Muu­si­ka­list õu­dus­ko­möö­diat „Moo­tor­saed laul­sid“ fil­mi­ti pal­ju Kuu­sa­lus

En­ne jõu­le ki­no­des­se jõud­nud, roh­kelt kõ­neai­net te­ki­ta­nud ja mit­mel rah­vus­va­he­li­sel fes­ti­va­lil au­hin­du ko­gu­nud õu­dus­ko­möö­dia-muu­si­kal „Moo­tor­saed laul­sid“ on suu­res osas seo­tud Kuu­sa­lu ale­vi­ku ning Kuu­sa­lu val­la kü­la­de­ga.

Küm­me­kond aas­tat ta­ga­si vän­da­tud fil­mi mi­tu võt­te­päe­va olid Kiiu tank­las, fil­mi­ti ka Ka­ber­la lä­he­dal ja Val­ge­jõe sil­la juu­res ning kõi­ge pi­ke­malt töö­tas fil­mi­mees­kond Kuu­sa­lus ela­va fil­mi­me­he Ras­mus Me­ri­voo ma­ja keld­ris.

Just tut­vus te­ma­ga tõi noo­red fil­mi­te­gi­jad Kuu­sa­lu mai­le. „Ras­mus tea­dis ala­ti, kust lei­da mingeid rek­vi­sii­te või ruu­me, mi­da meil nul­lee­lar­ve­ga fil­mi te­ge­mi­sel pa­ra­ta­ma­tult va­ja läks,“ üt­les režis­söör San­der Ma­ran.

Õu­dus­ko­möö­dia „Moo­tor­saed laul­sid“ st­se­na­rist, režis­söör, he­li­loo­ja, mon­tee­ri­ja, he­li­ku­jun­da­ja ja vär­vi­mää­ra­ja San­der Ma­ran tut­vus Ras­mus Me­ri­voo­ga 2011. aas­tal, kui fil­mi­p­ro­dut­sent Mikk Ran­na eest­ve­da­mi­sel toi­mu­sid üle-ees­ti­li­sed fil­mi­tal­gud. Sel­le fil­mi­koo­li­tus-eks­pe­ri­men­di käi­gus val­mis noor­tel va­ba­taht­li­kel fil­mi­te­gi­ja­tel ko­ge­nud fil­mi­rah­va ju­hen­da­mi­sel film „Täit­sa lõpp“. Ras­mus Me­ri­voo oli tal­gu­fil­mi juu­res San­der Ma­ra­ni ju­hen­da­ja. Fil­mi­tal­gu­te võt­te­tii­mi kuu­lu­sid noor­test ka Ta­nel Peet ja Sven-Erik Mänd­maa, kes töö­ta­sid „Moo­tor­saed laul­sid” kaa­me­ra- ja val­gu­so­sa­kon­nas.

Fil­mi esi­li­nas­tu­se­ni ku­lus küm­me aas­tat, sest San­der Ma­ra­ni sõ­nul te­ge­les ta jä­rel­tööt­lu­se­ga mi­ni­maal­se ee­lar­ve tõt­tu ja mit­me mees­kon­namu­de­li lä­bi­kuk­ku­mi­se ta­ga­jär­jel olu­de sun­nil ük­si.

Ven­nad, režis­söör San­der Ma­ran ja pro­dut­sent Kaur Ma­ran, kes 2013. aas­tal sa­mu­ti „Moo­tor­saa­gi­de” võt­te­tii­mi­ga lii­tus, ju­tus­ta­sid Sõ­nu­mi­too­ja­le, et suur abi oli võ­te­te ajal Pee­ter Ki­vi­mäest, kes nüüd­seks on kah­juks ju­ba läi­nud ma­na­la­tee­le. Te­ma töö­riis­ta­muu­seu­mist saa­di ka­su­tu­seks pal­ju rek­vi­sii­te ning Pee­ter Ki­vi­mäe teeb fil­mis Rel­va­mees Mär­di­na nen­de hin­nan­gul ühe meel­de­jää­vai­ma rol­li.

