VAIKO EPLIK ja MAARJA MERIVOO-PARRO esitlesid jaanipäeva eel plaadikogumikku „Esto-muusika. Ulgu-Eesti leviplaadid 1958-1988“.
Kuusalu keskkooli vilistlane, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi õppejõud ja Kuusalu valla elanik Maarja Merivoo-Parro koostas kolmest CDst koosneva kogumiku „Esto-muusika. Ulgu-Eesti leviplaadid 1958-1988“ juurde 50leheküljelise bukleti, milles on ülevaade väliseestlaste levimuusika ajaloost aastatel 1958-1988, muusikute tutvustused ja fotod.
Kogumikus on 75 laulu väliseestlastelt, igast aastakümnest 25. Valitud on 45 vinüülplaadilt ja kassetilt, mis on välja antud Ameerikas, Austraalias, Rootsis, Argentiinas, Kanadas ja Suurbritannias.
Maarja Merivoo-Parro ütleb, et kogumikku ostetakse üle ootuste hästi, ehkki on suhteliselt kallis: „Ühtegi teist sellist kogumikku ei ole varem ilmunud. Tagasiside on väga hea. Oleme välja toonud väliseesti popmuusika raudvara ja haruldused. Esindatud on ka plaadid, mida on teadaolevalt säilinud kaks või kolm eksemplari. Paljud plaadid olid kannatada saanud, väga suure töö tegi ära Siim Mäesalu, kes restaureeris ja puhastas heli ning masterdas lood üle. Mulle väga meeldib ka Marti Laurimaa tehtud kujundus, mis on hoolega läbi mõeldud ja tähenduslik, näiteks kogumiku esikaanel on ta kasutanud kirjastiili, mis oli Eesti ühe esimese muusikaäri Esto-Muusika paberist plaadikottidel. Ta sai selle kujutise Vaiko Epliku kodust, kus mõned neist omal ajal vähetähtsatest ja nüüd ajaloolistest kottidest on kenasti ära raamitud.“
Ajaloolane jutustab, et hakkas väliseestlaste muusikaga plaate koguma kümme aastat tagasi, kui oli ajalootudengina Kanadas välitöödel: „Esimene plaat oli ansambli Külapoisid vinüül, mille andis mulle ansambli liige Ülo Isberg pärast seda, kui olin teda intervjueerinud. Hiljem olen korduvalt käinud väliseesti erinevates kogukondades. Vaikoga tehtud kogumiku koostamise aega jäi mul kaks doktoritööreisi Ameerikasse, siis sai ka väliseesti levimuusika ajalugu uuritud. Kohtusin artistidega, käisin arhiivides-raamatukogudes ja leidsin infot mõne senitundmatu albumi kohta. Kirjutasin kogumiku teksti suuresti just Eestist eemal olles – bussides ja lennukites avaras Ameerikas. Kahjuks on mitmed me kogumikus kajastatud muusikud juba siitilmast lahkunud. Kui keegi teab veel huvitavaid väliseesti plaate, siis võib meiega julgesti ühendust võtta. Plaanis on samal teemal veel midagi koos ette võtta.“
Vaiko Eplikuga sai Maarja Merivoo-Parro tuttavaks aasta tagasi Raadio 2s, kui intervjueeris teda seoses sajandi parima plaadi valimistega ja rahvahääletuse tulemus oli väga edukas: „Olin mõned päevad enne temaga kohtumist oma päevases saates mänginud pisut väliseesti skaudiestraadi ja ka üht vahvat eestlannat Reet Hendriksoni Rootsist. Ta saadab end kitarril, plaadi salvestas külma sõja haripunktil Kanadas. Vaiko oli saadet juhtumisi kuulnud ja uuris, et kas mina olen see väliseestlanna. Siis ma veel ei teadnud, et tal mõlkus selline kogumik mõttes ja kogub samuti neid vinüüle.“
Tihedam koostöö algas talvel, mil tehti suur ühine muusikakuulamine, valikuid aitasid langetada 7-8 inimest.
„Kogumik sai erakordne, kuna kasutasime mitmete inimeste ja asutuste plaadikogusid. Meie idee oli teha kogumik levimuusika võtmes. Palju on ka klassikalist muusikat ja koorilaulu, sellest võiks ehk välja anda eraldi kogumiku. Kogu protsess on olnud väga põnev ja hästi vahva,“ lausub Maarja Merivoo-Parro.
