MIH­KEL TIKS: „Suur­pea­le võiks an­da kõi­ge hül­ja­tu­ma kü­la tiit­li.“

313
Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gus­se va­li­tud MIH­KEL TIKS.

MIH­KEL TIKS, sa­jan­di­va­he­tu­se pai­ku oli­te 11 kuud Lok­sa val­la­va­nem. Nüüd tu­li­te ko­ha­lik­ku po­lii­ti­kas­se ta­ga­si, kan­di­dee­ri­si­te va­li­mis­lii­dus Üks Kuu­sa­lu Vald ja sai­te 40 va­li­ja hää­le­ga Kuu­sa­lu val­la uu­de vo­li­ko­gus­se. Miks just sel­les ni­me­kir­jas ja mis ajen­das po­lii­ti­kas­se ta­ga­si tu­le­ma?
„See liht­salt läks nii. Mõt­le­sin kor­ja­ta na­tu­ke hää­li kor­ra­li­ke ini­mes­te ka­suks, et nad vo­li­ko­gus löö­gi­le pää­sek­sid. Mu va­li­mis­kam­paa­nia läks mul­le maks­ma pool kar­bi­täit knop­ka­sid, mil­le­ga kin­ni­ta­sin ko­dus väl­ja prin­di­tud va­li­mis­tee­sid Pä­ris­pea pool­saa­re, Lok­sa ja Kol­ga­kü­la tea­de­te­tahv­li­te­le ning bus­si­pea­tus­tes­se.

Pa­ra­ku kan­dis va­li­mis­süs­teem hoo­pis teis­te hää­led üle mul­le ja nii osu­tu­sin eel-eel-vii­ma­se­na vo­li­kok­ku va­li­tuks. Edu­kas po­lii­tik on vä­ga töö­kas, te­da sun­nib ta­gant suur või­mu­ja­nu. Mul oleks al­les­jää­nud aja­ga hu­vi­ta­va­mat te­ha. Kuid man­daa­dist loo­bu­da po­leks ilus, sest ne­li­küm­mend val­lae­la­nik­ku and­sid ju oma hää­le mul­le.

Loo­dan, et mu va­li­mis­lu­ba­du­sed saa­vad käh­ku täi­de­tud ja võin va­bas­ta­da ko­ha va­li­mis­lii­du Üks Kuu­sa­lu Vald noo­re­le ja tar­mu­ka­le liik­me­le. Sel­lest on tu­li­ne kah­ju, et suu­re vai­mu­po­tent­siaa­li ja kõr­ge mo­raa­li­ga selts­kond peab jää­ma taas opo­sit­sioo­ni. Sü­dant soo­jen­dab siis­ki tead­mi­ne, et sel­li­sed ini­me­sed on meil val­las ole­mas.“

Teie va­li­misp­la­ka­til oli üla­ser­vas kir­jas „Meie mees Kuu­sa­lus“ ning loet­le­tud kolm lu­ba­dust, mi­da tee­te vo­li­ko­gus­se pää­se­des: „Leian kas­si­de­le ko­dud. Lik­vi­dee­rin prü­gi­mäed. Toon Suur­pea­le puh­ta vee.“ Miks just sel­li­sed lu­ba­du­sed?
„Vald ei ole min­gi müs­ti­li­ne ko­le­tis, kes nõuab en­da toit­mist mil­jo­ni­lis­te lae­nu­de­ga. Oma­va­lit­su­se ko­hus­tus on kor­ral­da­da ko­ha­lik­ku elu ela­ni­ke va­ja­dus­test ja hu­vi­dest läh­tu­valt. Nii on kir­jas ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se kor­ral­du­se sea­du­se pa­rag­rah­vis 2 lõi­ge 1.

Kui pal­ju­de val­lae­la­ni­ke va­ja­du­si ra­hul­dab luk­sus­lik ja­hi­sa­dam, mam­mut­koo­li juur­de-e­hi­tus või kerg­liik­lus­tee Tal­lin­nast Vi­ru rap­pa? „Meie mees Kuu­sa­lus” üt­leb, et püs­ti­ta­ge Kuu­sal­lu ja Kii­du kas või pil­ve­lõh­ku­jaid, aga jät­ke meie ilu­sad kü­lad, ran­nad ja met­sad ra­hu­le!

