ta­ja klas­si­ka­list jaa­pa­ni ega hii­na ae­da, küll aga ka­su­ta­tak­se pal­ju ida­maa­dest pä­rit tead­mi­si loo­du­se­ner­gia­te lii­ku­mi­sest. Ma­ja juur­de kuu­luv suur õuea­la su­lan­dub ümb­rit­se­vas­se maas­tik­ku, an­des või­ma­lu­se tun­da end osa­na loo­du­sest.

Gül­na­ra Tar­tes: „Proo­vi­me ela­da ümb­rit­se­va­ga koos­kõ­las, ra­ken­da­des loo­dus­sõb­ra­lik­ke la­hen­du­si. Kõik meie ki­viaiad on va­ba käe­ga lao­tud, jät­tes ki­vi­de va­he­li­sed praod ja õõn­su­sed pu­tu­ka­te, lin­du­de, ka­he­paik­se­te ning hiir­te pe­sa­deks. Ma­ja et­te on tead­li­kult ehi­ta­tud alt tüh­jaks kae­va­tud, pealt ki­vi­de­ga kae­tud ra­ja­tis kärn­kon­na­de ko­duks ning tal­vi­tus­pai­gaks. Need ka­he­paik­sed on aed­ni­ku­le ju vä­ga ka­su­li­kud abi­li­sed. Sa­mu­ti hoia­me oma tii­gid ala­ti ää­re­ta­sa vett täis, et kõik pi­si­loo­mad neist juua saaksid ja sa­mas nad vet­te kuk­ku­des kal­da­le ta­ga­si pää­seksid.”

Pal­ju­des pee­nar­des ning kas­vu­hoo­nes kas­va­tab pe­re­nai­ne nii­ni­me­ta­tud naa­ber­tai­mi. Need on is­tu­ta­tud teis­te tai­me­de va­he­le, et sõl­tu­valt lii­gist kas kah­ju­reid ek­si­ta­da, näi­teks mus­kaat­sal­vei, või tolm­le­jaid li­gi mee­li­ta­da, mi­da teeb näi­teks ii­sop. Kas­vu­hoo­nes ee­lis­ta­vad kah­ju­rid to­ma­ti­le kur­gi­roh­tu, mil­lest saab nii küll oh­ver­taim, kuid tä­nu oma sit­ku­se­le jääb ta ik­ka­gi elu­jõu­li­seks, sel­gi­tab Gül­na­ra Tar­tes. Ta li­sa­b, et üh­te­gi mür­ki Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­be­ri aias ei ka­su­ta­ta.

Pe­re­nai­ne kir­jel­dab, kui­das loo­bus ehi­ta­ja­te kül­va­tud ing­li­se mu­rust. Sel­le ase­mel la­si ta kas­va­ma jää­da nii tee­le­hel, ris­ti­kul kui või­lil­lel – sel­li­ne mu­ru on pal­ju jät­ku­suut­li­kum ega va­ja pi­de­vat hoo­lit­se­mist. Suu­rem osa tee­ra­da­dest on sil­lu­ta­ma­ta, vaid üks väi­ke lõik on lao­tud ki­vi­dest. Kat­te­ta ja kää­nu­li­sed tee­ra­jad võ­ta­vad pe­re­nai­se sel­gi­tu­sel aias lii­ku­jal kii­rust ma­ha. See on­gi ter­ven­da­va aia pu­hul üks olu­li­ne ees­märk – pan­na ini­me­ne nii­moo­di lii­ku­ma, et aeg­lus­taks sam­mu, mär­kaks de­tai­le, teeks pi­de­valt uu­si suu­na­va­li­kuid, pü­siks se­da­si pi­de­valt käe­so­le­vas het­kes.

Puh­kea­la­de juu­res võt­sid ma­ja oma­ni­kud ar­ves­se eel­kõi­ge päi­ke­se lii­ku­mist, aga ka tuu­le suun­di. Nen­de sõ­nul saab me­reäär­seid tuu­le­pu­han­guid häs­ti ära ka­su­ta­da.

„Näi­teks pa­ku­vad aias asu­vad eri­ne­vad tuu­le­kel­lad he­li­te­raa­piat ning tuu­le abil võrk­kii­ge­ni jõu­dev hüat­sint­si­re­li ja par­gi­roo­si­de lõhn aroo­mi­te­raa­piat,” lau­sub Gül­na­ra Tar­tes.

„Et puh­ke­koh­ad jääksid kõi­ge pa­re­mi­ni lõh­na­vate tai­mede suh­tes al­la tuult, pi­din kõi­ge­pealt oma õue põh­ja­li­kult tund­ma õp­pi­ma. Kui­gi meie suur aed koos­neb just­na­gu mit­mest eri­ne­vast aiast, moo­dus­ta­vad need kok­ku ter­vi­ku – kõik is­tu­tu­sa­lad ning aia­ra­ja­ti­sed täien­da­vad üks­teist, tiik aga pee­gel­dab nii neid kui ka tä­his­tae­vast.”

Pe­re­rah­vas kin­ni­tab, et hu­vi­li­sed saa­vad min­na tut­vu­ma nen­de Nõm­mi­ku Ho­bi­häär­be­ri­ga ja kuul­da feng shui põ­hi­mõ­te­test aia­ku­jun­du­ses, kui eel­ne­valt kok­ku lep­pi­da.