Jaanilaupäeval, 23. juunil tutvustasid Vaiko Eplik ja Maarja Merivoo-Parro kogumikku Vikerraadio saates „Pastoraalist hümnini“. Vaiko Eplik ütles seal, et ulgu-Eesti muusika on tehtud isamaa-armastuse ja muusika enda pärast, sest kommertsedu polnud oodata, eestikeelsete laulude kuulajaid oli selleks liiga vähe.
Rahuliku öömuusika ja „Draivi“ saated
Maarja Merivoo-Parro alustas kaks aastat tagasi septembris Raadio 2s südaöiste 15minutiliste saadetega „Ameerika hääled“, mis olid eetris kord nädalas. Praeguseks on ta rohkem kui aasta juhtinud Raadio 2s saadet „Draiv“, mis on eetris kella 16-18 ajal. Tänavu jaanuarist alustas veel uue saatega – rahuliku kulgemisega muusikasaade on eetris esmaspäevast neljapäevani südaööst kuni kella 2ni.
„Hakkasin tegema neid 15minutilisi saateid ja kuidagi järjest on tulnud ülesandeid juurde. Nüüd lähen Brüsselisse üht digi-teemalist kohtumist kajastama. Raadiotöö on mitmekülgne,“ räägib Maarja Merivoo-Parro.
Ta jutustab, kuidas jõudis 15minutilist öösaadet teha pool aastat, siis pidi minema mõneks ajaks Lätti, kuid jätkas salvestamist, rääkis riidekapis, et poleks kaja ega segavaid helisid.
Pool aastat tagasi, 18. detsembril kell 16 läks eetrisse esimene raadiosaade uuest renoveeritud raadiomajast, see oli Raadio 2 „Draiv“ Maarja Merivoo-Parro juhtimisel: „„Draiv“ on tipptunni otsesaade, kus mängin muusikat, mõnikord käivad külalised ja toimuvad kuulajamängud. Mulle väga meeldib intervjuusid teha. Ajaloolasena on suur rõõm inimesega tundide kaupa istuda ja tema mälestusi kuulata. Eetris on aga minutid täpselt loetud ja tuleb hoogsamalt ivani jõuda. Seetõttu olen ka ise küsijana uusi võtteid õppinud.“
Ta jutustab, kuidas intervjueeris ühes päevases jutusaates Andrus Vaarikut. Tegi eeltööd ja proovis mitte küsida seda, millest oli juba varem kõneldud. Paar nädalat hiljem võttis ühendust Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng, kes pidi koolitööna tegema intervjuust analüüsi, palus, kas tohib kasutada seda.
„Imestasin, et Tartu Ülikoolis mind uuritakse, et ühtäkki olengi justkui ajakirjanik,“ kommenteerib Maarja Merivoo-Parro.
Kui päevasaates on oma play-list ja etteantud laulud, siis öösaatesse valib ta ise muusika: „Öösaade on vahva, kuna saan mängida eri stiile läbisegi ja mul on mõned püsikuulajad, kes annavad tagasisidet. Mõned on öelnud, et öösel tahavad magada, aga kuulavad saadet ikkagi – järelkuulamisest. Öösaatesse saab netifoorumi kaudu soovilugude ettepanekuid teha. Olen melomaan ja otsin pidevalt uusi helisid, sageli mängin öösaates asju, mida Eestis veel ei tunta. Proovin teha sellest mõnusa ja ajatu kulgemise – sellepärast ei ütle öösiti kunagi ka kellaaega, isegi täistunni piiksusid ei pane peale. See saade on mõeldud lõõgastumiseks. Kui juhin päevast saadet või hommikuprogrammi, siis on muidugi tempo ja meeleolu hoopis teised, kellaaja ütlemine kohustuslik.“
Ta kiidab, et Raadio 2s on väga tore meeskond ning see töö on tema sõnul ka enda jaoks otsekui muusikateraapia. Puhkama aga peab ja juulikuus öösiti saateid ei tee. Päevasel ajal võib Maarja Merivoo-Parrot kuulda suvel Raadio 2 sagedustel nii hommikusaadetes kui ka päeval.
