Kol­ga raa­ma­tuk­lu­bi tä­his­tas 40. koh­tu­mi­sõh­tul ERIC STEN­BOC­KI sün­niaas­ta­päe­va

252
Kir­jan­du­sõh­tu Kol­ga mõi­sa pea­hoo­nes. Luu­le­tu­si loeb ÜL­LAR SAA­RE­MÄE, pa­re­mal is­tub Kol­ga raa­ma­tuk­lu­bi eest­ve­da­ja JAN­NE KER­DO.

Kol­ga krahv, kir­ja­nik ja poeet ERIC STEN­BOCK sün­dis 160 aas­tat ta­ga­si – 12. märt­sil 1860.

Nel­ja­päe­va, 12. märt­si õh­tul esi­tas Kol­ga mõi­sa pea­hoo­nes rii­gi­ko­gu lii­ge, näit­le­ja Ül­lar Saa­re­mäe hul­luks krah­viks kut­su­tud Eric Mag­nus And­reas Har­ry (Sta­nis­laus) Sten­boc­ki ees­ti keel­de tõl­gi­tud so­ne­ti – mõi­sas, kus poeet oli omal ajal lii­ku­nud ja kee­les, mi­da ta ei mõist­nud. Eric Sten­boc­ki luu­le­ko­gu on ees­ti keel­de tõl­ki­mi­sel.

Kol­ga raa­ma­tuk­lu­bi, mil­le te­ge­vus al­gas märt­sis 2014, tä­his­tas 40. kir­jan­du­sõh­tul pi­du­li­ku õh­tu­söö­gi­ga oma kuuen­da te­ge­vu­saas­ta täi­tu­mist ning mõi­sa eris­kum­ma­li­se­ma ja vas­tu­olu­li­se­ma, 19. sa­jan­dil ing­li­se kir­jan­dus­ring­kon­da­des tun­tud krah­vi, Kol­ga mõi­sa fi­dei­ko­mis­si­järg­se pä­ri­ja Eric Sten­boc­ki sün­niaas­ta­päe­va.

Rää­gi­ti Eric Sten­boc­kist ja ka ta sõb­rast, ii­ri kir­ja­ni­kust, No­be­li pree­mia lau­reaa­dist Wil­liam But­ler Yeat­sist ning mõ­le­ma loo­min­gust.

Es­malt tut­vus­tas Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier kü­la­lis­te­le pea­hoo­ne fua­jees krah­vi­de toi­du­va­li­kut mõi­sas. See­jä­rel suun­du­ti kõr­va­la­su­va­tes­se en­dis­tes­se res­to­ra­ni­ruu­mi­des­se, kus peo üks pea­kor­rald­jaid ja And­res Hein­ver te­gi üle­vaa­te klu­biõh­tul pa­ku­tud me­nüüst. See oli kok­ku pan­dud koos­töös Kol­ga muu­seu­mi­ga Sten­boc­ki­de-aeg­se­test söö­ki­dest, mil­le val­mis­ta­sid Ku­li­naa­ria OÜ ko­kad. Maits­ta sai ku­na­gist moe­joo­ki be­ne­dik­tii­ni.

Kol­ga raa­ma­tuk­lu­bi eest­ve­da­ja Jan­ne Ker­do rää­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le, et idee tä­his­ta­da ühi­selt Eric Sten­boc­ki sün­ni­päe­va tek­kis te­ma elu­loo­raa­ma­tu esit­lu­sel, kui Mee­lis Ron­do MTÜst Kol­ga Mõis pak­kus, et siis võiks klu­bi kok­ku­saa­mi­ne toi­mu­da mõi­sa pea­hoo­nes.

John Ad­lar­di 50 aas­tat ta­ga­si kir­ju­ta­tud raa­ma­tu „Sten­bock, Yeats ja ühek­sa­küm­nen­dad“ ees­ti­keel­ne tõl­ge il­mus trü­kist mul­lu su­vel lau­rit­sa­päe­vaks, sel­le tõl­ki­mi­se ja väl­jaand­mi­se idee au­tor on Kuu­sa­lu ko­gu­du­se õpe­ta­ja Jaa­nus Ja­la­kas. Raa­ma­tu tõl­kis Rii­na Jes­min, toi­me­tas Ene Mäe.

