Mehhiklane SUKHDEV KAUR plaanib Kalesile joogakeskust

1460
Joogaõpetaja SUKHDEV KAUR loodab, et Kalesil hakkab kasvama joogakogukond, kellega korraldada laagrit ja kooli.
Joogaõpetaja SUKHDEV KAUR loodab, et Kalesil hakkab kasvama joogakogukond, kellega korraldada laagrit ja kooli.

Urbanistikaõppejõud ja joogaõpetaja SUKHDEV KAUR rajab Kalesi küla metsade vahele oma kodu ning joogakeskust.

Aruküla perekeskuse Männikäbi külastajad on öelnud, et Aruküla on tabanud joogapalavik. Alates möödunud sügisest tegutseb seal mitu erinevat joogaringi, lisaks shindo, bodyart ja pilates. Üks õpetajatest, Kundalini jooga rühma treener, on 12 aastat tagasi Eestisse kolinud Sukhdev Kaur.
Koos oma eestlasest mehega rajab ta endale Kalesi külla kodu ning loodab, et peagi on seal ka joogakeskus, kus saaks teha laagreid, ning geodeetiline klaaskuppel, mis kaitseks joogahuvilisi vihma ja tuule eest, kuid lubaks vaadata Kalesi küla loodust ning tunda päikest. Kui kõik läheb plaanipäraselt, kavatseb joogaõpetaja laagritega alustada järgmise aasta suvel. Oma kodu ümber on tal 10 hektarit maad, seega loodab ta, et kõik mahuvad ära.
Edaspidi soovib ta teha Kalesile ka kooli, kus õpetada joogat ning keskenduda õuesõppele: „Loodan, et Kalesile tekib joogakogukond, veidike nagu Lilleoru stiilis.”
Kalesi külla sattus ta mehe ning kahe väikese lapsega juhuslikult: „Elasime Tallinnas ja otsisime lähiümbruses maad, kuhu ehitada oma kodu. Kui Kalesile jõudsime, saime kohe aru, et see sobib meile. Imeline loodus ja metsad, samas väga hea rongiühendus. Sugulasi ega juuri meil seal ees polnud.”
Maatüki ostsid nad neli aastat tagasi, restaureerijast mees otsustas, et odavam ja lihtsam on ise maja nullist üles ehitada, kui vana renoveerida. Praegu jagavad nad elu Tallinna ja Kalesi vahel ning valmistuvad kolimiseks.

Urbanistika õppejõud
Kui Sukhdev Kaur kuulis, et Aruküla perekeskuses on võimalik anda joogatrenni, otsustas ta koha vastu võtta: „Mul on väike grupp, viis pidevat käijat. Maal on hoopis teine õhkkond kui linnas, väikese koha võlu on see, et kõik, mis teed, on südamele lähemal.”
Joogaõpetaja ametit on ta pidanud 15 aastat ning asutanud Tallinnas Kundalini joogakeskuse. Ta lausus, et see on kasvanud nii suureks ja tugevaks, joogaõpetajaid on palju, seega ta ise trenne enam eriti ei anna, pisikeste laste kõrvalt pole see ka võimalik.
Mehhikos suurlinnas sündinud ja kasvanud naine õppis oma kodumaal arhitektuuri ning õpingud tõid ta Soome vahetusüliõpilaseks. Magistrikraadi otsustas ta teha samuti Euroopas ning leidis Eesti Kunstiakadeemiast ingliskeelse urbanistika  õppekava.  Talle  pakuti   võimalust   jääda   ka   õpetama, mida tegi 7 aastat, kuni jäi lapse­ootele.
„See oli täiesti teistsugune maailm. Tavaline mehhiklane ei tea, kus asub Eesti. Kodumaalt lahkumise otsus polnud raske, pigem võtsin seda kui seiklust, mis viis mind eksootilisele maale,” rääkis ta.
Kultuuri ja inimestega harjumine oli tema sõnul lihtsam, kuid pimeduse ja külmaga pole ta veel täielikult ära harjunud: „Ei kujutanud ette, kui kaua võib aega võtta, et lapsed riidesse saada. Nendel pole midagi paar-kolm tundi pargis lume sees möllata, aga minul hakkab kindlasti külm.”
Sukhdev Kaur sõnas, et Eesti joogakultuur oli võrreldes Mehhikoga palju vähem arenenud: „Olin juba Mehhikos joogaõpetaja ning Eestis elasin koos teiste üliõpilastega suures korteris. Hakkasin korteris oma tuttavatele joogat õpetama. Sõna levis ja huvi kasvas. Hakkasin ruume rentima ja tegema koolitusi.”
Eesti keelt räägib ta hästi, kuid tunnistab, et selle õppimine oli väga raske: „Kogusin kolm-neli aastat julgust, kuni otsustasin, et enam inglise keeles ei räägi. Palusin, et kaaslased mind õpetaksid ja parandaksid. Esimesed joogatunnid Eestis olid nii, et lasin mehel kirjutada väljendid paberile ning lugesin need tunnis ette.”
Kundalini joogat iseloomustab ta kui elustiili, kõigi joogade ema: „Me ei rõhuta ideaalseid asendeid. Kundalinis on palju eri osasid, hingamine tähtis ning harjutused dünaamilised. Harjutuste juurde käib ka mantrate lugemine. Stiil pole nii füüsiline ja sobib kõigile, ei pea olema noor, paindlik, osav.”
Perekeskus meeldib talle, kuna saab lapsed trenni kaasa võtta: „Kundalini puhul on väga oluline, et see mõtteviis saadaks igal pool, ka igapäevases pereelus.”
Urbanistikaõppejõuna on ta imestanud, et julges astuda sammu kolida maale: „Kui lapsed sündisid, otsustasin, et ei taha linnas elada. See oli järsk pööre, kuna ülikoolis õpetasin just seda, kuidas linnas elada. Võttis aega, kuni uue tundega harjusin.”
Ta lausus, et Eestis on tema kodu, kuhu kavatseb jääda: „Mehhiklased on avatumad ja nendega saab kiiresti jutule. Eestlasel võtab aega, et ta naerataks, endast räägiks. Kui saad aga eestlase südamele lähedale, on ta sõber kogu eluks. Eestlasted hoiavad üksteist rohkem, peretraditsioonid on tugevamad.”

Eelmine artikkelHea Anija rahvas!
Järgmine artikkelRaasiku vallavalitsus soovib Anijalt ja Jõelähtmelt koolibussi eest tasumist