„Ki­vi­mäe Pet­si roll on väi­ke, aga sel­li­ne, kus pub­lik nae­rab val­ju hää­le­ga eran­di­tult kõi­gil li­nas­tus­tel ja nii ka vä­lis­mais­tel fes­ti­va­li­del. See roll oli kir­ju­ta­tud näit­le­ja Märt Avan­di­le, ke­da me ei jõud­nud­ki fil­mi kut­su­da. Aga Pets te­gi sel­le pal­ju pa­re­maks. Üld­se oli pal­ju neid, ke­da olek­si­me taht­nud kut­su­da män­gi­ma, kuid jäi kut­su­ma­ta,“ rää­kis San­der Ma­ran.

Kaur Ma­ran kir­jel­das, kui­das Ras­mus Me­ri­voo kau­du saa­di te­ma sõp­ra­delt-tut­ta­va­telt suur osa at­ri­buu­ti­kast, ka moo­tor­saed ning moo­tor­sae­ga laul­va mõrt­su­ka val­ge kau­bik, mi­da fil­mi­mi­sel ka­su­ta­ti: „Oli­me ise tol­lal suh­te­li­selt lol­lid ja pa­lu­me ko­ha­li­ku aja­le­he kau­du va­ban­dust kau­bi­ku oma­ni­kelt. Pi­ke­malt ei ta­haks se­da kir­jel­da­da ja mi­da­gi ka­tast­roo­fi­list pol­nud, aga üs­na to­be vää­ri­ti­mõist­mi­ne ja ik­ka­gi ka meie­pool­ne ru­mal käi­tu­mi­ne.“

Nad kõ­ne­le­sid veel, et fil­mis teeb näit­le­ja­de­büü­di Ras­mus Me­ri­voo hõi­mu­pea­li­ku rol­lis. Tal on fil­mi­rol­le ol­nud va­rem­gi, ent se­ni on need fil­mi­dest väl­ja lõi­ga­tud.

Au­to­de ta­gaa­ja­mi­se st­see­ni fil­mi­ti Kuu­sa­lu val­la kül­je all Ani­ja val­las Pii­be maan­tee ta­ga­va­ra­len­nu­väl­ja ru­lee­ri­mis­ra­jal. Sel­le koh­ta kõ­ne­le­sid ven­nad Ma­ra­nid, et üks pro­dut­sent Jan And­res­son läks küm­neks mi­nu­tiks ära ja jõu­dis kõr­val asu­vas­se har­ras­tus­len­du­ri­te an­gaa­ri. Seal koh­tas ta Ants Ki­vi­mäed, kes võt­tis San­der Ma­ra­ni koos ka­he kaa­me­ra­ga oma del­tap­laa­ni­le ning noo­red said fil­mi jaoks õhu­kaad­reid. Tol ajal veel droo­ne pol­nud, droo­ni­võt­teid ei teh­tud ja sel­li­ne või­ma­lus oli võt­teg­ru­pi­le suur ve­da­mi­ne.

Ants Ki­vi­mäe rää­kis sel­le võt­teõh­tu koh­ta Sõ­nu­mi­too­ja­le, et ei mä­le­ta enam, kui mi­tu kor­da tu­li nen­de kaad­ri­te pä­rast del­tap­laa­ni­ga õh­ku tõus­ta: „Ühe st­see­ni fil­mi­mi­ne oli aja­ku­lu­kas et­te­võt­mi­ne. Sel­gus, see po­le su­gu­gi liht­ne. Õh­tu­päi­ke te­ki­tas var­je. Kui ma­ha tu­li­me, vaa­da­ti kaad­rid üle, ik­ka ja jäl­le tu­li õh­ku tõus­ta, au­tod sä­ti­ti pai­ga­le, fil­mi­ti mit­me nur­ga alt ühest ja tei­sest kül­jest. Mul­le len­da­mi­ne meel­dib ja ai­ta­sin rõõ­mu­ga ning olen aas­ta­te jook­sul tei­si­gi fil­mi­te­gi­jaid len­nu­ta­nud.“

Ta li­sas: „Too­kord ma ei saa­nud aru­gi, mi­da need noo­red tee­vad. Tun­nus­tan vi­sa­dust, et ei jäe­tud fil­mi poo­le­li, ja kui­gi ku­lus küm­me aas­tat, teh­ti see val­mis.“