Raa­ma­tuk­lu­bi eest­ve­da­ja Jan­ne Ker­do jäi juu­be­liõh­tu­ga ra­hu­le: „Suur tä­nu mõi­sao­ma­ni­ke­le koos­töö eest. Koh­ti oli res­to­ra­ni ka­hes saa­lis 50, ko­ha­le tu­lid 45. Ena­mik olid raa­ma­tu­klu­bi ini­me­sed, li­saks mõ­ned kut­se­te­ga kü­la­li­sed. Õh­tu­söö­gil osa­le­nu­te osa­ta­su oli toi­tu­de too­rai­ne­ku­lu­de kat­teks. Õh­tu läks kor­da, vä­ga pal­ju kuul­si­me kii­du­sõ­nu ning ka kir­ju­ta­ti pä­rast ja tä­na­ti. Hea meel on, et Ül­lar Saa­re­mäe sai tul­la mei­le Yeat­sist rää­ki­ma ja luu­le­tu­si lu­ge­ma, te­ma va­li­tud oli ka taus­taks män­gi­nud ing­li­se-ii­ri muu­si­ka.“

Ta tun­nus­tas ka Kol­ga koo­li vi­list­la­si Kai­di Kesk­kül­li, Kris­ta Ni­gu­lit ja He­len Veer­sa­lu, kes tu­lid klu­biõh­tu­le mõi­sa­prei­li­deks riie­ta­tu­na. Nai­sed rää­ki­sid, et lae­na­sid rõi­vad Es­to­niast ning kiit­sid, et õh­tu oli mee­leo­lu­kas ja hu­vi­tav, mil­le te­gi nen­de jaoks veel eri­li­se­maks ajas­tu­pä­ra­se riie­tu­se kand­mi­ne.

Eric Stenbocki novellide kogu.

STEN­BOC­KI no­vel­li­ko­gu esit­lus
Jaa­nus Ja­la­kas tut­vus­tas klu­biõh­tul uut ee­si­keel­set tõl­ke­raa­ma­tut – Eric Sten­boc­ki no­vel­li­de ko­gu „Hin­ge­laps ja tei­si jut­te“. Ka sel­le on tõl­ki­nud Rii­na Jes­min ja toi­me­ta­nud Ene Mäe. Sel­le­gi raa­ma­tu väl­jaand­mist toe­ta­sid ra­ha­li­selt And­res Hein­ver, ta sõ­ber, et­te­võt­ja And­res Jär­ving ja MTÜ Kol­ga Aren­dus.

Jaa­nus Ja­la­kas kir­jel­das, kui­das sat­tus lu­ge­ma Eric Sten­boc­kist ja ka te­ma loo­min­gut ning lei­dis, et oleks aeg tut­vus­ta­da neid teks­te ees­ti­keel­se­te­na. Sten­boc­ki no­vel­li­des, sa­mu­ti ta luu­le­tus­tes on pal­ju jut­tu ka­du­nud ar­mas­tu­sest ja sur­mast. Ko­gu­mi­kus on ne­li no­vel­li ja tõl­gi­tud on ka Eric Sten­boc­ki kolm kir­ja ing­li­se he­li­loo­ja­le Nor­man O’Neil­li­le, li­sa­tud on koo­piad kir­ja­dest.

Mõ­le­ma raa­ma­tu väl­jaand­jaks on mär­gi­tud Ul­mus Do­mi­ni – la­di­na kee­lest tõl­gi­tu­na tä­hen­dab see Is­san­da Ja­la­kas. Nii elu­loo­raa­ma­tu kui no­vel­li­ko­gu trü­kiarv oli 500.

Et­te­val­mis­ta­mi­sel on Eric Sten­boc­ki ees­ti­keel­se luu­le­ko­gu väl­jaand­mi­ne. See peaks trü­kist tu­le­ma veel käe­so­le­val aas­tal, plaa­nis on esit­le­da lau­rit­sa­päe­va pai­ku.

