MAARJA ja PRIIT PARRO elasid aasta USAs

11299
Kuusalu noortekeskust juhtinud ja Raasiku kooli huvijuhi ametit pidanud PRIIT PARRO ning Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi õppejõud MAARJA MERIVOO-PARRO Chicagos.

„Jõulud veetsime USAs Priiduga kahekesi, vaatasime telekast pakku, mis põles,“ räägib ajalooteadur MAARJA MERIVOO-PARRO oma Ameerika-elust.

Kui Maarja Merivoo-Parro sõitis Fulbrighti stipendiumi toel mullu suvel USAsse Minnesota ülikooli Minneapolise linna oma doktoritöö jaoks materjali koguma, läks abikaasa Priit Parro temaga kaasa. Tagasi tulid tänavu juulis.

Aasta jooksul USAs kogetust üks omapärasemaid olid jõulud, mis kujunesid täiesti teistmoodi, kui tavaliselt Eestis, meenutavad nad.
„Elasime väikeste majade rajoonis. Kõik pered kaunistasid varakult oma kodud ja õued – tuled, täispuhutud põdrad ja jõuluvanad, puhurid pidevalt surisesid. Jõulude ajal kulutatakse elektrile suured summad. Ainult meie maja ei olnud ehitud, aga keegi ei küsinud, miks. Seal on nii palju erisusi, eeldatakse, kui sa ei tee nagu teised, on see sinu jaoks põhjendatud, sul on selle kohta oma lugu rääkida,“ jutustab Maarja Merivoo-Parro.

Ta ootas jõuluõhtul Priitu koju. Siis sõid kahekesi ning vaatasid televiisorist spetsiaalselt kanalilt traditsioonilist ülekannet kaminasse pandud suure puupaku põlemisest. Ülekanne kestis kolm päeva, kuni pakk põles. Aeg-ajalt oli näha, kuidas kellegi käsi kohendas tuld. Paku põlemisel on riitus-maagiline tähendus ja seda vahendatakse satelliidi abil üle riigi.

„Jõulud pole nii tähtsad kogu pere kokkusaamispühad, kui on meil. Seal on tänupüha novembri lõpus palju olulisem. Siis tulevad pered kokku, süüakse kalkunit. Meie käisime Minnesota ülikooli antropoloogia professori kodus, pakuti kalkunit, magusaid kartuleid ja herneid. Telekast tuleb USAs samal ajal Superbowli finaal, enamik ameeriklastest vaatab seda ja sööb.“

Emotsionaalse arengu tähtsus

Ameerika eestlastest koostatava doktoritöö materjali uurimise ajal oli Maarja Merivoo-Parro Minnesota ülikooli külalisteadur. Ta räägib, et USA noored on õppimisest väga huvitatud, raamatukogud on rahvast täis. Hariduse eest tuleb maksta ja sellest võetakse, mida saab. Ollakse motiveeritud.

„Kui esitatakse uurimistulemust, siis hinnatakse ka tudengi emotsionaalset arengut ja räägitakse, mida see temale andis. Eestis tihtipeale ei saada täpselt aru, kuhu tahetakse elus jõuda. Seal on nõustajad, pannakse paika konkreetsed toimingud, mida noor peab tegema, et saada soovitud tulemus. Ei minda vaid õnne peale. Konkurents on tihe. Näiteks tahad saada ministri kantsleriks. Selleks on kindlad reeglid, mida peab tegema, millistesse ametitesse jõudma. Kui plaani täidad, on võimalik saada see koht. Kuigi ka sellele on kandideerimas sada inimest, aga sul on juba see võimalus. Tudengid pidevalt analüüsivad, mida endas edasi arendavad. Seda kartust pole, et ei julgetaks küsida. Kui ei küsi, oled rumal.“

ESTO ja lumepallimeetod väliseestlaste leidmiseks

Väliseestlaste kohta materjali otsides reisis ta 18 osariigis, Minneapolises elas ligi 20 eestlast. USAsse jõudmise tee algas väliseestlastel enamvähem sarnaselt – põgenemine nõukogude korra eest läbi Rootsi või Saksamaa, põgenikelaagrid, esialgne lihtne ja vaene elu, enese ülestöötamine või siis taasiseseisvumise järel äraminek Eestist. Doktoritöö käsitleb nende mentaliteeti ja lugusid.

