Alates detsembrist sõidavad Ida-Harju piirkonnapolitseinikud autodega, millel on kleepsud „Küsi helkur siit“.
Kuusalu piirkonnapolitseinik KAISA KAJO nendib, et kõige keerulisem on helkuri kandmise vajadust selgeks teha vanematele inimestele, sest nende lapse- ja noorpõlves polnud selliseid asju veel olemaski.
Kui satute pimedal ajal kõndima väljas ilma helkurita, võib juhtuda, et te lähedal peatub politseiauto, kust väljub politseinik, annab teile helkuri ja tuletab meelde – nende kandmine on kohustuslik.
Novembrikuus käivitasid maanteeamet ning politsei- ja piirivalveamet helkuri kandmise vajalikkust meeldetuletava kampaania, mille seekordne sõnum on „Me hoolime, aga ei märka“. Kindlustusfirmad ERGO, RSA ja IF Kindlustus on andnud politseile üle suure hulga helkureid, et neid jagataks tasuta. Ka on selle kampaania käigus jaotatud jalakäijatele ja jalgratturitele helkurveste.
Tasuta helkureid saab politseiautodest, millel on kleebis „Küsi helkur siit“. Sellised kleebised on ka kõigi Ida-Harju piirkonnapolitseinike töömasinatel. Politseinikud on helkureid jaganud varasematelgi aastatel, aga siis reeglina nii, et kõigepealt tehti trahv, mille miinimum on 12 eurot, ja seejärel ulatati helkur.
Kuna viimase aja mitmed liiklusõnnetused on juhtunud pimedal ajal seetõttu, et jalakäija on olnud helkurita, kontrollivad politseinikud patrullide ajal ja niisama liikudes hoolega, kas seadust järgitakse. See on liikluskiiruse jälgimise kõrval teine prioriteet.
Raasiku piirkonnapolitseinik Anu Metsaorg: „Sama tihti kui kiiruseületamisi, tuleb jälgida, kas jalakäijatel on helkur, mõlemad on liiklusohutuse seisukohalt tähtsad. Käime kontrollimas hommikuti või õhtuti. Teeme koostööd lasteasutustega. Aruküla põhikooli õpilased kontrollisid aasta lõpus nädala jooksul kogu koolipere helkureid, sarnane aktsioon on sel aastal plaanis korraldada ka Raasiku põhikoolis.“
Helkuri puudumise korral võivad politseinikud endiselt jalakäijaid või jalgrattureid trahvida, ent kinnitavad, enamasti piirdutakse meeldetuletamise ja helkuri kinkimisega.
„Maksimum trahvisumma on 40 eurot, mida võib määrata, kui jalakäija on tekitanud liiklusohtliku olukorra või kui teda on eelnevalt hoiatatud. Kuid esimese rikkumise puhul pakume enamasti maanteeametilt saadud helkureid või helkurveste. Väga palju on neid, kellel on helkur olemas, kuid on unustanud selle taskust välja võtta,“ räägib Anu Metsaorg.
Ka Kuusalu piirkonnapolitseinik Kaisa Kajo ütleb, et juhul, kui inimene on liikunud kottpimedal maanteel ilma helkurita, siis on talle trahvi kirjutanud. Asula sees valgustatud tänavatel ei ole kõndijaid trahvinud, küll aga andnud helkuri ja palunud seda kandma hakata.
„Enamasti vabandatakse, et läks meelest, või et just oli, aga on ära kadunud. Vanemad naisterahvad on sageli pannud helkuri käekoti sanga külge, aga liiguvad käekott kaenla all, kust see ei paista välja. Helkuri mõte on aga selles, et seda nähtaks,“ kõneleb ta ja lisab, on ikka veel vanemaid inimesi, kes kommenteerivad, nad pole lapsed, et peaksid taoliste kulinatega ringi käima.
Lapsed on enamasti helkuritega hästi varustatud. Juhtub sedagi, et laps särab autotulede valgel nagu jõulupuu, aga tema kõrval kõndiv lapsevanem silma ei paista.
Noorsoopolitseinik Maige Ojavee on juba aastaid korraldanud Anija ja Kuusalu valla lasteaedades helkuriga orienteerumist. Mäng lõpeb sellega, et lapsevanemad saavad kontrollida, kuidas just tema lapse helkurid helgivad ning kas ja mis kauguselt on nähtavad nende õueriietuse küljes olevad helkurribad.
„Ei tohiks jääda lootma ainult jopedele-kombinesoonidele õmmeldud helkurtriipudele, sest kvaliteet on erinev, pesuga need kuluvad. Haaknõelaga kinnitatavatel helkuritel on see viga, et kipuvad kusagile kinni jääma ja ära kaduma, tuleks leida tugevam kinnitusviis. Väga oluline on ka, et kepikõndijad ja jooksjad oleksid hästi nähtavad. Kogemus näitab, nemad võiksid kasutada helkurvesti. See distsiplineerib autojuhte. Kui maanteel liikujal on seljas ohutusvest, vähendavad juhid reeglina kiirust,“ sõnab ta.
Kaisa Kajo jutustab, et filmis paar aastat tagasi ühel sügisõhtul katsetuseks, kuidas lapsed silma torkavad tavalise helkuriga, riietuse külge õmmeldud helkurribade ja ka helkurvestiga. Kõige kaugemale oli nähtav helkurvest. Ta tutvustas filmi Anija valla Lepatriinu lasteaias.
Kehra piirkonnapolitseinik Roman Maiorov kõneleb, et trahvis viimati helkuri puudumise pärast jalakäijat 6. jaanuaril. Tegu oli noorepoolse mehega, kes kõndis küll valgustatud linnatänaval, aga trahvini jõuti tema käitumise tõttu.
„Umbes 80 protsenti inimestest kannavad helkurit. Kõige levinumaks põhjuseks, miks helkurit pole, öeldakse, et see on jäänud teise jope külge. Kuid siis on vaja muretseda helkureid endale rohkem,“ ütleb ta ja kinnitab samuti, kõige paremini paistab välja ohutusvest, sportlased peaksid pimedal ajal kindlasti liikuma sellega.
Loksa piirkonnapolitseinik Kalev Kuuspalu ütleb, et Loksa linnas kannavad paljud korralikult helkurit, ka vanemad inimesed: „Vahel aga juhtub, et kohe mitmel ei ole. Kui viimati Loksal ringi sõitsin, jaotasin kuus helkurit. Ilma on liikunud nii noori kui vanemaid inimesi. Sageli on juhtunud, et astutakse bussist maha, unustatakse helkur taskusse.“
Politseinikud toonitavad, et eelkõige on helkurikandmine oluline kõndijale-rattasõitjale endale. Seoses 2011. aastal muutunud liiklusseadusega on ka autojuhid kohustatud kandma helkurit, kui väljuvad parklas autost ja astuvad kas või paar sammu.
Anu Metsaorg: „Helkuri puudumine on vastutustundetu. See näitab inimese hoolimatust enda ja teiste elude suhtes. Kui sina autot näed, ei tähenda veel, et autojuht sind näeb.“