Eric Sten­boc­ki elu­loo- ja ka no­vel­li­raa­ma­tu tõl­ki­mi­se ja trü­ki al­ga­ta­ja, Kuu­sa­lu Lau­rent­siu­se ko­gu­du­se õpe­ta­ja JAA­NUS JA­LA­KAS.

Raa­ma­tu­te väl­jaand­mist ra­ha­li­selt toe­ta­nud And­res Hein­ver kir­jel­das Sõ­nu­mi­too­ja­le, kui­das Jaa­nus Ja­la­kas võt­tis ühen­dust ja kõ­ne­les oma ideest: „Jaa­nus Ja­la­ka üle­san­deks jäi tõl­ki­ja­ga ja toi­me­ta­ja­ga si­de­pi­da­mi­ne, mi­na kor­ral­da­sin teh­ni­list poolt ja ra­has­ta­mist. Nii elu­loo­raa­mat kui ka no­vel­li­ko­gu ei ole eel­kõi­ge kaup­lus­tes müü­mi­seks, kui­gi on või­ma­lik, sest on li­sa­tud vööt­kood. Ees­märk oli ja­ga­da Kuu­sa­lu val­la raa­ma­tu­ko­gu­de­le ja koo­li­de­le. Os­ta on saa­nud raa­ma­tuk­lu­bi liik­med, hu­vi­li­sed saa­vad os­ta Kuu­sa­lu ko­gu­du­sest ja rah­va­ma­jast, tel­li­da saab Kol­ga Aren­du­se FB pos­ti­tu­se kau­du.“

ERIC STEN­BOC­KI elu Kol­gas
Kol­gas elav aja­loo­la­ne Ott Sand­rak lau­sus klu­biõh­tul, et Eric Sten­boc­ki võib pi­da­da häp­pe­nin­gi­de alu­se­pa­ni­jaks „Ta võt­tis mõi­sa pea­hoo­ne vöö­ru­ses su­gu­la­si vas­tu must­las­laag­ri­na, lõ­ke põ­les. Pal­jud kü­la­li­sed said šo­ki ju­ba vä­li­suk­sel. Rää­ki­ma­ta te­ma kaa­sas­kan­ta­vast loo­maaiast, on mee­nu­ta­tud, kui­das ta var­ru­kast vaa­tas väl­ja ma­du. Min­gil het­kel võis ta ol­la Ees­ti suu­ri­ma era­loo­maaia oma­nik. Ta rõi­vas­tus­ma­nee­rid olid iseä­ra­li­kud, nii ko­lo­riit­set isi­kut ei ol­nud Kol­ga mail näh­tud rin­gi ja­lu­ta­mas kes­ka­jast saa­dik. Kel­le­ga kok­ku puu­tus, see mä­le­tas te­da elu lõ­pu­ni. Ko­gu ta elu oli loo­ming.“

Ott Sand­rak li­sas, et Eric oli ka mit­me kir­jan­dusžan­ri alu­se­pa­ni­ja: „Te­ma tut­vus­ring­kon­nas oli No­be­li pree­mia ne­li lau­reaa­ti. Te­da pee­ti loo­min­gu­lis­tes vald­kon­da­des eri­li­seks as­ja­tund­jaks. Te­malt kü­si­ti nõu ja ta ar­va­mu­se­ga ar­ves­ta­ti. Oma loo­min­gut aval­das ta mik­ro­ti­raažides, ja­gas sõp­ra­de­le.“

Kol­gas käis ta 1881. aas­tal ja elas pool­teist aas­tat pä­rast va­nai­sa, krahv Carl Mag­nus Rein­hold Sten­boc­ki sur­ma 1885. aas­tal. Va­nai­sa oli Kol­ga, Kiiu, Kõn­nu ja Loo mõi­sa oma­nik. Lap­se­lap­sed kut­su­sid te­da Apaks.