„Puutusin kokku inimestega, kes tunnetavad oma sidet eestlastega. Oli neid, kelle vanaema-vanaisa olnud eestlased või on ema-isa. Vanemad inimesed mäletasid ise Eestit. Meievanuseid oli vähe, kõige rohkem 80-90aastaseid. Seda oli kõikide puhul tunda, et huvituti, mis Eestis praegu toimub. Meid küsitleti  palju.  Mõni  polnud  Euroopaski käinud, aga imaginaarselt on Eesti nende jaoks olemas, teadmine oma juurtest käib kogu aeg kaasas. Eestluse tunnetus on igaühel erinev. Sageli rõhutati, et Eesti on nüüd vaba. Paljude jaoks on Eesti imemaa oma emapuhkuse ja e-riigiga. Argipäeva nad ei näe, kaugelt tundub väga ilus.“

Kui mitmel pool USAs tuli eestlasi otsida tikutulega, siis ESTOl oli neid mitu tuhat. Maarja Merivoo-Parro sõnab, et oli ESTO korraldamisega ka ise natuke seotud. Suhtles nii paljudega, kui oli võimalik. Palju aitas ka lumepallimeetod – ühed eestlased teadsid teisi ja need omakorda veel järgmisi.

Töö kaupluses ja NMKÜs

Priit Parro kõneleb, et läks abikaasaga koos, kuna kahekesi on võõrsil lihtsam: „Maarjale oli kõik ette ära korraldatud, minuga ei tegeletud rohkem, kui sain viisa ja õiguse seal töötada. Leidsin internetist tööpakkumise, kandideerisin, sain noorsootöö eksperdina ametisse suures rahvusvahelises organisatsioonis Noorte Meeste Kristlik Ühing (NMKÜ). Vastutasin koos teise töötajaga ühes koolis pärast tunde läbiviidava NMKÜ programmi eest. Selle programmi raames valmistuti noortekonverentsiks, kus mängiti läbi ÜRO mudel. Konverentsile koguneti Minneapolisse Merrioti hotelli üle kogu riigi, kokku 800 noort. Igaüks oli endale selgeks õppinud riigi, mida esindas. Arutati läbi paljud valdkonnad: energia, julgeolek, majandus.“

Sellist noorsootööd, nagu on meil Eestis ja Euroopas, USAs pole, lausub ta. NMKÜ tegeleb noorte ja peredega. Ehkki nimi on jäänud samaks, nagu loodi 19. sajandil, pole enam ammu tegu kristliku organisatsiooni ega ainult noorte meestega.

Teine töökoht oli kaubandusketi Target vanimas poes. Kogu kett on alguse saanud Minneapolisest. Alustas klienditeenindaja-kaupade väljapanijana.

„Tahtsin tõelist Ameerika töökogemust. Sain miinimumpalka, 8 dollarit tund. Tegin ka vabatahtlikku tööd, aitasin täiskasvanute arvutikoolitajaid. Vabatahtlikkus on seal väga popp. Inimesed ei taha niisama istuda. Kui tööle lähed, küsitakse, kas oled ka vabatahtlik. See näitab aktiivsust ja silmaringi.“

Palju lihtsam elada

Ehkki haridus on kallis ja tervisekindlustuse eest tuleb ise maksta, on igapäevaelu USAs palju odavam ja lihtsam kui meil, kirjeldavad noored. Tarbimine on väga oluline, elu on selle peale üles ehitatud. Kui käid tööl, siis igapäevased asjad on tagatud. Toit on odav, telefoni ja ka autode liisimine tehtud väga soodsaks. Näiteks pakutakse Nissani maasturit liisida 60-70 dollari ehk 50 euroga kuus. Kõigis söögikohtades on joogid tasuta. Tarbitakse ja raisatakse, tuntakse end hakkamasaamise mõttes palju muretumalt kui meil. Samas meeldib ameeriklastele kiruda oma riiki, poliitikat hinnatakse julgelt ja karmilt.

Ära oli tulla raske, tõdevad nad. Maarja Merivoo-Parro sai ootamatult väga hea tööpakkumise kuueks aastaks. Tuli põhjalikult kaaluda, kuid otsustasid tagasituleku kasuks.

Maarja Merivoo-Parro: „Kui elada ja töötada sealses mugavuses, oleksime olnud õnnelikud ja rahul ning teeninud oluliselt rohkem kui kodumaal. Aga USA on Eestist, meie peredest ja sõpradest nii kaugel. Skype vahendusel suhtlemine on midagi muud, ajavahe on 10 tundi. Meile meeldib  olla  Eestis.  Isegi  Euroopas elades oled kodule palju lähemal. Kuigi USA võttis meid hästi vastu, siis midagi oli kogu aeg puudu.“

Eelmine artikkelSTEN VAHTRAS Kolgakülast parim noor võrkpallur
Järgmine artikkelKuusalu valla kultuuripreemia sai ELNA LINKVIST ja spordipreemia KAIDO LAAS