Helitehniku huvi sai alguse koolidiskodest.
Aruküla elanik Henry Kari on Aruküla Kultuuriseltsi tegemistes kaasa löönud 15 aastat. Tänu tema tegevusele heli- ja valgustehnikuna saavad Aruküla inimesed osa kontsertidest, teatrietendustest ja paljudest muudest sündmustest alevikus. Ta naudib muusikat, kogub plaate ja peab oma tööd ühtlasi ka hobiks.
Henry Kari huvi tehnika vastu pärineb lapsepõlvest: „Olen täielikult ise õppinud. Isa töötas lennunduses side-, raadio- ja navigatsiooniseadmete alal, kust sai alguse ka minu kiindumus ja teadmised elektroonika vastu.“
Aruküla põhikoolis õppides oli ta koolidiskodel DJ rollis ja sealt tekkis suurem huvi just helitehnika vastu. 1990ndatel aastatel leidus Eestis nii nõukogudeaegset kui juba läänelikku tehnikat. Sageli oli vaja need omavahel ühendada.
„Alustasin 1997. aastal. Kontserttehnika oli siis kallis nagu praegugi ja väga palju seda koolil ei olnud. Vaatasin, kellelt mida laenata sai. Jootekolb oli vajalik. Enne pidusid ühendasin selle abil omavahel kaableid,“ meenutab Henry Kari.
Ta lisab, et kaableid valmistab siiani tihtipeale ise, sest nii tuleb odavam.
Varsti pärast seda, kui temast sai kooli helimees, hakkas ta koostööd tegema ka kultuuriseltsiga. 1999. aastal osteti esimene kaasaegne helitehnikakomplekt ja Henry Kari õppis sellega töötama. Nüüdseks on ta seltsi heli- ja valgustehnik olnud aastaid. Vaid poolteist aastat, mil ta Arukülas ei elanud, ei löönud ta seltsi tegevuses kaasa.
„Mõnda aega töötasin Tallinnas salongis, kus müüdi eksklusiivset heli- ja videotehnikat kodudesse. Tegu oli kallite, kuid väga kvaliteetsete kaubamärkidega,“ jutustab Henry Kari.
Ta selgitab, et ostes kvaliteetse muusikakeskuse, peab ka ülejäänud varustus olema samaväärne. Sageli ostavad inimesed kalleid seadmeid, kuid ei pööra tähelepanu kaablitele: „Muusikakeskus, kõlarid, võimendi ja kaablid peavad olema kõik väga head. Ainult siis on võimalik kuulda heli, mis on puhas ja milles tulevad välja kõik nüansid, ruumilisus ja värvid. Ostes odava tehnika jääb heli tuhmiks ja ühetasandiliseks. See ei kõla.“
Armastab vinüülplaate
Henry Kari on melomaan. Ta kuulab palju muusikat ning kogub vinüülplaate, mida peab oma suurimaks hobiks, kuna vinüülplaatide heli on loomutruum kui CD-plaatidel. Ta kuulab väga erinevat muusikat, peamiselt jazzi, klassikat ja pop-klassikat. Sellist muusikat, mida raadiost naljalt ei kuule. Sageli käib kontsertidel, kus lisaks muusika nautimisele pöörab tähelepanu lavatehnikale ja kujundusele, et saada ka ise uusi ideid.
Erinevalt paljudest ei kuula ta muusikat kõrvaklappidega: „Ootan muusikast sõnumit ja tunnet. Klappidega seda ei saa. Noored, kes pidevalt kuularid peas ringi käivad, ei ole võimelised kuulma varsti enam neid sagedusi kui need, kes klappidest muusikat ei kuula. Meie ümber on niigi palju müra. Näiteks looduses liikudes võiks minu arvates küll muusika asemel linnulaulu kuulata.“
Praegu tegeleb Henry Kari helindamisega. Diskosid ta enam ei tee, sest elav-etteasted paeluvad teda rohkem. Aruküla kultuuriseltsi heli- ja valgustehnika vajaks juba uuendamist, kuid see nõuab väga suuri investeeringuid. Kuna tehnika on väga kallis, siis renditakse seda vahel lisaks erinevate ürituste tarbeks.
„Alati tuleb hoolikalt läbi mõelda, mida täpselt vaja on, sest iga detaili rent maksab. Õnneks on tuttavaid, kellega saame koostööd teha ja üksteist aidata.
Rahvamaja suure saali akustika on päris hea nagu ka Aruküla mõisas ja põhikooli aulas. Kõik üritused sünnivad tänu suurepärasele kultuuriseltsi meeskonnale ja tänuväärsele publikule,“ kiidab Henry Kari.