Mi­nu va­li­jad Suur­pealt soo­vi­vad mai­ni­tud kol­me üle­san­de la­hen­da­mist. En­dist sõ­ja­väe­lin­na­kut ümb­rit­seb võs­sa kas­va­nud va­re­me­te rä­gas­tik. La­gu­ne­nud hoo­ned on muu­tu­nud prü­gi­la­teks. Met­sa al­la la­dus­ta­tud jäät­me­te hun­ni­kud ve­de­le­vad ka kok­kuk­lop­si­tud kuu­ri­de ümb­ru­ses. Kraa­nist tu­lev ve­si hai­seb ning on joo­giks kõlb­ma­tu kõr­ge man­gaa­ni- ja raua­si­sal­du­se tõt­tu. Met­sis­tu­nud kas­si­de ko­loo­nia on neid toit­va­te Suur­pea daa­mi­de hin­nan­gul kas­va­nud 40pea­li­seks. Nii va­nu kõut­se kui ka äs­ja il­ma­le tul­nud kas­si­poe­gi oo­tab taas tal­vi­tu­mi­ne jäis­tes va­re­me­tes.

Kui kor­ral­da­taks üle-eu­roo­pa­li­ne kon­kurss kõi­ge hül­ja­tu­ma kü­la ni­me­tu­se­le, siis või­daks sel­le tiit­li Kuu­sa­lu val­la kü­la Suur­pea. Aas­ta­küm­neid maa sis­se voo­la­nud solk lii­gub nüüd siis­ki uu­de reo­vee­pu­has­tis­se. Esi­me­ne samm tsi­vi­li­sat­sioo­ni suu­nas on teh­tud. Uus vo­li­ko­gu võiks sel teel jät­ka­ta.“

Vii­ma­sed 15 aas­tat ela­si­te Krim­mis, Ees­tis­se tu­li­te ta­ga­si 2020. aas­ta su­vel. Ko­du on ik­ka Suur­peal en­di­se sõ­ja­väe­lin­na­ku kor­rus­ma­jas, Kol­ga­kül­la ei ole oma maj­ja ta­ga­si ko­li­nud. Kui­das koh­tup­rot­sess on läi­nud, kas saa­te isa­le kuu­lu­nud ta­lu taas en­da ka­su­tus­se?
„Ke­va­del ot­sus­tas maa­ko­hus ja äs­ja kin­ni­tas ka ring­kon­na­ko­hus, et mul on õi­gus oma ko­ju ta­ga­si ko­li­da. Ole­ta­sin, et nüüd järg­neb kas­sat­sioon­kae­bus rii­gi­koh­tu­le. Kuid hil­ju­ti Kol­ga­kü­last lä­bi sõi­tes mär­ka­sin oma õue­le vee­tud hii­gel­suurt prü­gi­kon­tei­ne­rit, mil­les­se tas­si­ti ma­jast aas­ta­te­ga ko­gu­ne­nud rämp­su. Ma ei ole ku­na­gi prü­gi­kon­tei­ne­rit nä­hes nii­moo­di rõõ­mus­ta­nud. Nüüd elab mu sü­da­mes loo­tus, et saa­bu­vad jõu­lud vee­dan üle 15 aas­ta omas ko­dus.“

Mul­lu su­vel oli mit­mel pool mee­dias jut­tu sel­lest, kui­das taot­le­si­te oma elu­kaas­la­se­le MA­RI­NA­LE lu­ba Uk­rai­nast Ees­tis­se tul­la, ning ka te­ma­ga abiel­lu­mi­sest siin. Kui­das te pe­rel lä­heb, mil­le­ga te­ge­le­te?
„Esi­me­sel pan­dee­mia-aas­tal, kui rii­gi­pii­rid kin­ni pan­di ja me enam Ma­ri­na­ga kok­ku ei saa­nud, äh­var­da­sin mee­dias näl­jast­rei­gi­ga, et va­lit­sus mu uk­rain­lan­nast elu­kaas­la­se Ees­tis­se la­seks. Lu­ba saa­bus sa­mal päe­val, kui lõ­pe­ta­ti len­nu­liik­lus Uk­rai­na­ga. Bus­si­ga tul­la üri­ta­des peks­ti Ma­ri­na Poo­la pii­rilt ta­ga­si. Lõ­puks saa­bus ta koos Uk­rai­na hooa­ja­töö­lis­te­ga Ees­ti põl­lu­ma­jan­dus­ko­ja eri­len­nu­ki par­dal.