Ott Sand­rak ju­tus­tas, kui­das Carl Mag­nus Sten­bock oli tõe­li­ne pat­riarh ko­gu ümb­rus­kon­na rah­va­le. Te­ma ma­tus­te­le tu­lid nii pal­ju rah­vast, et esi­me­ne ots rong­käi­gust ol­nud Kuu­sa­lu ki­ri­ku juu­res, kui osad ei ol­nud veel Kol­ga mõi­sa õuest lii­ku­ma saa­nud. Ku­na Eri­cu isa Erich Sten­bock su­ri siis, kui ta pol­nud veel aas­ta­ne, sai eris­kum­ma­li­sest poee­dist mõi­sa­de pä­ri­ja. Ta pä­ris ka ema­pool­se suu­re va­ran­du­se.

„Eric elas tun­de­ga, et tal­le po­le elu­päe­vi pi­kalt an­tud ja nii ka läks, ta su­ri 35aas­ta­se­na Ing­lis­maal Brigh­to­nis. Te­ma hau­da an­dis Brigh­to­nis ot­si­da, aga leid­si­me sel­le, rist oli löö­dud upa­ki­le,“ sõ­nas Ott Sand­rak ja mär­kis, et Ing­lis­maal tea­ti Eric Sten­boc­kist vä­he, taa­sa­vas­ta­ti 1990nda­tel aas­ta­tel, hu­vi ta elu ja loo­min­gu vas­tu kas­vab.

Kol­ga toi­tu pi­das mats­li­kuks
Kol­ga muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meier ju­tus­tas, et Lem­bit Od­re­se uu­ri­mu­ses, mis aval­da­tud 1977. aas­tal, on tee­ni­ja­te mee­nu­tu­sed, et Eric Sten­boc­ki­le ei so­bi­nud Kol­ga mõi­sa ta­va­pä­ra­ne toit, ta pi­das se­da mats­li­kuks. Ka ta­lu­po­jad olid te­ma jaoks vae­sed ja ko­le­dad.

Toi­duai­neid too­di tal­le Tal­lin­nast – ho­maa­re, trühv­leid, aust­reid. Te­ma ajal joo­di ala­ti üli­pee­neid ma­gu­said vei­ne. Kõik oli vä­ga luk­sus­lik, priis­kav. Va­nai­sa Apa oli joo­nud õlut ja mõ­du, vei­ne pa­ku­ti siis kü­la­lis­te­le.

Tee­ni­ja­te kir­jel­du­se jär­gi olid Eric Sten­boc­ki loo­maaias pea­le ma­du­de, kilp­kon­na­de ja ah­vi ka ka­ru, põ­der, re­ba­ne, hunt ja hül­jes.

Krahv Eric Mag­nus And­reas
Har­ry (Sta­nis­laus) Sten­bock

Krahv Eric Mag­nus And­reas Har­ry (Sta­nis­laus) Sten­bock
(12. märts 1860-26. ap­rill 1895)

Bal­ti­sak­sa pä­ri­to­lu kir­ja­nik, poeet. Ta isa oli Ti­roo­lis Me­ra­no lä­he­dal asu­nud Rot­tes­tei­ni los­si oma­nik Erich Sten­bock (1834-1861) ja ema Manc­hes­te­ri puu­vil­la­töös­tu­ri tü­tar Lu­cy Fre­richs (1839-1896).

Oma kaa­saeg­se­te mee­nu­tus­te jär­gi oli Eric Sten­bock tut­tav ka ku­nin­gan­na Vic­to­ria­ga.
Kuns­tik­rii­tik Ave Rand­viir kir­ju­tas 22. no­vemb­ril 2004 Ees­ti Eksp­res­sis il­mu­nud loos „Eric Sten­bock – de­ka­dent­lik õu­dus­kir­ja­nik ja Ees­ti mõis­nik“: „Vä­he­malt üht jal­ga pi­di kuu­lub Eric Sten­bock ka Ees­ti kul­tuu­ri­luk­ku ja tea­dao­le­valt on ta ai­nus ees­ti kir­ja­nik, kel­le võiks va­la­da pronk­si Os­car Wil­de’iga kõr­vu­ti is­tu­mas ja ol­la seal­juu­res ise­gi aja­loo­li­selt tõet­ruu.“