Loa abiel­lu­mi­seks an­dis mei­le Ees­ti ko­hus, sest Uk­rai­na no­ta­riaal­sed abie­lu­või­me­tõen­did siin ei keh­ti. Meie sun­ni­tud paa­ri­mi­nek ris­ti­ti mee­dias ko­roo­na-abie­luks.

Nüüd on Ma­ri­nal aju­ti­ne ela­mis­lu­ba, ole­me hom­mi­kust õh­tu­ni ni­na­pi­di koos, tund­ma­ta ei igat­sust ega ka iga­vust. Ste­pie­la­nik Ma­ri­na ei kar­da enam met­sas lii­ku­da, kui me just ka­ru­ka­ka hun­ni­ku­le ei sa­tu. Iga­päe­vas­tel ja­lu­tus­käi­ku­del loo­da­me nä­ha kit­se või re­bast ning aru­ta­me koh­tuas­ja ju­rii­di­li­si nüans­se. Meie keld­ri­boks on täis mus­ti­ka- ja poh­la­moo­si pur­ke. Kord nä­da­las sõi­da­me Nõm­me­ves­ki­le al­li­kast joo­gi­vett too­ma. Me­re ää­rest võim­le­mast tul­les oo­tab mind iga päev soe toit, mil­list luk­sust po­le mul va­rem elus ol­nud. Õh­tu­ti loen mi­na klas­si­kat ja Ma­ri­na kri­mi­nul­le. Päe­va lõ­pe­tab ko­du­ki­no seanss lä­pa­kaek­raa­nilt. Olen lõ­puks õn­ne­li­kus abie­lus. Ma­ri­na aga on nüüd „de­pu­taa­dip­roua”, na­gu ta oma tü­tar­de­le Za­po­rižžjas tea­tas. Uk­rai­nas tä­hen­dab see hal­ja­le ok­sa­le jõud­mist.“

Krim­mi elust saab lu­ge­da Te ka­heo­sa­li­sest teo­sest „Krim­mi vang“. Kas Krim­mi ma­ja sai müü­dud ja kui­das kau­ge­malt tu­li­ja­na prae­gust elu Ees­tis ja ka Kuu­sa­lu val­las hin­da­te?
„Uk­rai­nalt ära­võe­tud Krim­mi pää­seb Ve­ne vii­sa­ga, aga ko­roo­na­su­lu tõt­tu väl­jas­ta­tak­se se­da üks­nes pea­mi­nist­ri ase­täit­ja loal.

Su­vel, kui Ve­ne­maal toi­mus jalg­pal­li-EM, han­ki­sin en­da­le Ve­ne vu­ti­fän­ni pas­si, mil­le­ga las­ti vii­sa­va­balt mat­še vaa­ta­ma. Staa­dio­ni­le mi­ne­ku ase­mel len­da­sin Krim­mi. Ehk­ki olin val­mis ma­ja poo­le hin­na­ga ära and­ma, hüp­pas ost­ja vii­ma­sel het­kel alt ära ja kin­nis­va­ra­bü­roo kas­see­ris mult ka kä­si­ra­ha ta­ga­si. Nii tu­lin sa­ma tar­galt tu­le­ma, sain Ve­ne pii­ril vii­sa­režii­mi rik­ku­mi­se eest trah­vi ja olen Krim­mi pant­vang eda­si.

Seal­set ma­ja müü­ma­ta po­le mul mil­lest­ki Män­ni­ku ta­lu re­mon­ti­da, kui sel­le üks­kord kät­te saan. Ae­ga­jalt tun­dun en­da­le kerg­la­se avan­tü­ris­ti­na, ehk­ki olen uue vo­li­ko­gu kõi­ge va­nem lii­ge. Aga elu on arm­sam kui ku­na­gi va­rem.

Pä­rast Uk­rai­na anar­hia ja Ve­ne bü­rok­raa­tia küü­sis ela­tud aas­taid pais­tab Ees­ti inim­sõb­ra­li­ku pel­gu­pai­ga­na ka­tast­roo­fi poo­le lii­ku­vas maail­mas. Kuu­sa­lu val­la krii­si­ko­mis­jo­nil on aeg töö­le ha­ka­ta.“

Eelmine artikkelUute volikogude istungid on käesoleval ja järgmisel nädalal
Järgmine artikkelVoo­se me­hed ehi­ta­sid kü­lap­lat­si­ katusealuse ette uue tant­su­la­va